Love and other drugs

Siin ma olen taas. Vahepeal on nii palju asju juhtunud, ei teagi millest kirjutada. Võiksin ju alustada algusest, aga ma isegi ei mäleta, mis järjestuses kõik asjad aset on leidnud.

Küll vana uudis, aga kuna ma pole blogisse enam nii tihti sattunud, siis olen oma lapse isaga koos jälle. See on justkui pööre eelnevale paarile kuule. Asjad loleks nii, nagu nad praegu on, kui me poleks koos.

  Ma istun hetkel oma uues kodus, köögis ja joon teed. Mõtteis täielik torm. Ja mis uus kodu? Ma olen tagasi siin, kust ma tegelikult pärit olen. "Your home is where your story begins." Sellist silti märkasin ühes sisustuspoes, kui olin igasugust träni koju hankimas. Irooniline, kas pole?

Mu lapsepõlve kodu, ehk see, kus hetkel pesitsen, asub Soomes. Juba see on midagi veidrat minu jaoks. Umbes 9 aastat tagasi pidin harjuma eluga Eestis, mis oli veider ja kohati ebameeldiv. Aga harjusin. Eestist sai minu kodumaa. Ma armusin esmakordselt. Oma uude kodusse ja kodumaase. Aastate järel kohtusin ühe uskumatult kena eesti noormehega. Ma armusin temasse. Sel hetkel jumaldasin kõike, mis mind ümbritses. Minu uus imearmas kodumaa. Seda poissi. Kõike. See oli vist üks esimestest märkimisväärsetest peatükkidest minu elust. Sest juba siis juhtus esimene suur ime. Laps. Nagu muinasjuttudes. Printsess leiab imedemaal oma printsi. Nad armuvad ja viisakal ning traditsioonilisel kombel ehk abielluvad ja siis saavad lapse. Meil muidugi seda ühte olulist asja ei juhtunud. 

 Ühel hetkel tundus kõik nii fucked up olevat. Arvasin, et nagu ikka noored uljad seltsimehed, pistab ka minu mees till pihus punuma ja vaen tema vastu oli tohutu. Palju asju juhtuski, kuid seda mitte. Loomulikult tundub kõigile nii, aga ei.

Igal juhul. Kui meie vahel kõik selgeks sai, juhtusid taaskord suurejoonelised muutused. Suvi oli hoopis teistsugusem, kui arvasin.

Siin ma olen, Soomes. Varsti tulen Eesti, teen viimased olulised asjad ära, pakin suuremal määral asju kaasa ja tulen tagasi. Ja siis juba oma mehega, laps oma isaga. Pisiperena koos.

Hetkel lahutab meid süsteem, mille järgi me saame alles septembris oma muinasjuttu jätkata. Ja ma ei suuda enam oodata... See selleks.

Ma olen siin Põdramaal palju pabereid ajanud, dokumente teinud. Tööd teinud. Eile õhtul sain omavanuse sugulasega kokku. Ta korjas mind auto peale ja võttis mu linna kaasa oma sõpradega kohtuma. Ta tudvustas kõiki minule ja mind kõigile ja leidsin oma kaua kadunud olnud lapsepõlvesõbranna üles ja samuti sain palju palju uusi tuttavaid.

Pole enam nii raske siin olla. Vundament on all juba, saan hakata normaalset elu elama. Seljataha jäi ainult pere, üks kallis sõbranna, terve hunnik vaenlasi ja murtud südameid, kuid siis kui mainisin, et varsti mind pole enam siin, ma pole enam saadaval ja läheduses, ei hoolinud keegi. Nüüd alles tehakse seda nägu.

Igal juhul oli see samm praegu vajalik, et siia tulin. Siin saan ma kindlasti lapsele väärikat ja head lapsepõlve pakkuda. See on õige tähtsam.

Laps on number üks ja nii kaua kui saan tema elu paremaks muuta, lähen edasi just selles suunas.

Küllap kirjutan varsti jälle. 

Armastus eksisteerib

FML, ma ei teagi mida kirjutada. Tulin siia ja mul olid nii head mõtted, millest kirjutada, aga enam ma ei mäleta.
No eks ma siis seletan niisama midagi.

Mul on vahel nii kahju, et ma ei saa kõiki hetki pildistades jäädvustada jne. Kuid samas, see hetk ju jääb mälestusena mulle meelde. Kusjuures, ma naudin pea igat hetke elus. Noh, tead küll neid tumblr pilte mõnest hubasest toast, maalilisest metsast, maitsvast toidust, .. Millest iganes. Kõigest on seal pilte. Ja need kõik on ka justkui hetked mu elust, mida tegelikult tohutult naudin. Vahel on nii mõnus minna kusagile jalutama. Näiteks metsa või randa. Ja see hetk, kasvõi omaette ja vaikuses olles on nii mõnus. Mõlgutad ona mõtteid ja vaatad ennast ümbritsevat.
Selle pärast meeldib mulle väga palju omaette. Eile kui laps magas, tassisin kõlarid terassile, panin muusika käima, võtsin ühe suure klaasi sidruni vett ja süütasin sigareti ja istusin päikese käes. Nii hea oli lihtsalt olla, juua seda külma vett, ise vaikselt päikese käes küpsedes ja suitsetada ja muusikat ning ilma nautida. Lihtsalt istusin, olin, mõtlesin. Päris tihti meeldib mulle pigem üksi olla ja nautida mingit hetke, kui kellegagi koos.

Samuti oli üks väga perfect õhtu karjääri ääres. Sõitsime Kairiga männikule ja vastu kõndisid meile Reigo ja Karl, need on literally kolm parimat(est) inimest(est) mu elus. Läksime ühte megalahedasse spoti karjääri äärde. Suitsetasime jointi ja natuke jutustasime, nautisime ka muusikat. Siis Kairi otsustas vett katsuma minna. Tuli välja, et see on soe nagu supp. Loomulikult võttis ta end riidest lahti ja reipalt jooksis vette. Sama tegi Reigo. Vaatasime Karliga pealt, kuidas nad vees suplesid. Karl pole vist väga seda tüüpi, et lihtsalt niisama läheks ujuma, ilma varustuse ja ette planeerimata. No lõpuks läksin ise ka vette. Oli tõesti super mõnus. Aga kuna tuul oli parajalt jahe, palusime, et Karl lõket teeks, sest me ei tahtnud ennem veest välja tulla. Aga ta ei saanud sellega hakkama ja tundus, et puudub piisavalt põlevat materjali. No, me ujusime ja suplesime siis kolmekesi edasi. Karl mängis kitarri ja üldiselt see moment oli nii hea. Vesi oli nii soe, et auras. Mõnus kitarrimäng ja parimad inimesed.
Viimaks läksin ise veest välja ja aitasin Karlil lõket teha. Saimegi hakkama! Kogusime siis veel puid, oksi ja heina lõkke jaoks kui veel Kairi ja Reigo vees mõnulesid.
Hiljem tulid Kairi ja Reigo tagasi ja kõik istusime/seisime lõkke ümber ja soojendasime ja kuivatasime end. Juttu sai ka räägitud ja lausa kella kolmeni öösel.
Kuna Karl ja Reigo kuidagi muud moodi koju ei saanud, andsin enda ratta neile ja siis ise sõitsime Kairi rattaga koju tagasi. Mina vedasin teda loomulikult. Vähemalt 5 korda pidime seisma jääma, kuna see ratas oli selline vanakoolioma, mis väga raskelt sõidab, käike jne pole. Kopsud tahtsid üles ütelda, pea valutas ja külm oli. Aga jõudsime ikka koju. Kena trenn sai ära tehtud.
 No igal juhul, just sellised õhtud on mõnusad, kus ei pea jooma, vaid läheb vaja mõnusat kohta ja mõnusat seltskonda. Parim, mis tahta võib.

Oh aeg. 67 päeva veel, kuni kallim koju saab. Nii raske on tegelikult sedasi olla, et saan ainult kirja teel omakaaslasega suhelda või kui ta saab paar korda kuus mulle helistada. Samas on see ka romantiline. Mitut paari sa tead, kes teineteisega kirjateel suhtleb? Ja teine hea asi selle puhul on see ootus ja ärevus, enne kui kirja kätte saan. Ja iga kord kui kirja kätte saan ja seda lugema hakkan, siis tulevad pisarad vägisi silma. Nii habras ja õrn on olla, kui ma loen neid ilusaid sõnu paberilt, mida tema on mulle käsitsi kirjutanud. Ja see suur igatsus veel...
Aga kõige armsam on see, kui ta joonistab mulle asju. Joonistas näiteks roosi ja kirjutas, et kingiks päriseelt mulle lilli, kui saaks, aga kuna ei saa, siis joonistab. Nii armas.

Fuck you. Petturid.

Sünnipäev.

Hakkasin sünnipäevapidu paar nädalat ette planeerima. Sel aastal teadsin täpselt keda kutsuda.
Juba üsna alguses paar inimest ütlesid, et neil on see nv kinni, nemad ei saa tulla. Pole hullu. Ma olen tänulik, et nad palju aega ette ütlesid.
Broneerisin lõpuks baari lauda ja plaanis oli tellida ka söögi poolest midagi ja loomulikult jooke.
Palju inimesi hüppasid alt just päev enne pidu ja lõpuks pidi tulema 5 inimest, peale minu enda, mis on ka minuarus sobiv arv.. Loomulikult olin ma nukker, et pooled tulla ei saanud, aganoh...
Jõuab siis kätte 25. mai, laupäeva õhtu. Kokkulepitud aeg on juba möödas ja kohale on tulnud kaks minu parimat sõbrannat. Hakkasin siis helistama neile, kes tulla lubasid, ühel telefon väljas, teisel mingi loll vabandus jne. Kõik lihtsalt pöörasid selja mulle!
Seal me siis istusimegi neidudega kolmekesi nende kuramuse pitsade ja jookidega.
  Loomulikult olen tänulik nendele kahele, kes suvatsesid sel minule olulisel päeval kohale ilmuda ja seda ka no matter what. Mina tegin nii palju ettevalmistusi ja nägin nii palju vaeva, et kõik sujuks hästi. Ma arvestasin täpselt igaühega, et kõik saaks tulla ja kõigil oleks hea. Ma lasin vanematel last hoida ning vanaemalt sain raha selle peo korrraldamiseks. Arvake, kui häbi on mul neile öela, et põhimõtteliselt läks see raisku? Nemad tulid mulle vastu ja aitasid mind, et mina saaks ühe tõsiselt laheda ürituse korda saata oma armsaimate sõprade seltsis.
Ma olen nii pettunud. Eriti nendes, keda pidin ise enam-vähem taga ajama, et teada saada, aks nad tulevad või ei. Uskumatu, kui alandavalt ja häbematult mõni käituda saab. See murrab mu südame.
  Vähemalt saan arvestada ka edaspidi siis ainult oma kahe sõbrannaga ja neile lootma jääda.
Kahju ongi, et meil oleks kõvasti lõbusam olnud kodus oma väike istumine pidada. Vähem oleks kulutusi läinud. Ma poleks pidanud nii palju vaeva nägema.

Kõige rohkem haiget teeb see, et kui mul on väga kiire, lähen närvi kergelt ja kuna meil pidi olemaa stiilipidu, siis enne kodust lahkumist tahtis vanaema minust ja sõbrannast pilti teha, aga ma mögisesin päris kurjalt temaga ja kui me auto peale jooksime, et rutem bussile saada, hüüdis vanaema järgi, et: ''Gabriela, Gabriela!'' millele mina olin, et ''mida sa tahad?!'' ülimalt ülbelt ja siis tema kostis:''tahtsin head pidu soovida.''
Kuigi for fuck sake, mul polnud kusagile kiire sest keegi ei ilmunud kohale!

Täiesti haige. Ma jälle nutan selle pärast. Nende inimeste pärast. Selle kogu situatsiooni.

You're so thin, if people hug you, they get papercut

Mind teeb nii kurvaks, et eriti üks inimene (kindlasti paljud teised ka), kellele ma pole midagi teinud, räägib selja taga minust mingit halvustavat sitta. Inimene, kes tegelikult tähendas mulle palju ja kelle nimel ma olin nõus palju asju tegema jne ja kelle vastu ma tahtsin ainult hea olla...
 Asi puudutas mu pilte facebookis. Et miks ma ainult portree pilte panen või näiteks jalad maha lõikan. I mean, ta blokeeris mu twitteris ära ja arvab, et ma ei näe ega kuule, kui minust kirjutab.
Tweet ise oli järgmine:''Miks sa igalt pildilt jalad välja jätad? MA TEAN Sellepärast, et sa oled rõve paks.'' Ja veel tunnistas, et see käis minu kohta. Muidugi hoopis kellelegi teisele.
Sellised asjad TEEVAD haiget. Milleks kedagi teist halvustada ja kritiseerida, kui ise pole täiuslik? Kas siis pole selge, et igal ühel on omad vead? Kas pole selge, et kõik inimesed on erinevad. Kõik ei saa olla täiusliku kehaga jne. Kui keegi poleks ülekaalus, siis ei hinnata peenikesi inimesi. No vahet pole ka.
 Muidugi ma lõikan oma keha pildilt maha, sest ma olen paks värdjas, aga nüüd ma olen end kätte võtnud. Ma muutsin toitumist ja teen trenni ja paari päevaga kukkus 3 kg kaalus alla ja ma jätkan samas vaimus. Ja ma veel näitan sulle, kes sa naudid mu mõnitamist, et ma pole kaotaja või allaandja, sest ma tahan võita. Sa pole minust sugugi parem. 

Cry myself a river.

Kuna mind keegi kodus ei kuula, kirjutan oma olukorra siia, sest ma olen antud momendil tõsiselt närvis ja lausa pisarad silmis tahaks kellelegi kõigest rääkida, aga kodus ju kedagi ei huvita.
 Tegelikult ma isegi ei saaks öelda, et see päris minu olukord on. See puudutab mu venda.
Mu vend on 13-aastane. Joob-suitsetab, rääkimata muudest pättustest.
Läksin ühel nädalavahetusel neiu juurde mitmeks päevaks. Tagasi tulles ja oma magamistuppa jõudes sain aru, et midagi on teisiti. Mul seisis ennem üks pooltäis Lauaviina pudel laua peal, mida enam polnud. Nonoh, kus see siis kaduda võis. Loomulikult mu vanemad ei käi mu toast mingeid asju võtma ja kasuõde küsiks, kui ta tahaks midagi. Ainuke, kes selliseid sigadusi korda saadab on tavaliselt vend, seekord osutus vargaks jällegi tema ise. Suurt numbrit sellest kohe ei tehtud. Isa oli muidugi pettunud, aga asja ette ei hakanud midagi tegema.
 Õhtul siis tulin oma tuppa tagasi, sättisin end mugavalt arvuti ette ja panin filmi käima ja teadsin, et kui lauasahtli lahti tõmban, ootab mind seal üks poolik krõpsupakk, millest edasi näksida filmi kõrvale. Tõmbasin sahtli lahti ja ennäe, kajav tühjus vahib vastu. No kurat küll, ma saan aru, et mingi väike nolk varastab alkoholi, sest seda poest veel kätte ei saa, aga krõpsud võinuks küll ise osta. Nii nõme. Mind see viin isegi nii palju ei kõigutanud, aga krõpsud ka, no mida perset?!
 Endamisi mõtlesin veel läbi, et kas tõesti ta käituks nii nahhaalselt ja kas tõesti puudub tal minu, kui tema kalli vanema õe vastu viimnegi austus, kas tõesti tema varastaks (jälle) minult? Siis märkan, et üks banaanijogurti pakk seisab kenasti kummuti nurga peal. Meie peres mitte keegi teine ei vii kõigile mõeldud toiduaineid jne üleskorrusele või oma tuppa või kuhugi mujale, kuhu see ei käi, kui tema. Tema on see, kes alati terve piimapaki või jogurtipaki oma tuppa veab. Aga näe, varguse kõrvalt unustas oma imekalli jogurtipaki kurioteo sündmuspaika. Siis oli kohe selge, kes see varganägu oli. Polnud enam kahtluski.
 Kui ma temalt antud juhtumite kohta küsisin, eitas ta. Korduvalt. Paar päeva hiljem tuli sõbranna külla, kellega me kahe peale olime selle alkoholi soetanud. Läksin siis uuesti venna juurde ja see kord jutuga, et tegu oli minu sõbranna pudeliga, mis oli tema raha eest ostetud. Ilmselt hakkas väike häbitunne sees kripeldama ja siis lõpuks kaudselt tunnistades lubas, et annab raha tagasi.
 Tal oli muidugi ka nn ''partner in crime'' ehk siis tema oletatav sõber, kes on ilmselgelt sitt sõber ka, aga sellelt vennalt pole siiani ühtegi andeks palumist kuulnud. Vennalt ka mitte.

... Ah see kõik tundub nii humoorikalt idiootne, et paha hakkab.
Probleem on selles, et ta on NII NOOR ja ta ei saa aru, mida ta valesti teeb, ta ei saa aru, kui palju ta tegelikult vanematele haiget teeb. Ta pole kunagi kellegilt vabandust palunud. Ta pole kunagi oma lolluste eest mingit heategu teinud. Ja häbematu on ta ka veel, nina püsti ja omameelest uhke mees.
 Ta võib ühe vea pärast vanglasse sattuda. Võib ühe vea pärast õnnetusse sattuda või siis pekstakse ta läbi. Või kui ta jätkab sarnast elustiili, võib ta kahe aasta pärast isa olla ja peab hakkama alimente maksma, kui muid kohustusi ei seata.
 Ma nii tahaksin, et ta õpiks minu vigadest kasvõi, kuna oma vigadest ta ei õpi. Mina sain noorelt lapse, õnneks mitte nii noorelt nagu tema võiks, kui ta sedasi jätkab, aga siiski.
Võib-olla juhtub, et ta ei lõpeta põhikooligi. Tal on kehvad hinded ja käitub ka koolis halvasti.
Oleksin mina tema vanuses selliseid sigadusi korda saatnud, oleks ma peksa saanud kodus ja veel ilma jäänud oma telefonist ja kõigest muust elektroonikast jne. Aga temal on nii lootusetu olukord, et vanemad ei tea vist mida teha ja mind nad ka ei kuula.

Meil on toas kaamerad üles pandud selleks, et näha, kas ta varastab midagi jälle. Mu ema on olnud sunnitud hommikuni all elutoas passima, et takistada venda öösel välja hiilimast. Täna tegi ema vennal ühe kodutöö ära, sest tal on nii sitt seis, et ta jääb muidu istuma ja ta ise on liialt laisk.

See kõik on nii fucked up ja mul on nii halb, et ta ei kuula mind. Ma ei taha, et temal nii kehvasti kõik minna võib, nagu minul kunagi läks. Pealegi ma olen juba kaotanud ühe sama kalli inimese ja ma ei elaks üle kui veel nii juhtuks.
See jääb igavesti mu südamele kripeldama kui ta varsti end kätte ei võta. Ma ei hooli eriti selelst, et ta vabandust palub ja oma võla ära maksab, aga ma tahan, et ta saab aru, et elu on piisavalt hea, et seda nii noorelt põletada. Ma tahan, et ta hoiab ennast ja austab ennast. Et ta saab aru, et ka 18-aastaselt ja hiljem on äge noor olla.

Üht ja teist

Siin on nüüd mõndasid asju teiste autorite poolt lugemiseks vahelduseks. Väärt kraam. Seriously. Jagasin facebookis ka neid asju, aga seal keegi ei vaevu lugema, niiet postitan siis oma blogisse, sest blogid on lugemiseks. Lõppu lisasin ka video vaatamiseks neile, kes inglise keelt mõistavad.

Naljakas, et inimese tunnevad haletsust nälgivate Aafrika laste ning kodutute kasside suhtes, aga samal ajal ei märka nad hoolt ja armastust pakkuda kõige lähedasematele. Ma tunnen kaasa Eesti meestele, kes nosivad vaikselt oma võileiba või toituvad burgeritest ning kelle naine ei leia aega või viitsimist oma mehele armastusega õhtusöök valmistada. Ma tunnen kaasa Eesti naistele, kellele mees kunagi ei ütle õhtul voodisse minnes, et:“Kallis ma endiselt armastan Sind“, ma tunnen kaasa Eesti lastele, kelle vanemad ei leia päevas tundi aegagi, et oma argitoimetused jätta ja nendega mängida või rääkida, ilma, et telekas lõugaks, telefon heliseks või mõni netiportaal samal ajal lahti poleks. Mul on ka kassidest ja aafriklastest kahju, aga tegelikkuses on see silmakirjalik, kui me hoolime terve maailma kassidest ja kodututest, sheerime facebookis haigete laste, kadunud koerte ja nälgivate laste pilte, aga samal ajal oma koduseinte vahel ei märka taibata, et meie roll on pakkuda hoolt, armastust ning kodusoojust just siin, kus me praegu oleme. Me vahime romantilisi filmikesi, unistame romantikast, aga endal on mees juba kuu aega kuival – ega see Jose Ignasio ei tule Sinu magamistuppa, süüta küünlaid ning tari Sind Tarzani moel voodisse. Seda võib teha Sinu mees, aga ilmselt ei juhtu see ajal, mil lokirullid peas, puuvillases öösärgis magamistuppa ilmud, rääkides, et homme oleks vaja ülemise korruse põrand ära lihvida. Ja Sinu naine ei hakka ka koduseinte vahel pornostaariks, kui Sa pole raatsinud teda viimased 10a restoranigi viia ja ainus romantika seisneb õllepurgi taga „Tuvikesi“ vaadates, samal ajal kui tema kööki koristab ja laste kooliriideid triigib. Kui kindel Sa oled, et Sinu „like“ aitab mõnel nälgival lapsel kõhu täis saada, et Sinu "like" aitab kaugel USAs elava Jordani või Alice´iterveks? Sina ei tea, mina ka ei tea, aga ma luban, et Sinu pingutus armsa lähedase suhtes aitab Sul panna end tundma, nagu oleksid muutnudki maailma ja aitab Sul luua reaalsust, mis sarnanebki ilusa lõpuga seebiseriaalile. 
 -Kadri Luik


 "Eleven Hints for Life"

1. It hurts to love someone and not be loved in return.
But what is more painful is to love someone and never
find the courage to let that person know how you feel.

2. A sad thing in life is when you meet someone who
means a lot to you, only to find out in the end that it was
never meant to be and you just have to let go.

3. The best kind of friend is the kind you can sit on a
porch swing with, never say a word, and then walk away
feeling like it was the best conversation you've ever had.

4. It's true that we don't know what we've got until we lose
it, but it's also true that we don't know what we've been
missing until it arrives.

5. It takes only a minute to get a crush on someone, an
hour to like someone, and a day to love someone-but it
takes a lifetime to forget someone.

6. Don't go for looks, they can deceive. Don't go for wealth,
even that fades away. Go for someone who makes you
smile because it takes only a smile to make a dark day
seem bright.

7. Dream what you want to dream, go where you want to go,
be what you want to be. Because you have only one life and
one chance to do all the things you want to do.

8. Always put yourself in the other's shoes. If you feel that it
hurts you, it probably hurts the person too.

9. A careless word may kindle strife. A cruel word may wreck
a life. A timely word may level stress. But a loving word may
heal and bless.

10. The happiest of people don't necessarily have the best
of everything they just make the most of everything that comes
along their way.

11. Love begins with a smile, grows with a kiss, ends with
a tear. When you were born, you were crying and everyone
around you was smiling. Live your life so that when you die,
you're the one smiling and everyone around you is crying.

-Unknown 

Link on siin, see jutt, mida soovin, et kuulate algab alates 4:00 ja mõelge.
Kliki siia!

Lots of non-sens

Olen päris palju peale mingit lahkuminekut mõelnud, et kui palju raha ma paigutasin nö suhte alla vms. Tegin palju kulutusi selle inimese pärast, kellega lahku läksime. Käisime palju väljas ja kinkisin mingeid asju jne. Et nii mõttetult läks raha.
 Samuti kui ma õhtul lähen välja ja tore õhtu osutub mõttetuks, igavaks või midagi muud hullemat, mõtlen, et kurat jälle läks raha raisku.
Ka kui poodlen, leian mingi ilusa kleidi, mis istub seljas täiuslikult ja on silmipimestavalt ilus, aga ta on nii kallis, et ma ei raatsi osta. Hoian siis raha kokku ilusate asjade pealt. Ja hiljem nagunii kulutan selle raha kas mõttetute snäkkide või näiteks alkoholi peale, mis on minu tervisele lausa koormav.
 Tegelikult on raha ainult vahendusvahend ju. Nii palju sõltub kahjuks rahast, aga me ise ka tihti jääme oma rahalise seisu järgi haakuma. Või siis lihtsalt tahame raha kokku hoida millegi pealt, mis meil teegelikult tuju heaks teeb või mis teeb meis elamuse/kogemuse võrra rikkamaks. Miks mitte kulutada raha ahvatluste peale, olgu need siis näiteks reisid või lühemadki väljasõidud. Olgu need näiteks riided, kingad või ehted... Meil kõigil on oma kiiks, mingid omad asjad, mida ihaldame, aga siiski me hoiame raha nende pealt kokku ja kulutame mingi mõttetuma asja peale, mis lõppkokkuvõttes meid kurvaks või tüdinuks teeb.
    Raha tuleb ja läheb terve elu. Kui me hätta jääme, siis peaksime ilsmelt ise lihtsalt välja mõtlema kuidas juurde teenida või kuidas me seda valesti oleme kulutanud. Ma nüüd ei propageeri mingit massilist ahvatluste ohriks langemist või mingit massilist shoppamist ja rahakulutamist, vaid püüan lihtsalt lahti mõtestada seda, et miks me kulutame seda valedele asjadele ise parimast ilma jäädes?
Sulle pakutakse mingit väga lahedat asja, mida sa oled nii kaua tahtnud, aga mõtled, et ei saa omale lubada, sest see on kallis ja sul läheb pool kuupalka sellele. Jätadki ostmata. Aga mida sa siis teed selle rahaga? Lähed poodi. Siis sa tead, et sul on piisavalt raha, et end hellitda näiteks mõne magusa asjaga. Pistad ostukorvi magusaid saiakesi, tahvli shokolaadi, jäätist ja lõpuks veel krõpsupaki ja mingi hea karastusjoogi, mille järgi sul terve päev neelud olid. See kõik läheb ka päris palju maksma. 
  Aga mida sa saad? Sa saad palju halbasid e-aineid oma organismi, palju rasva ja suhkrut ja kõike, mis nagunii sul südame pahaks ajab ja pärast ikka kahetsed oma ostu. Muidugi oli hea nautida, aga sa jäid veel paremast asjast ilma.  Või siis on neid sorti inimesi, kes hoiavad raha kokku, et jõuaks kõik 4 nädalavahetust kuus käia alkoholi joomas ja pidutsemas, mis sest et meie magu ja maks lähevad iga korraga nõrgemaks, rääkimata ajurakkudest, mis hävivad.
     Ah, vahet pole.  Ise lihtsalt hakkasin mõtlema, et tegelikult raha on ainult raha ja ma ise olen liiga palju raha pärast muretsenud. Ma hakkasin ka ostma tähtsamaid ja palju toredamaid asju, kui ainult mingit mõttetut nänni mis mind lõpuks nukraks teeb. Käisin soomes ja selle asemel, et sukulakut ja muud kommi ja magusat osta, ostsin omale uued jalanõud, kleidi, seeliku ja midagi muud ja vajalikku.


Minust endast. Ma olen nii pikalt jätnud kirjutamata, sest ma olen olnud väga ebastabiilne. On olnud häid ja kvaliteetseid aegu ja vahepeal olin jälle täitsa põhjas omadega. Vahepeal oli isegi tuju kirjutada midagi, aga ma olin nii... Väsinud? Jah, tüdinenud vist. Tüdinenud seletamast inimestele midagi. Nii palju oli asjaajamisi ja sellist sitta ja siis ma ei viitsinud kirjutada ja hakata midgi seletama.
Ma tahaks oma elust kirjutada raamatu, paljastada milline olen, et ma ei peaks enam elama häbis ja valedes jne. Et inimesed teaksid milline olen. Et saaksin lähisugulastele selle kinkida, sest nemad väärivad tõtt. Tõtt minu kohta, milline olen. Mu üks vanaema isegi ei tea, etm ul on tätoveeringud jne.. Mis peaks olema lihtne ja enamustele teada olev asi. Mis pole mingi suur asi. Aga niivõrd palju varjan ma tegelikku ennast. Lihtsalt, sest kardan, et mind ei tolereerita, et mind ei võeta sellisena nagu olen. Et mind ei austata täisväärtusliku inimesena, sest olen teinud vigu ja olen teistest ehk pisut alternatiivsem.

Mul on nii kahju, et suurim inimesi on sellised kuradima moraalipeded, et nad ei salligi alternatiivsusi. Alternatiivseid inimesi ja nende valikuid.
Inimesed keskenduvad nii palju teistele inimestele. Kuidas keegi teine oma pereelu elab, milline keegi välja näeb, milline on kellegi teise eluseis, milliseid valikuid keegi on teinud ja mis vigu teised teevad, mis sest et endal neil on oma koduseinte vahel terve hunnik lahendamata probleeme ja väljarääkimata tundeid ja varjatud saladusi nende inimeste ees, kes peaksid teadma ja väärima tõde.

Ma pole ka täisuslik. Me kõik teame seda: Minu kohta räägitakse nii palju. Need jutud puudutavad minu last, minu eluviisi, minu välimust, minu käitumist ... kõike. Ja mitukümmend inimest raiskab oma aega, et minu elu uurida ja siis minust kellelegi midagi rääkida või siis mind oma pahatahtlikkusega terroriseerida. Võib-olla ka sina, üks lugeja, oled see, kes ei salli mind, kuid sa raiskad oma aega minu peale? Miks? Sul oleks nii palju paremat teha. Pühendu neile, keda armastad, pühendu oma lähedastele, tegele oma asjadega, tegele selliste asjadega, mis sind õnnelikuks teeb - vaevalt, et minu kiusamine või vihkamine sind õnnelikuks teeb.
Milleks vaevuda ja oma eergiat ja aega raisata kellegi peale, kes sulle üldse ei meeldi?