Pilved

Ma ei tea mis pärast ma olen kuulnud raadiost suitsetamise keelustamisest avalikus kohas? Vähemalt midagi säärast.
 Et siis suitsuhais segab mittesuitsetajaid. Ma tean, et mittesuitsetaja on ikka tubli ja mul on hea meel nende üle, kuid suitsetaja pole vähem väärtuslik inimene. Kuid hetkel liigub üle linna mingi ülespuhutud teema sellast, et suitsetajad on justkui nuhtlus.
Samas.. Kui palju on meil muud häirivat avalikus kohas? Näiteks ühissõidukis, kui keegi nosib mingit burgerit või mis iganes muud ''toitu'', siis see hais tõesti levib ja see on lihtsalt rõve. Samuti alkoholi või kuse haisuga parmud. Samuti vängelt ja tungivalt ülelõhnastatud isikud. .. Narkarid ja kodutud.. Mingid kibestunud vanurid. Ülemeelikud ja teisi inimesi häirivaid pubekad. Kerjused. Väljas kõik sitt ja prügi, mis maas lebab. (Maas vedelevaid kilekotte, pakendeid, olmejäätmeid, biojäätmeid, katkiseid pudeleid jne on siiski märgatavalt rohkem, kui suitsukonisid...)
...Loetlematul viisil tuleb meile ette mõni ebameeldiv inimene, vastik hais, häiriv vaatepilt...
Ja nüüd on suitsetaja see, kes vastu kukalt saab?
Suitsetaja võib alati eemale minna ja nii ka mittesuitsetaja. Suitsuhais hajub väljas olles ruttu ära. Mingit probleemi ei tohiks olla.
Meil on kõigil oma pahed ja igal juhul oni nimesi, kellele miski ei meeldi.

Exhausted

Teisipäev.
Hommikul kohe läksime papsiga Anettele rongijaama järgi. Tõime meile koju, et ta saaks last hoida senikaua kui töölt tulen. Hea tunne on küll, kui ma tean, et teda hoitakse hästi.
Igal juhul... Tööl läks jälle hästi. Üks müük tehtud täna jälle. Ma olen kuidagi nii kurnatud. Vähe magasin ja ma suhtlesin nii paljude inimestega, et ma isegi imestan, et mul on jaksu siia midagi kribada.
Nüüd lähen filmi vaatama ja vsjo.

Usin kodutäkk

Esmaspäev.
Täna oli päris lahe päev. Käisin tööl ja olin seal vaid poolteist tundi. Selle aja jooksul sain jälle kaks müüki tehtud. Pärast tööd läksime koos ülemusega kaubamaja poole, tema toidu poodi ja mina kohvi ostma.

Kui kohvi oli ostetud läksin Tammsaare parki istuma. Pidin Kairit ootama. Panin suitsu põlema ja ei kusagilt ilmuus mu juurde välja üks tüdruk. Küsis tuld. Andsin. Tema tänas. Siis küsis,''oh tatokas vä?'' Vastasin jaatavalt ja tema kohe kommenteeris ''nii äge! Ma tahan ka!'' Nii me siis hakkasimegi vestlema. Päris minu töökoha kohta ja igasugu muid asju veel. Ta rääkis ka, et läheb TTHK-sse it-alal midagi õppima ja hiljem arvuti mängude disaineriks või midagi analoogset. Rääkisin talle kohe, et isegi olen mänginud mõnda mängu ja nii läks teema arvutimängude ja arvutite peale. Ta oli nii rõõmus ja lisas oma jutule lõpuks, et ma olen esimene naisterahvas, keda ta on kohanud, kes ka arvutimänge mängiks. Nii me siis vatrasime veel tükk aega, kuni ta lahkuma pidi.

Viimaks jõudis Kairi ka kohale. Läksime bussiterminali ühte (muljete ja siiani omatud info alusel) vene kosmeetika poodi. Ostsime mõlemad omale juuksevärvi ja mina veel meigiasju ja ühe lõhnaõli. Kaardiga maksta ei saanud. Kairil polnud sularaha ja siis ütlesin kõva häälega: ''pohui, ma maksan ise.'' Kuna müüjad olid venelannad ja  samuti teised kliendid, siis see oli minust üsnagi ebaviiskas. Kairi hakkas muidugi naerma ja ka meie klienditeenindajal levis näos lai muie. Kui kaup makstud sai läksime bussipeatusesse ja seal naersime ja itsitasime edasi.

Bussis oli algul päris rahulik. Mõni peatus hiljem tuli peale kaks vanemas eas (65+) meesterahvast. Nägid välja nagu oleks purjus. Rääkisid niivõrd valjult, et ma ehmatasin kohe alguses, kui nad bussi peale tulid. Nad istusid meist umbes 3 rida eespool. Järsku ilmus välja pornoajakiri. Kuidagi jube ägedalt lappasid seda ajakirja ja rääkisid sellest ja arutasid, nagu see oleks mingi filosoofiline tteema, mida arutada. Härrad ikka vahepeal kohendasid prille ja vaatasid kõiki pilte vägagi hoolikalt.
Mul peas tekkis kohe hirm, et neil on kindlasti igasugused fantaasiad iga vastu tuleva naise kohta. Nii labane. Kairi pidi ikka ütlema ka, et ''vähemalt pole nad salapervod'' ja et ''see on see, kui netti pole''. Tundus, et nad siski on kained. Väga imelik olukord oli see kõik igatahes.

Lõpuks jõudsime Järve keskusesse. Sai poes ringi töllerdatud, ostsin jälle mõned hügieentarbed ja lapsele natuke riideid. Pärast poodlemist läksime Ampsu pannkooki sööma. Einestamast tulnud oli kõht nii täis, et tõesti oli raske olla ja liikuda poleks tahtnud. Uimerdasime natuke Selveris peal sinna-tänna ja hiljem läksime bussipeatusesse marsat ootama.
Sakku jõudnud läksime vanale mängukale istuma. Rääkisime juttu ja siis Kairi saatis kodu juurde. (Maja taga metsa sees ta näitas mulle oma seksikat neeti ka. Nii mõnus nägi välja. Tahaks endale ka juba.... )

Nüüd olen kodus ja ema tõi lapse ka mulle tagasi. Nii hea on pärast pikka päeva oma tibupoja näha. Praegu magab siin minu kõrval. Nupsuke.

Mõtteid

Küsisin formspringis küsimuse, et kui peaks valima, kas olla elulõpuni kurt-tumm, pime või ratastoolis, siis kõige populaarsemad variandid olid ratastool ja kurt-tumm. Ilmseld ise oleksin ka ühe neist kahest valinud.
Kui ma oleksin pime, ma saaks vähemalt liikuda, mis on mulle väga oluline ja ma saaksin  kuulda ja rääkida, mis on mulle veel olulisem. Suhtlemine on minu positiivse ellusuhtumise vundament. Kui ma ei saaks inimestega otse suhelda ja kui ma ei kuuleks nende häält, siis ma ei kujuta ette, kuidas jõuaks minuni üleüldine lähedus, mille ma läbi suheldes saan inimestelt. Kuid igal juhul ma saaksin suhelda ja kõndida... Ilmselt ma tajuks kõike teisiti. Ilmselt mu kuulmine oleks ka eriti hea ja samuti tundlikus kätes, kui ma midagi puudutan... Kõik helid, mida ma kuuleks ja kõik kujud ja pinnad, mida ma puudutaks looks mulle imelisi vaatepilte fantaasiarikastes meeltes. Ilmselt oleks ka mul imetore koer, kes mind mu teedel juhataks.
Kui ma oleks kurt ja tumm, ma saaks vähemalt näha ja liikuda. Näha kõiki imelisi värve ja inimesi ja nende emotsioone ja tegemisi, näha oivalisi loodusimesid ja kõike mida emake loodus ja inimeste kätetöö meile pakub... Ma käiksin ringi vihiku ja pastakaga ja neid, keda ma ei näe, nendega sõnumeeriks pidevalt.
Kui ma oleksin ratastoolis, ma saaaksin näha ja ka kuulda ja ise rääkida. Minu jaoks kõige parim kombinatsioon.
Ma tean, et need, kellel on mingi nendesarnane puue, on väga tugevad ja nende elu ei ole just kõige lihtsam. Aga ma arva, et igal halval asjal on ka oma hea külg. Ja iga inimene saaks elada täisväärtuslikku elu, kui ta oleks lihtsalt optimistliku ja ettevõtliku suhtumisega. Kõigil meist on omad võimalused eluga midagi ette võtta. Peame ise lihtsalt piisavalt vaeva nägema, et need võimalused oma jaoks avada ja neist haarata.

Romantic sexytime

Reede.
Tööl läks jälle hästi. Sain jälle müügi tehtud. Hannes Võrno oli üks minu klientidest. Temaga oli nii vaimustav rääkida. Ta näitas huvi ja nii me ketrasimegi pikalt.

Pärast tööd sain Reinaldiga kokku. Ta tuli minuga lõunale.
Alguses, kui teineteisele vastu kõndisime, ei tundnud ta mind äragi. Ta ütles, et olen igati muutunud. Kui tagasi kesklinna jõudsime, läksime Butterfly Lounge-i. Vatrasime nii palju nii erinevatel teemadel. Siis ta  ütles, et ma polegi ainult välimuselt muutunud, vaid üleüldse täiskasvanulikumaks ja mida kõike veel. Tegelikult oli väga tore kohtuda üle pika aja. Me polnud teineteist aasta aega näinud. Ta lihtsalt teab mida öelda ja teab kuidas inimesega sõber olla. Tal on süda õige koha peal.
Pärast einestamist läksime Tammsaare parki. Sinna tulid mingid usukuulutajad vms meid ''intervjueerima''.  Tegelikult pani see kõik mõtlema küll mingil määral.. Kuid viimaks nende pajatus muutus tüütuks.

Laupäev.
Täna ärkasin päris varakult. (Ehk siis võrreldes selle kellaajaga, mis tvaliselt ärkan vabadel päevadel.) Kell 12. Vedelesin natukene veel oma koikus, kuni jalad alla sain. Lucas veel magas, seega sain natukene sättida.
Valmistasin mingid väikesed suupisted ja joogiks kokteil: apelsinimahl+viin+mullivesi+jääkubikud = delicioso!
Siis panin bikiinid selga ja õlitasin end ja tõmbasin mingi suvekleidikese selga. Kui laps ärkas, panin temalegi suvisemad riided ja siis läksime terassile pikutaama ja päikest võtma.
Äärmiselt mõnus oli lihtsalt.

Täna ehitati ka uus terass maja ette. Pärast veetsin aega ka ülejäänud perega seal ja siis grillisime ja naabritädi tõi ''Sparkly'' nimelist vahuveinikokteili või midagi analoogset, seda sai emaga jagatud. Tükk aega istusime ja rääkisime juttu ning see kord me saime hästi läbi.




Ja nüüd ma ootan neljapäeva! Siis tuleb mu kõige kallim Kelvin minu juurde. Jõhkralt igatsen teda juba. Reedel ta on lapsega kodus, nii kaua kui ise tööl olen. Kuna meil saab kuu aega täis, siis õhtul läheme kinno, siis sööma ja hiljem ilmselt natuke pidutsema. Õde lubas siis lapse eest hoolt kanda. Väga romantiline ja lõbus õhtu saab olema, ma usun.

Päikesetera pilveviire taga

Mul on facebookis 1066 sõpra. Nendest paarsada on tundmatud. Teised on tuttavad ja ''sõbrad''.
Igal juhul... Mul õieti polegi eriti sõpru.
Mul on tuttavaid küll, kellega igasugu asju arutada, kuid mitte sellist, kellele võin kõigest rääkida. Võib-olla oleks.. Aga ta pole siin minu jaoks, kui ma teda vajan. Tegelikult ma olen üksik.
Ma aitan pidevalt inimestel muresid lahendada ja annan nõu. Kuid on väheseid, kes mind tegelikult mõistaks. Pole kedagi, kes mind aidata oskab.
Praegu tahaks lihtsalt kedagi, kelle õlal nutta.
Ma isegi ei tea enam, miks ma midagi sellist siia kirjutan. Ju siis pole mujal haletseda. Mis on hale. Sest kes ikka tahaks mingit teenage-desperate-deep-shit-poser-drama-t lugeda? Mitte keegi.


Siis osad kutsuvad ka pidudele. See veel puudus.
Koguaeg mind kutsutakse. Siis mina pean minema. Kui ei lähe, siis on jälle draama.
Aga kui mina kutsun kedagi kasvõi pooleks tunniks lõunale... Nobody shows up.

Ma vaatan praegu seda guaššvärvidega tehtud käe-jala pilti, mis Lucasega meisterdasime. Mäletan seda päeva. Ta oli alles kahenädalane ja väike nagu nööp. Siis määrisin ta käed sinise guaššiga kokku ja vajutasime jäljed paberile. Siis määrisime jalatallad rohelisega ja tegime ka jalajäljed. Siis määrisin oma käed oranžiks ja panin ka oma jäljed sinna kõrvale. Õudne mäkerdamine käis. Pärast terve ruutmeeter põrandat oli igati täis rokastatud ja Lucas püüdis oma näpud ka suhu poetda, enne kui pesema jõudsime.

  See päev oli nii oivaline.

It means everything to me

Mul on nii valus. Mul pole vist varem vaimselt nii valus olnud. Pisarad lihtsalt voolavad. Need on nagu veri südamest, mis tuleb siis, kui inimene saab haavata.. kui keegi ta südame murrab või seda teravate sõnandega torkab.
Aga ma ei anna alla. Ma ei saa. Ma tean.. et kõik läheb lõpuks hästi. Peab minema. Lihtsalt.. peab.

Fucking shit pricks

Õudselt häiriv on see sitt huumor, millega su pihta tulistatakse, kui sa oma isikliku telefoni või arvuti jt jätad mingite pubekate juurde. Jep, üldjuhul ma ise parem ei ole, aga SELLISED naljad, et ''jee, keerame kõik ta suhted oma sõprade ja veel poisiga pepusse ja kirjutame kõik kohad mingit jama täis'', on sitad naljad ja muideks üldse mitte humoorikad. Praegu ma olen ka vihane, sest kust ma tean, mida nad kirjutasid sellist mille nad juba ära kustutasid ja kellele.
Kui keegi mingit mitte minulikku oma postkasti sai, my apologies, ma ei osanud ette näha seda.

Parem kui jäätis

Ma olen nii rõõmus. Mul läks tööl ettearvamtult edukalt. Ma tegin juba kaks müüki. Ülemus ütles, et ta on väga üllatunud, sest ma olen esimene inimene  terve aasta jooksul, kes suudab esimese nädalaga ja veel ühe päeva jooksul müügi tehtud ja lausa kaks! Ma olin nii tubli ja aktiivne, et ta ütles, et võin edaspidi kasvõi poole päeva pealt tööle tulla, sest sellise tempoga on väheseid. Teine uus kolleeg  tegi ainult kaks  kõnet ja siis istus niisama ja ütles, et ei saa hakkama ning lahkus, seega mina tegin ka tema eest töö ära. Mitukümmend inimest ja firmat sai läbi räägitud.

Ülemus on üldse väga muhe kutt. Selline.. minust äkki mõni aasta vanem. Ta on ka värske lapsevanem, niiet kui suitsule läksin ta tuli kohe kaasa ja meil oli lõputult juttu ja teemasid, millest rääkida. Tõesti, sellisest töökohast, ülemusest ja tööpäevast ma olen alati unistanud.
Istun  rahuliklt 4 h kontoris, helistan inimestele, lobisen oma ülimeeldiva ülemusega ja kuulame muusikat ja naudime toredat päeva. Mida veel tahta? Isegi see on hea, et töö hakkab kell 9 ja lõppeb kell 13. Oleks ma endiselt töötu, siis ma magaks kuni kella kaheni vähemalt ja hakkaks päeva alustama. Nüüd ma vähemalt saan ilusti peale tööd koju tulla ja oma asju toimetada inimlikul kellaajal ja ma ei mökuta voodis õhtuni.

Mis veel tänasest... Jube palav ilm on, aga ma arvan, et seda, kallid lugejad teate te kõik ise ka.
.. Praegu on jõle tahtmine riietest, kui kookonist välja ronida ja need kusagile vedelema jätta ja rõdult väike pepulaks basseini hüpata.
Aga ei, täna tuleb esimest ja hästi läinud tööpäeva tähistada, niiet ilmselt mingi väikese seltskonnaga võtab mõne õlle kurikuulsas ja ägedas mõisapargis. Natuke lõõgastumiseks ja teistega rahulolu jagamiseks. Tegelikult on ju tõesti ilus ilm, miks ka mitte võimalust ära kasutada ja seda nautida.

Panic at the office

Kätte on jõudnud õhtu. Olen oma vajalikud toimetused ära teinud ja homseks (esimeseks tööpäevaks) ettevalmistusedki korda saatnud. Leidsin aja ka oma mõtted jäädvustada. Panen siis mõned sõnad siia ka kirja.

Ma olen päris närvis tegelikult. Ma ei tea mida selga panna, ma ei tea mis kell üles ärgat, et hommikul suudaksin end õigeks ajaks valmis sättida, ma ei tea isegi kuidas käte värisemisest lahti saada. Ma tean, et homme kui kontoriuksest sisse vaatan ja mu ülemus oma meeldiva naeratusega mind vastu võtab ja tervitab, siis... ma olen jälle paanikas. Juba nüüd on see närvipinge päris suur.
Ah, mis ma ikka pablan. Olen oma ülesandeid läbi mõelnud ja harjutanud ja ma saan hakkama. Ja kui vigu teen, siis parem oleks, kui õpiks nendest.
Kollektiiv on ka niivõrd sümpaatne, et  nad kindlasti toetavad mind ja juba see hoiab mul pea püsti.
I can do it!

Nüüd on aeg natukene rummi võtta.
Karina ja Mark külastavad mind taas. Oh what a serious converstation we are gonna have...

Järgmise korrani, mu armas blogi ja veel armsamad lugejad!

Pärlid ja tuhatoos

KUI sellel blogil üldse lugejaid saab olema... Siis ma teen kiire enesetudvustuse neile, kes mu eelmist blogi lugenud ei ole ja just in case, kui mind ei tunne.

Some regular shit about me: minu nimi on Gabriela. Olen 18. Mul on laps. Ma elan Eestis, pealinna külje all. Ma töötaan müügikonsultandina. Olen rõõmus, sõbralik ja lahke. Ülbete vastu sarkastiline. Ma olen pikkuselt pisike ja laiuselt suur. *Smileyface* Ma olen jutukas ja nõuandlik, niiet mulle meeldib igasuguste inimestega rääkida ja meeldib ka neid aidata ja kuulata...
..  nii et see blogi pakub tulevikus ilmselt palju postitusi inimestest ja psühholoogilistel teemadel. Võin kirjutada ka kõigest muust, millest mõtteid jagub. Feel free to give ideas 'n shit.

See pilt pole illustreeriv. See olen mina.

Järgnev postitus on esimene postitus üle väga pika aja minu eelmisest blogist, mille täna (kolmapäev, 25. juuli) kirjutasin ja postitasin:

Siiani on minu blogi olnud täis sitta. Ilmselt on ka edaspidi.

Ma kustutaks enamus postitused ära, aga ei viitsi. Tekkis kirjutamise isu hoopis.

Pea on mõtteid täis ja midaagi kirja panna ei oska. Pean kusagilt alustama. Koguaeg kirjutan ja kustutan. Kui raske on sõnu siia trükkida?

Praegu istun siin oma roosas tugitoolis. Kiigutan babysitterit. Mingi selline tool/häll või whatever, milles mu väike armas tibupoja istub. Ta joriseb ja laliseb omaette. Vahelduseks natuke jonnib...

...20 minutit hiljem. Poja puhkab mu süles. Ja mina hakkasin jälle oma blogis kriblama.  

Tahaks midagi head süüa. Aga ma hakkasin näljutama, niiet ma ei tea, mida süüa. Mm.. vett, vett või vett? Okei, vesi.

Nii hea on oma musiga rääkida praegu. Või noh.. Me ei räägi palju, aga nii palju kui räägime, siis seegi on tore. Ma ei kujuta ettegi elu temata, ta on hetkel ainuke, kes mind vähegi mõistab.Kindlasti on veel inimesi, kes arvavad, et mõistavad, kuigi tegelikult see pole nii. Kelviniga me mõtleme päris palju ühte moodi... Ta teab ja tunneb mind päris hästi. Ta isegi teab, kuhu ma oma riided ära kaotanud olen, kui need kadunud on. Sucks, et praegu on sellised ajad, et väga näha ei saa -.-

Mu tuba näeb välja nagu tšernobõli tagajärg. Kummuti peal seisavad tühjad veinipudelid, laua aall on veel suitsupaki bloki raha eest taarat. Läpaka all on mingi Tutti Frutti kommipakk. Laua peal on tonn träni.. Juba mõned päevad tagasi tulin Soomest koju ja siiani pole oma kotist riideid garderoobi pannud. Mul nii või naa garderoobi riiulid jne sorteerimata ja mul on seal poolemeetrine riidehunnik. 

Eile viisakusest lükkasin põrandal asju ühte hunnikusse ja mõned üksikud esemed panin oma kohtadele tagasi ja kõik prahid ja tšekid ja muu jama viskasin ka prügikasti. Õde ja õekutt käisid kordamööda muresid kurtmas, seega ahistust tekitav seapesa tuli korda teha. 

Ilmselt nädalavahetusel teen suurpuhastuse.

Nasty. Isegi rõdul on lillepott suitsukonisid ja joindi roach-e täis. Põrandal on tubakat ja tuhka.

Tühjus. See on selle postituse pealkiri ja reaalne rühmitus minu kirjandusest.