Üht ja teist

Siin on nüüd mõndasid asju teiste autorite poolt lugemiseks vahelduseks. Väärt kraam. Seriously. Jagasin facebookis ka neid asju, aga seal keegi ei vaevu lugema, niiet postitan siis oma blogisse, sest blogid on lugemiseks. Lõppu lisasin ka video vaatamiseks neile, kes inglise keelt mõistavad.

Naljakas, et inimese tunnevad haletsust nälgivate Aafrika laste ning kodutute kasside suhtes, aga samal ajal ei märka nad hoolt ja armastust pakkuda kõige lähedasematele. Ma tunnen kaasa Eesti meestele, kes nosivad vaikselt oma võileiba või toituvad burgeritest ning kelle naine ei leia aega või viitsimist oma mehele armastusega õhtusöök valmistada. Ma tunnen kaasa Eesti naistele, kellele mees kunagi ei ütle õhtul voodisse minnes, et:“Kallis ma endiselt armastan Sind“, ma tunnen kaasa Eesti lastele, kelle vanemad ei leia päevas tundi aegagi, et oma argitoimetused jätta ja nendega mängida või rääkida, ilma, et telekas lõugaks, telefon heliseks või mõni netiportaal samal ajal lahti poleks. Mul on ka kassidest ja aafriklastest kahju, aga tegelikkuses on see silmakirjalik, kui me hoolime terve maailma kassidest ja kodututest, sheerime facebookis haigete laste, kadunud koerte ja nälgivate laste pilte, aga samal ajal oma koduseinte vahel ei märka taibata, et meie roll on pakkuda hoolt, armastust ning kodusoojust just siin, kus me praegu oleme. Me vahime romantilisi filmikesi, unistame romantikast, aga endal on mees juba kuu aega kuival – ega see Jose Ignasio ei tule Sinu magamistuppa, süüta küünlaid ning tari Sind Tarzani moel voodisse. Seda võib teha Sinu mees, aga ilmselt ei juhtu see ajal, mil lokirullid peas, puuvillases öösärgis magamistuppa ilmud, rääkides, et homme oleks vaja ülemise korruse põrand ära lihvida. Ja Sinu naine ei hakka ka koduseinte vahel pornostaariks, kui Sa pole raatsinud teda viimased 10a restoranigi viia ja ainus romantika seisneb õllepurgi taga „Tuvikesi“ vaadates, samal ajal kui tema kööki koristab ja laste kooliriideid triigib. Kui kindel Sa oled, et Sinu „like“ aitab mõnel nälgival lapsel kõhu täis saada, et Sinu "like" aitab kaugel USAs elava Jordani või Alice´iterveks? Sina ei tea, mina ka ei tea, aga ma luban, et Sinu pingutus armsa lähedase suhtes aitab Sul panna end tundma, nagu oleksid muutnudki maailma ja aitab Sul luua reaalsust, mis sarnanebki ilusa lõpuga seebiseriaalile. 
 -Kadri Luik


 "Eleven Hints for Life"

1. It hurts to love someone and not be loved in return.
But what is more painful is to love someone and never
find the courage to let that person know how you feel.

2. A sad thing in life is when you meet someone who
means a lot to you, only to find out in the end that it was
never meant to be and you just have to let go.

3. The best kind of friend is the kind you can sit on a
porch swing with, never say a word, and then walk away
feeling like it was the best conversation you've ever had.

4. It's true that we don't know what we've got until we lose
it, but it's also true that we don't know what we've been
missing until it arrives.

5. It takes only a minute to get a crush on someone, an
hour to like someone, and a day to love someone-but it
takes a lifetime to forget someone.

6. Don't go for looks, they can deceive. Don't go for wealth,
even that fades away. Go for someone who makes you
smile because it takes only a smile to make a dark day
seem bright.

7. Dream what you want to dream, go where you want to go,
be what you want to be. Because you have only one life and
one chance to do all the things you want to do.

8. Always put yourself in the other's shoes. If you feel that it
hurts you, it probably hurts the person too.

9. A careless word may kindle strife. A cruel word may wreck
a life. A timely word may level stress. But a loving word may
heal and bless.

10. The happiest of people don't necessarily have the best
of everything they just make the most of everything that comes
along their way.

11. Love begins with a smile, grows with a kiss, ends with
a tear. When you were born, you were crying and everyone
around you was smiling. Live your life so that when you die,
you're the one smiling and everyone around you is crying.

-Unknown 

Link on siin, see jutt, mida soovin, et kuulate algab alates 4:00 ja mõelge.
Kliki siia!

Lots of non-sens

Olen päris palju peale mingit lahkuminekut mõelnud, et kui palju raha ma paigutasin nö suhte alla vms. Tegin palju kulutusi selle inimese pärast, kellega lahku läksime. Käisime palju väljas ja kinkisin mingeid asju jne. Et nii mõttetult läks raha.
 Samuti kui ma õhtul lähen välja ja tore õhtu osutub mõttetuks, igavaks või midagi muud hullemat, mõtlen, et kurat jälle läks raha raisku.
Ka kui poodlen, leian mingi ilusa kleidi, mis istub seljas täiuslikult ja on silmipimestavalt ilus, aga ta on nii kallis, et ma ei raatsi osta. Hoian siis raha kokku ilusate asjade pealt. Ja hiljem nagunii kulutan selle raha kas mõttetute snäkkide või näiteks alkoholi peale, mis on minu tervisele lausa koormav.
 Tegelikult on raha ainult vahendusvahend ju. Nii palju sõltub kahjuks rahast, aga me ise ka tihti jääme oma rahalise seisu järgi haakuma. Või siis lihtsalt tahame raha kokku hoida millegi pealt, mis meil teegelikult tuju heaks teeb või mis teeb meis elamuse/kogemuse võrra rikkamaks. Miks mitte kulutada raha ahvatluste peale, olgu need siis näiteks reisid või lühemadki väljasõidud. Olgu need näiteks riided, kingad või ehted... Meil kõigil on oma kiiks, mingid omad asjad, mida ihaldame, aga siiski me hoiame raha nende pealt kokku ja kulutame mingi mõttetuma asja peale, mis lõppkokkuvõttes meid kurvaks või tüdinuks teeb.
    Raha tuleb ja läheb terve elu. Kui me hätta jääme, siis peaksime ilsmelt ise lihtsalt välja mõtlema kuidas juurde teenida või kuidas me seda valesti oleme kulutanud. Ma nüüd ei propageeri mingit massilist ahvatluste ohriks langemist või mingit massilist shoppamist ja rahakulutamist, vaid püüan lihtsalt lahti mõtestada seda, et miks me kulutame seda valedele asjadele ise parimast ilma jäädes?
Sulle pakutakse mingit väga lahedat asja, mida sa oled nii kaua tahtnud, aga mõtled, et ei saa omale lubada, sest see on kallis ja sul läheb pool kuupalka sellele. Jätadki ostmata. Aga mida sa siis teed selle rahaga? Lähed poodi. Siis sa tead, et sul on piisavalt raha, et end hellitda näiteks mõne magusa asjaga. Pistad ostukorvi magusaid saiakesi, tahvli shokolaadi, jäätist ja lõpuks veel krõpsupaki ja mingi hea karastusjoogi, mille järgi sul terve päev neelud olid. See kõik läheb ka päris palju maksma. 
  Aga mida sa saad? Sa saad palju halbasid e-aineid oma organismi, palju rasva ja suhkrut ja kõike, mis nagunii sul südame pahaks ajab ja pärast ikka kahetsed oma ostu. Muidugi oli hea nautida, aga sa jäid veel paremast asjast ilma.  Või siis on neid sorti inimesi, kes hoiavad raha kokku, et jõuaks kõik 4 nädalavahetust kuus käia alkoholi joomas ja pidutsemas, mis sest et meie magu ja maks lähevad iga korraga nõrgemaks, rääkimata ajurakkudest, mis hävivad.
     Ah, vahet pole.  Ise lihtsalt hakkasin mõtlema, et tegelikult raha on ainult raha ja ma ise olen liiga palju raha pärast muretsenud. Ma hakkasin ka ostma tähtsamaid ja palju toredamaid asju, kui ainult mingit mõttetut nänni mis mind lõpuks nukraks teeb. Käisin soomes ja selle asemel, et sukulakut ja muud kommi ja magusat osta, ostsin omale uued jalanõud, kleidi, seeliku ja midagi muud ja vajalikku.


Minust endast. Ma olen nii pikalt jätnud kirjutamata, sest ma olen olnud väga ebastabiilne. On olnud häid ja kvaliteetseid aegu ja vahepeal olin jälle täitsa põhjas omadega. Vahepeal oli isegi tuju kirjutada midagi, aga ma olin nii... Väsinud? Jah, tüdinenud vist. Tüdinenud seletamast inimestele midagi. Nii palju oli asjaajamisi ja sellist sitta ja siis ma ei viitsinud kirjutada ja hakata midgi seletama.
Ma tahaks oma elust kirjutada raamatu, paljastada milline olen, et ma ei peaks enam elama häbis ja valedes jne. Et inimesed teaksid milline olen. Et saaksin lähisugulastele selle kinkida, sest nemad väärivad tõtt. Tõtt minu kohta, milline olen. Mu üks vanaema isegi ei tea, etm ul on tätoveeringud jne.. Mis peaks olema lihtne ja enamustele teada olev asi. Mis pole mingi suur asi. Aga niivõrd palju varjan ma tegelikku ennast. Lihtsalt, sest kardan, et mind ei tolereerita, et mind ei võeta sellisena nagu olen. Et mind ei austata täisväärtusliku inimesena, sest olen teinud vigu ja olen teistest ehk pisut alternatiivsem.

Mul on nii kahju, et suurim inimesi on sellised kuradima moraalipeded, et nad ei salligi alternatiivsusi. Alternatiivseid inimesi ja nende valikuid.
Inimesed keskenduvad nii palju teistele inimestele. Kuidas keegi teine oma pereelu elab, milline keegi välja näeb, milline on kellegi teise eluseis, milliseid valikuid keegi on teinud ja mis vigu teised teevad, mis sest et endal neil on oma koduseinte vahel terve hunnik lahendamata probleeme ja väljarääkimata tundeid ja varjatud saladusi nende inimeste ees, kes peaksid teadma ja väärima tõde.

Ma pole ka täisuslik. Me kõik teame seda: Minu kohta räägitakse nii palju. Need jutud puudutavad minu last, minu eluviisi, minu välimust, minu käitumist ... kõike. Ja mitukümmend inimest raiskab oma aega, et minu elu uurida ja siis minust kellelegi midagi rääkida või siis mind oma pahatahtlikkusega terroriseerida. Võib-olla ka sina, üks lugeja, oled see, kes ei salli mind, kuid sa raiskad oma aega minu peale? Miks? Sul oleks nii palju paremat teha. Pühendu neile, keda armastad, pühendu oma lähedastele, tegele oma asjadega, tegele selliste asjadega, mis sind õnnelikuks teeb - vaevalt, et minu kiusamine või vihkamine sind õnnelikuks teeb.
Milleks vaevuda ja oma eergiat ja aega raisata kellegi peale, kes sulle üldse ei meeldi?