Sünnipäev.
Hakkasin sünnipäevapidu paar nädalat ette planeerima. Sel aastal teadsin täpselt keda kutsuda.
Juba üsna alguses paar inimest ütlesid, et neil on see nv kinni, nemad ei saa tulla. Pole hullu. Ma olen tänulik, et nad palju aega ette ütlesid.
Broneerisin lõpuks baari lauda ja plaanis oli tellida ka söögi poolest midagi ja loomulikult jooke.
Palju inimesi hüppasid alt just päev enne pidu ja lõpuks pidi tulema 5 inimest, peale minu enda, mis on ka minuarus sobiv arv.. Loomulikult olin ma nukker, et pooled tulla ei saanud, aganoh...
Jõuab siis kätte 25. mai, laupäeva õhtu. Kokkulepitud aeg on juba möödas ja kohale on tulnud kaks minu parimat sõbrannat. Hakkasin siis helistama neile, kes tulla lubasid, ühel telefon väljas, teisel mingi loll vabandus jne. Kõik lihtsalt pöörasid selja mulle!
Seal me siis istusimegi neidudega kolmekesi nende kuramuse pitsade ja jookidega.
Loomulikult olen tänulik nendele kahele, kes suvatsesid sel minule
olulisel päeval kohale ilmuda ja seda ka no matter what. Mina tegin nii palju ettevalmistusi ja nägin nii palju vaeva, et kõik sujuks hästi. Ma arvestasin täpselt igaühega, et kõik saaks tulla ja kõigil oleks hea. Ma lasin vanematel last hoida ning vanaemalt sain raha selle peo korrraldamiseks. Arvake, kui häbi on mul neile öela, et põhimõtteliselt läks see raisku? Nemad tulid mulle vastu ja aitasid mind, et mina saaks ühe tõsiselt laheda ürituse korda saata oma armsaimate sõprade seltsis.
Ma olen nii pettunud. Eriti nendes, keda pidin ise enam-vähem taga ajama, et teada saada, aks nad tulevad või ei. Uskumatu, kui alandavalt ja häbematult mõni käituda saab. See murrab mu südame.
Vähemalt saan arvestada ka edaspidi siis ainult oma kahe sõbrannaga ja neile lootma jääda.
Kahju ongi, et meil oleks kõvasti lõbusam olnud kodus oma väike istumine pidada. Vähem oleks kulutusi läinud. Ma poleks pidanud nii palju vaeva nägema.
Kõige rohkem haiget teeb see, et kui mul on väga kiire, lähen närvi kergelt ja kuna meil pidi olemaa stiilipidu, siis enne kodust lahkumist tahtis vanaema minust ja sõbrannast pilti teha, aga ma mögisesin päris kurjalt temaga ja kui me auto peale jooksime, et rutem bussile saada, hüüdis vanaema järgi, et: ''Gabriela, Gabriela!'' millele mina olin, et ''mida sa tahad?!'' ülimalt ülbelt ja siis tema kostis:''tahtsin head pidu soovida.''
Kuigi for fuck sake, mul polnud kusagile kiire sest keegi ei ilmunud kohale!
Täiesti haige. Ma jälle nutan selle pärast. Nende inimeste pärast. Selle kogu situatsiooni.
