Kuukivid & mõttepärlid

Laman oma päevitustoolis rõdul. Telefoni kell näitab 1:33AM. On tavaline sügisöö. Süütan oma sigareti ja vaatan taeva poole. Õndsalt lillakas tumesinine tähistaevas vaatab vastu. Jahe tuul silitab mind õrnalt ja sasib juukseid. Põlvele kukub tükike tuhka, mille viivitamatult ära puhun ja siis sean end tagasi mugavalt lamavasse asendisse.

Jään mõtlema, et taevas on ikka nii imeline. Õigemini universum. Kummaline on mõelda, et kõik need imekaunid tähekesed on vaid põlevad kivid ja meteoriidid. Nii harva on näha nii imelist taevast. 

Puhun taevakaare poole oma suitsust ringikesi. Hetkeks lülitan oma füüsilised tunnetused ja niinimetatud refleksid välja. Vabastan end pingest täielikult. Ma ei tunne enam seda vilusat tuuleõhku. Mu pilk suundub endiselt vaid ''taevariigi'' poole.

 Peas voolavad isevärki mõtted. ''Miks ma siin olen?'';''Pean elama hetkes.. võtma kõik mis võtta annab...'';''Äkki peaksin siiski end siduma kellegagi...'';''Pean leidma rohkem tegevust..'' Ma ei jõua oma pudenevatele mõtetele enam keskendudagi.

Lõpuks mõtlen ikka nendele põlevatele kuukillukestele. ''Miks ma ei võiks olla ühel päeval üks neist? Peale surma. Fuck the logic, fuck the gravity... Ma ei taha jääda vaimuna maa peale. Kuigi noh... Kes teab. Ma tahan ka hõljuda maailma tipus. Staarina. Nagu miljonid inimesed räägivad.. Kuid mina ei taha mitte tühisena kuulsusena, vaid ühe tõeliselt särava tähena. Seal samas üleval, mida samal ajal täpselt üks poolkera Maast näeb. Ja mina... Ka mina näeks üht-teist,'' mõtestan endamisi.

Mõtted muutuvad aina süngemaks... ''Me kõik elame millegi või kellegi nimel. Me kõik teeme mingeid ülesandeid, mis on meile ette määratud. Täidame kohustusi. Elame elu. Nii nagu loodus on kõik kehtestanud. Sünnime, elame-näeme, sureme. 

Aga ühel päeval tuleb maailmalõpp. Selleks ajaks on meil, noh mitte kõigil, juba lapsed, lapselapsed, lapselapselapsed ja nii edasi... Selleks oleme meie juba maale oma jäljed jätnud. Selleks oleme oma rõõmu ära naenud, oma kurbuse ja valu ära nutnud, nii õnne- kui viha- ja nukrusepisarad valanud. Endast tükikestest kuni varanduseni maha jätnud. Noh kes, varanduse, kes võlad. Aga ühel päeval see kõik hävineb. Ja  meie lapselapselapselapselapsed, olgu nad õnnelikud või mitte, nemadki lihtsalt... Surevad. Ja kõik mida me oleme teinud, kõik mida me oleme läbi elanud ja tundnud. Kõik kogemused, mälestused, emotsioonid... On lihtsalt tühja läinud. Kõik on tulutult juhtunud'' 

Õudne draama tekib mul juba mõtteis. Ma tahaksin nutta. 

Siis aga lohutan meelt. ''Ma tahan elada olevikus. Ma tahan elada õnnelikult. Ma tahan teha nii, et kui olen lahkunud, siis need, kes veel alles jäävad, mäletavad mind kui elurõõmsa naisterahvana, kes halbadel päevadel tõi neile päikse, kes parematel päevadel elas kaasa. 

Võib-olla ongi nii õige, et kõik mis hävineb siis seda põhjusega. 

Ka Maal on ju elu. Ta ärkab... Tekivad tuhanded generatsioonid ja igasugune looduse areng... Ta elab ning ühel päeval uinub ja enam ei ärka.'' 

Kui ma olekski täiesti depressioonis ja igati otsatu eluga ilma mingi põhjuseta siin, siis ma ilmselt annaks alla. Everything comes to an end. Aga ma siiski lähen oma eluga edasi. 

Tõmban oma peaegu lõpuni põlenud sigaretist veel mõned ''mahvid'' ja kustutan selle. 

Ka suitsul on 'põnev' elu.

Ma arvan, et kõikide nende mõtete point on selles, et me kõik elame enda jaoks. Meile kõigile on antud üks võimalus. Me kõik peaksime keskenduma iseendale. Need, kes ei mõista seda. Ma looda, et ühel päeval mõistate ja mitte siis, kui on liiga hilja.
Kui sa elus liiga palju mõtled teistele ja sellele, mida TEISED teevad, ei jõua sa oma eluga kusagile. Siis kui sul enam midagi korda saata ei ole ja teised on oma eluga edasi jõudnud, mökutad sina ikka kinni oma mingis eluperioodis, kus sa tegelikult veel veetsid oma kvaliteetaega, aga hakkasid raiskama oma igat hetke keskendudes teistele. Samal ajal aga jõudsid teised juba sinna, kus ka sina peaksid olema. Aga sa oled oma võimalused lasknud käest. Oled jäänud igati rumalaks. Ja näe, värsti kustub su küünal.
Yep, sina kes sa oled ilge klatšimoor ja ei ela oma elu, ühel päeval saad aru, millest ma blogis kirjutasin...
You've got one shot.

Brownie, I said.

Neljapäev. Tõbisus.
Kõrvad on nuuskamisest lukus ja nina on valus. Köhimisest rinnus valutab ja kõhulihased on pidevast pingutamisest eriti tundlikud. Pea valutab ning kuidagi kupli all kumiseb ja kajab. Vahepeal on külm olla, vahepeal palav. Lõhnasid ei tunne ja silmad vesitsevad.



Lucas J. L.

Laps laliseb. ''Lalalala,'' laseb ikka päris valjusti - hea, et muusikat vähemalt natukene annab kuulata.
 Siis tuleb: ''dadadada!'' Kust sa venekeelt õppisid? Mõtlen endamisi. Ta on ikka nii armas mul. Tal on vahepeal nii pikad jutud, et ma kohe ei tea enam, mis talle vastu kosta. Me võime päris pikalt laliseda-rääkida. Ta oskab nii palju asju teha juba. Aeg läheb ikka nii kiiresti.












Alles ta oli kahe piimapaki suurune. Sündides 44cm pikk ja kaalus alla 2,5 kg.
Alguses oli ta päris tõmmu. Vägagi tumedate silmade ja tumepruunide juustega. Ajapikku tekkis juustel veidi punakas pigment. Kartsin juba, et laps on mingi ginger. Mul endalgi olid vahepeal sellised... Hmn.. Gingeri juuksed. Aga nüüdseks on ta juba täiesti sinisilmne blond.

                                                      

Uskumatu ikka, kuidas saab üks inimbeebi sedasi muutuda poole aastaga.Nüüd ta juba sööb lisaks piimale püreed. Oskab roomata, laliseda, igati pidi end rullida, iseseisvalt mänguasjadega mängida,tujusid välja näidata... natuke võõrustab ka.

 Kõige armsam on see, kuidas tal vahepeal temperament välja näib. Ta toriseb oma mänguasjadega. Kulmud lähevad kortsu ja kurjalt vaatab oma mängu asja ja kõvasti  õiendab sellele:''mämämäm ada ada älälläll.''

Netherlands

 I will be there soon.

Eile ja täna oleme emaga juba mõndasid huvitavaid kohti uurinud kuhu minna.

Mina eesotsas vaatasin ''Coffee Shop''-e ja ööklubisid.
Ema on mitmeid kordi Hollandis Amsterdamis käinud, seega tema juba teab osasid kohti, kuhu minna.
Kindlasti tahaks külastada ka Punaste Laternate tänavat ning üldise ööelu ja kohaliku kultuuriga tutvuda.

Ema rääkis mulle ka mingist hipide ''väljakust''. Selline suur suur, justkui keskväljak/plats, kus hipid müüvad igasugu põnevaid esemeid, asju, riideid ja... Mida iganes me kujutlusvõime ette viskab.
Ema ütles, et pean juba mõtlema, mis kaasa pakkida. Ilmselgelt mitte väga palju, kuna koha peal saab ka veidi šopatud. Aga ma tean küll, miks ta nii ütles. Et saaksin juba oma ootusi, lootusi soojendada ja meeli üles kütta. Sellest tuleb ülimalt vinge trip! Naljakas on mõelda, et see oli isa ettepanek.
Et tema hoiab last, et saaksime emaga kahekesi minna mõneks päevaks veidi eemale.
Olla ainult mina ja tema... Ja oma sõprussuhet veidi parandada. Ema oli kohe kõiksugustele pakkumistele avatud ja otsustasimegi Amsterdami kasuks, sest see oli minu soov.
Muidugi ema oli IN, sest talle on seal alati meeldinud.
It's gonna be fun.