Panic at the office

Kätte on jõudnud õhtu. Olen oma vajalikud toimetused ära teinud ja homseks (esimeseks tööpäevaks) ettevalmistusedki korda saatnud. Leidsin aja ka oma mõtted jäädvustada. Panen siis mõned sõnad siia ka kirja.

Ma olen päris närvis tegelikult. Ma ei tea mida selga panna, ma ei tea mis kell üles ärgat, et hommikul suudaksin end õigeks ajaks valmis sättida, ma ei tea isegi kuidas käte värisemisest lahti saada. Ma tean, et homme kui kontoriuksest sisse vaatan ja mu ülemus oma meeldiva naeratusega mind vastu võtab ja tervitab, siis... ma olen jälle paanikas. Juba nüüd on see närvipinge päris suur.
Ah, mis ma ikka pablan. Olen oma ülesandeid läbi mõelnud ja harjutanud ja ma saan hakkama. Ja kui vigu teen, siis parem oleks, kui õpiks nendest.
Kollektiiv on ka niivõrd sümpaatne, et  nad kindlasti toetavad mind ja juba see hoiab mul pea püsti.
I can do it!

Nüüd on aeg natukene rummi võtta.
Karina ja Mark külastavad mind taas. Oh what a serious converstation we are gonna have...

Järgmise korrani, mu armas blogi ja veel armsamad lugejad!

Pärlid ja tuhatoos

KUI sellel blogil üldse lugejaid saab olema... Siis ma teen kiire enesetudvustuse neile, kes mu eelmist blogi lugenud ei ole ja just in case, kui mind ei tunne.

Some regular shit about me: minu nimi on Gabriela. Olen 18. Mul on laps. Ma elan Eestis, pealinna külje all. Ma töötaan müügikonsultandina. Olen rõõmus, sõbralik ja lahke. Ülbete vastu sarkastiline. Ma olen pikkuselt pisike ja laiuselt suur. *Smileyface* Ma olen jutukas ja nõuandlik, niiet mulle meeldib igasuguste inimestega rääkida ja meeldib ka neid aidata ja kuulata...
..  nii et see blogi pakub tulevikus ilmselt palju postitusi inimestest ja psühholoogilistel teemadel. Võin kirjutada ka kõigest muust, millest mõtteid jagub. Feel free to give ideas 'n shit.

See pilt pole illustreeriv. See olen mina.

Järgnev postitus on esimene postitus üle väga pika aja minu eelmisest blogist, mille täna (kolmapäev, 25. juuli) kirjutasin ja postitasin:

Siiani on minu blogi olnud täis sitta. Ilmselt on ka edaspidi.

Ma kustutaks enamus postitused ära, aga ei viitsi. Tekkis kirjutamise isu hoopis.

Pea on mõtteid täis ja midaagi kirja panna ei oska. Pean kusagilt alustama. Koguaeg kirjutan ja kustutan. Kui raske on sõnu siia trükkida?

Praegu istun siin oma roosas tugitoolis. Kiigutan babysitterit. Mingi selline tool/häll või whatever, milles mu väike armas tibupoja istub. Ta joriseb ja laliseb omaette. Vahelduseks natuke jonnib...

...20 minutit hiljem. Poja puhkab mu süles. Ja mina hakkasin jälle oma blogis kriblama.  

Tahaks midagi head süüa. Aga ma hakkasin näljutama, niiet ma ei tea, mida süüa. Mm.. vett, vett või vett? Okei, vesi.

Nii hea on oma musiga rääkida praegu. Või noh.. Me ei räägi palju, aga nii palju kui räägime, siis seegi on tore. Ma ei kujuta ettegi elu temata, ta on hetkel ainuke, kes mind vähegi mõistab.Kindlasti on veel inimesi, kes arvavad, et mõistavad, kuigi tegelikult see pole nii. Kelviniga me mõtleme päris palju ühte moodi... Ta teab ja tunneb mind päris hästi. Ta isegi teab, kuhu ma oma riided ära kaotanud olen, kui need kadunud on. Sucks, et praegu on sellised ajad, et väga näha ei saa -.-

Mu tuba näeb välja nagu tšernobõli tagajärg. Kummuti peal seisavad tühjad veinipudelid, laua aall on veel suitsupaki bloki raha eest taarat. Läpaka all on mingi Tutti Frutti kommipakk. Laua peal on tonn träni.. Juba mõned päevad tagasi tulin Soomest koju ja siiani pole oma kotist riideid garderoobi pannud. Mul nii või naa garderoobi riiulid jne sorteerimata ja mul on seal poolemeetrine riidehunnik. 

Eile viisakusest lükkasin põrandal asju ühte hunnikusse ja mõned üksikud esemed panin oma kohtadele tagasi ja kõik prahid ja tšekid ja muu jama viskasin ka prügikasti. Õde ja õekutt käisid kordamööda muresid kurtmas, seega ahistust tekitav seapesa tuli korda teha. 

Ilmselt nädalavahetusel teen suurpuhastuse.

Nasty. Isegi rõdul on lillepott suitsukonisid ja joindi roach-e täis. Põrandal on tubakat ja tuhka.

Tühjus. See on selle postituse pealkiri ja reaalne rühmitus minu kirjandusest.