Vaatasin mingeid vanu pilte, kus ma olin alles pisike beebi. Lucase vanune.
Mul tulid lihtsalt pisarad silma. Piltidel olid kõik need inimesed, keda mul praeguseks enam pole. Mind hoidsid süles kõik need inimesed, kes praegu minust enam ei hooli.
Kõik tundusid nii rõõmsad ja õnnelikud. Praegu enam pole nii.
Mul on täpselt selline tunne... Nagu.. Noh teate küll, kindlasti on isa Teile rääkinud, et kutsikad on alguses jah armsad, .. nii kaua kuni suureks kasvavad. Või midagi sellist. Vahet pole.
Seal oli ka palju neid inimesi, kes olid tol ajal rõõmsameelsed, igati tervislikud ja noored, aga praeguseks on nad meie seast lahkunud. Kas tõesti 18 aastat on nii pikk aeg?
Alles ma olin nii pisike. Alles oli kõik nii lihtne. Mulle tehti kõik ette-taha ära ja ma ei teadnudki siis veel, kui julm on tegelikult maailm ning kui ebameeldiv võib igapäevane reaalsus olla. Nüüd ma muust ei mõtlegi, kui sellest, et ma ei pruugi isegi märgata, kuni Lucas on suur. See aeg läheb nii kiiresti. Kuigi hetkel on mul küll tunne, et who gave a single fuck about me? Ma kasvasin ise üles. Palju minul seda lapsepõlve oli? Ainult esimesed mõned aastad.
Siis nägin ka sellist pilti, kus ma olin vägagi kõhna. Isa ütles: noh sa võiks ju proovida jõuda jälle sellise kaalu juurde... Noh muidugi ma solvusin sisimas, aga viisakalt nõustusin. Kurat võtaks isa võiks ka alla võtta ja olla selline nagu 20 aastat tagasi. Ise joob iga päev õlut ja siis kommenteerib minu kaalu. Noh mis teha. Olen paks siis olen, ainult ise saan seda muuta ja pole mõtet solvuda ka.
Oh snap. Ma ei taha enam süüa üldse. *
