Angry bird

Inimesed.
Päris palju mõtlen sellele, et mis vigastusega inimesed sünnivad, et nad sellised on? Või kas ongi inimesel loomusesolla selline ja ma pole varem seda märganud?
Ma räägin praegu just sellest, et milleks on vaja kedagi näiteks vihata? Just virtuaalelus. Isegi kui tegemist on võõraga. Miks on vaja olla kade ja teha näiteks õelaid kommentaare. Keegi läheb reisile, uude kooli, ülikooli, keegi saab uue auto... Mida iganes. Tal läheb hästi ja postitab vastaval teemal pildi või staatuse näiteks facebooki. Kohe peab keegi rõõmu rikkuma ja halvustava kommentaari tegema. Samuti see, et on vaja kohe midagi negatiivset pajatada sõ rale, selle inimese kohta. Või siis näiteks ask.fmis, kus kirjutatakse samuti halvustavaid tekste ja veel võõrastele ning veel anonüümselt. Minu meelest just kadedusest. Või mõnitamiseks. Milleks? Kui ma peaks kellelegi halvasti ütlema, ega mu enda elu sellest ju ei parane. Minul ei muutu midagi. Isegi meeleolu/tuju ei parane ega midagi. Ma ei tunne end siia võimsamana. Ma võin ka kade olla, kui kellelgi läheb mingis mõttes paremini, kui minul, aga ega ta pole siis selleks midagi teinud, et ma pean teda vihkama vms. Ega ta selle pärast halvem inimene pole. Võib-olla peaksin ise rohkem oma elus pingutama, et ka mina saaksin midagi head omale lubada või midagi erilist saavutada. Kellegi sõimamise ja halvustamisega ma küll elus kaugemale ei jõua.
Samuti ei mõista ma, milleks on vaja inimesi taga rääkida. Sama moodi idiootne.
Analoogseid olukordi on nii palju ja ma arvatavati ei hakka kunagi mõistma, miks tehakse nii. Ma mõistan, et mõnel ongi vajadus kedagi solvata, mõni ei suuda end kontrollida ja mõnel on nii suured probleemid, et elab teiste peal välja, kuid ma ei hakka ealeski mõistma, kas kellegi mõnitamine ja taga rääkimine on kunagi oma probleemidele lahenduseks.


Ma olen üpris confused praegu. Kunagi kui kainisin, et kolin ära, naerdi mind välja. Öeldi, et "kuhugi sa minema ei hakka, sa ei tule toimegi, sa ei suuda seda ette võttagi" ja nii edasi. Sõbrad ka seda eriti ei tahtnud uskuda, et lähen. Siis ma ikka jäin kauemaks sinna. Ajasin asju nagu ikka iga päevaselt, muutusi ei toimunudki.
Siis aga kerkis see mõte jälle ja juba vaikselt omaette tegin plaane jne. Siis mainisin omastele vaikselt, et plaanid on nüüd säärased. Keegi ei teinud välja eriti. Paar inimest ütlesid, et "oh väga hea, nii hakkab sul veel paremini minema..." Ja nii. Ja üks ütles, et ma keeran omal elu p*rse sedasi ja et see on sitt mõte jne. Mis tiegelikult ajas päris vihaseks. No las ta olla. Ma siis polnud otsustanud veel midagi kindlalt. Ühel hetkel sain lihtsalt aru, et tegelikult ma ju ei kaota mitte midagi. Mis sõbrad mul ikka on? Mul on siin enamasti ainult tuttavad ja sellised, kellega ma saan vahel kusagil chillida jne, aga kellega ma nii palju ei suhtle. Üks sõbranna oli ka, aga see sõprussuhe läks ka aiataha. Ja siis on mul parim sõbranna Kairi. Aga tema pärast ei põe. Ta on selline, kes rändaks või teisele poole maakera, et oma sõbrannaga kokku saada. Ja temaga me suhtleme alati edasi, no matter what. Samuti jäi maha perekond, aga üks kord pidin ju sealt "välja kasvama". Ei saa sinna jääda elu lõpuni.
Aga nüüd kus ma olen lõplikult ära kolinud, tänu millele mul läheb palju paremini ja mul on lõputult edukaid võimalusi, hakkavad kõik mind igale poole kutsuma, igatsema, pakuvad välja, et võiks tihemini suhelda ja näha jne. Nüüd kui ma olen juba läinud.
Kahju, et hakatakse hoolima alles kui hilja on. See on nende kaotus.