Minust jääbki tihti ülbe mulje. Ma olen kena ainult nende vastu, kes minuga sõbralikult räägivad. Nii kui inimene natukenegi midagi mõnitavat ütleb või mis veel hullem: alandavat -siis lööb mu enesekaitseinstinkt välja ja ma nähvan. Muutun sarkastiliseks ja tõrjuvaks.
Tegelikult on mul väga suured kompleksid. Kompleksid, mis on juba kasvanud üle pea.
Ma tean, et ma olen ilus, kuid samas.. Kuidas kellele! Aga mul on kenad näojooned ja kena figuur, hoolimata sellest, et olen ülekaalus.
Ülekaalus olen ilmselt selle pärast, et ma sain 6 kuud tagasi lapse ja pole väga sünnitusjärgselt alla võtnud. Ma olen olnud küll veidi laisk, on olnud ka ajapuudust ja ma olen tarbinud siiani tohutult palju alkoholi.
Eks ma söön veidi rämpstoitu aga seda üldiselt väga harva, sest ma ise söön ka harva.
Ma ei arva endast hästi. Muidugi on mu kehal palju üht-teist muudetavat ja selle pärast ma põhimõtteliselt kolmes kohas käingi tööl. Mul on vaja lapse jaoks vahetevahel uusi asju, ma otsin omale uut elukohta ja kui mul umbes 7000 eurot üleliigset raha on koos, teen ma need iluoperatsioonid, mida tervisliku eluviisiga näiteks igal juhul muuta ei saa.
Täpselt nii suured ongi mu kompleksid.
Sõimamine ei muuda mitte midagi. Inimesed kirjutavad mulle anonüümselt sõimu. Ma ei tea, kas see rahuldab nende pahatahtlikke vajadusi või kas see peaks kuidagi kiirendama minu muutumist? Kas minu enesehinnangu saboteerimine on kuidagi kellegile kasulik? Jäängi sellele mõtlema.
Üsna pea ma hangin omale ühe ''programmi'' millega saan näha inimeste IP aadressi ja võib-olla isegi kasutajaid nimeliselt, kes mulle anonüümselt kirjutab. See oleks lihtsalt huvitav. Kes nii õel on?
Teoreetiliselt mind ei huvitagi, mida minust arvatakse. Ja ma võitlen iga päev selle nimel, et ikka jääda tugevaks ja olla tubli ja mitte laskuda nii madalale ja sõna otseses mõttes HALEDALE tasemele, et hakkan inimesi sõimama.
Ma ise enam ei vaatagi inimesi. Näiteks bussipeatuses. Ma ikka näen ja vaatan mis toimub mu ümber, aga ma ei pööra enam mingit tähelepanu sellele, milline ta välja näeb. Kes on pikk, kes lühike, kes noor, kes vana, kes kõhna, kes peenike, kes missuguse stiili või riietusega, milline on kellegi nägu.
Loomulikult torkavad silma eriti säravad ja ilusad inimesed, aga ma jään niivõrd neutraalseks, et ma ei mõtle isegi peas läbi, kes on milline. Ma olen nii õnnelik selle üle. Nii mõnigi valib oma seltskonda ja sõpru välimuse järgi. Mina mitte. Sest nii palju on selliseid üliarmsaid inimesi, keda on teiste poolt tõrjutud välimuse pärast, kes on tegelikult meeletult head ja suure sooja südamega. Mu ümber on nii palju häid inimesi ja üldse olen ümbritsetud VÄGA kirjust seltskonnast.
Mina, kes ma paistan inimestele ennast täis ja ülbe olen ka teiste poolt rohkem aktsepteeritud, kui mõni teine minusugune, juba selle pärast, et ma võin kõigiga suhelda ja olen meelsasti abiks, kui inimene kenasti küsib ja minu poole meeldiva olekuga läheneb.
Me kõik oleme ju siiski sama liiki elusolendid ja otse Emake Loodusest, pole oluline, mis taust meil on, millised me oleme, kõik oleme ikkagi võrdsed. Me kõik lähme lõpuks mulda. Lihtsalt liigne kritiseerimine ja sõimamine ja üleüldine pipardamine teeb elu raskeks.
Oleksin mina selline, kes koguaeg jälgib teisi, nuhib nende järel ja jälestab inimesi, siis oleks ma ka ilmselt ammu omale nööri kaela pannud. Päris vastik oleks elada sedasi, et ma muule ei suuda mõelda kui teistele inimestele ja nende elule. Kui ma ainult keskenduks teistele.
Ja vot selline inimene ongi ego ja ülbe, kes läheb teiste juurde sellise jutuga, et kes on paks, kes on kole, kes on ennast täis jms.
Ah mis ma ikka pajatan. Nii või naa need inimesed ei mõista seda kunagi, et tegelikult nad teevad iseenda elu raskemaks vihates teisi.
XO
