See on nii tore, kui on olemas igasugu sümpaatseid inimesi, kes on rõõmsameelsed ega ei tembelda teisi koledateks või ülbeteks mingite esmamuljete järgi.
Ja ma kardan neid, kes võtavad omaks, tunduvad nii usaldusväärsed ja mingil hetkel pööravad selja. Ma ei taha kaotada sõpru või tuttavaid, kes on juba mu ellu astunud ja südamele jäljed jätnud.
Me kõik oleme ilmselt teinud elus vigu, valesid otsuseid ja kahetsusväärseid tegusid, nagu Gerda ka mainis.. Selle pärast pole inimene kohe paha ja... Milleks iganes ka ei märgistata. Meil ongi loomuses teha vigu ja teeme neid ka paratamatult ja järelikult on nii ka ette nähtud. Midagi ei juhtu kunagi niisama. Kõigel on põhjus. Alati. Kedagi vihata ja kelle vastu tõrjuv olla on ka mõttetu.
Mis teha, eks me kõik ole ka erinevad ja kõigil ka erinev iseloom ja suhtumine.
Mind ümbritsevad inimesed on hakanud mõtlema, et ma olen boheemlane.
Ma olen viimasel ajal pidevalt nii rahulik ja teiste sõnul nii ''pohhuist''. Ma lihtsalt ei viitsi igast asjast välja teha või draamat tekitada. Ma ei jaksa lihtsalt oma närve ja aega mõttetuse peale kulutada. Milleks oma tegevusse ja emotsioonidesse ning olekusse mingit stressi rakendada?
Mul on toas pidevalt pime või siis küünlavalgus ja viirukid. Ma istun koguaeg põrandal patjadel, kui olen arvutis või joonistan/kirjutan. Ma riietun veidi teistmoodi ja rägin teistmoodi.
Kõik on nii erinev sellest, milline ennem olin. Ma ei joo alkoholi enam eriti, ma ei räuska ega lälla, hoian pigem omaette. Ma joonistan ka palju...
