Mina ja Amsterdami tänavad

 

Neljapäeva hommikul (kohalikus ajas vist 9-10 vahel), jõudsime Hollandisse. 

Juba lennukist oli üht teist näha ja sain päris vinge pildi võetud läbi lennuki akna.

 Amsterdamis olid igal pool rattad.

 Reaalselt. Iga nurga peal, iga posti küljes, iga maja juures, igas pargis.... 

Ja nagu näha, siis leidus ka osasid maha jäetuid rattaid. 

Osades kohtades vedelesid isegi kokkuväänatud ja mitmekordselt autodele allajäänud rattaid.

Väga palju oli ilusaid poisse!

Enamus tänavad olid sellised. 

Mitte kuigi laiad ning siin-seal paar coffee shopi, muid kohvikuid, poode, restorane...

 Geiklubisid, kassiinosid jne... Ja muidugi jalgrattaid.

Autosid oli ka erisuguseid.

 

 Kohvikud ja nende terassid olid enamasti kanali äärde paigutatud.

 Inimesed istusid kanali serval. Kes sõi lõunat, kes suitsetas, kes toitis luikesid või parte.

Taustal on ka kolm rastat. Igal pool liikus ringi sellist rahvast. Mega chill oli olla ja seal saab inimene olla nagu tema ise. Seal on tõe poolest kõiksuguseid erinevaid inimesi.

Kui aus olla, siis seal ma tundsin end nagu kodus!

  Vaade üle linna Madame Tussaudsi muuseumist.

Chillisin Justin Timberlakeiga.

Can't say I like Amsterdam.... I LOVE IT!

Niisiis...

1)Riik või linn. Liberaalne. Vägagi. Nii vabameelne ja tekkis küsimus: mida seal ei või teha ja kuidas seal ei või olla? Seal on igal pool coffee shopid, sest kanep on legaalne. Räägitakse, et turistid ei tohi seal sitsetada jne, aga sain tõestust, et tohivad ja kui see seadus peaks tekkima, et ei tohi, siis alles uuest aastast, kuid loodetavasti ei teki. Igal pool on geiklubid ja poed, mis on ka mõeldud... Mitte kõige heteroseksuaalsemale. Seal on Punaste Laternate Tänav, kus akende peal tantsisid prostituudid ja tänavatel jõlkusid ringi ''Vanem Lits Luule''-sorti daamid. Ja oi ma võikski rääkima jääda.
Muidu oli ka linn vägagi adorable.

 2)Rahvas. KIRJU. Pikad, lühikesed, kõhnad, tüsedad, vanad, noored, lesbid, bid ja homod, litsid ja rastad, bläkkarid ja punkarid, hevikad ja skinheadid, nohikud ja narkojõmmid. Ja ENAMUS sõitsid rattaga, mis oli vääääga wicked. Meeldis.
3)Ööelu, perfect.
4)Mehed, kellega suudlesin või seksisin - none, seal oli ilusaid poisikesi küll, aga Eestis on ilusamad inimesed. Musid teile, Eestlased!
5)Hash, kush and spacecakes - I WILL BE BACK
6)Tagasi lend - COCKPITIS! Awesomeawesomeawesome, kapten ja piloot olid ka mõnusalt chillid poisid. Ja ma olin doublehigh, sest ma olin high, kui lennukile läksin ja lennuk oli ka pilvedes niiet... high+high=fyea.

   
Lähemalt kirjutan meibi mõne päeva pärast.

Cover

Reede.
Aimar viis mu tööle ja mu venna ja ta sõbra Danveri linna. Sain töölt oma kauaoodatud palga kätte. Selle ka brutona, kuigi oli kokkulepe, et saan maksuvaba töötasu.
Pärast tööd sain Karliga kokku. Temaga ootasime Marie ära. Kui Marie jõudis kohale, läksime kõik kolmekesi St.Patrickusse. Seal jõime veidi siidrit ja sõime ja lobisesime.
Hiljem sai ka Rimist läbi käidud, paar jooki ostetud ja kõndisime Linnahalli juurde. Seal istusime puu all, vihmast varjus ja jõime ja rääkisime juttu.
Lõpuks läksime Mariega minu juurde. Õhtul veel veidi jõime, rääkisime, vaatasime CSI Miamit ja läksime tuttu. Kahesõnaga rahulik õhtu oli.

Laupäev.
Laisklesime põhimõtteliselt terve päev niisama.
Õhtupoole saatsin sõbrantsi ilusti rongi peale ja läksin tagasi koju.
Ema korraldas sünnipäevapeo, seega maja kogunes rahvast täis. Lõpuks oli umbes 50 külalist kohal. Seal hulgas mu esimene sõbranna, kes oli lapsepõlve parim sõbranna ja siiani täielik.... Wow, mul isegi pole sõnu. Ta on tõesti kallis inimene. 18 aastat juba tean ja tunnen.
Selle peo käigus sain ka Raaheliga läemalt tuttavaks ja palju-palju sai räägitud ja südant puistatud.

Pühapäev.
Sebastiani sünnipäev. Käisime Surma jures paintballis. Viis lahingut oli. Tiimitöö oli seal nii tugev, mis sest, et peale minu ja õe olid meie tiimis ainult väikesed poisid vanuses 13-14. Kõik katsime teineteist ja tegime korralikke plaane, kuidas baasi valvata ja et samas iga üks oleks ka teineteise backup ja et saaks aktiivselt rünnata ilma, et vastased meieni jõuaks. Me kaotasime ainult kaks korda ja põhiline oli viimane lahing, mille me ka võitsime.
Pärast teist lahingut vaene Danver kukkus omal õlaluu katki. See oli ainuke kurb asi kogu sündmuse juures.
Muidu oli üllatavalt tore ja põnev ja kõige tegi veel positiivsemaks see, et töötajad olid minu tuttavad, keda oli ka täitsa vinge uuesti kohata üle pika aja.

Kuukivid & mõttepärlid

Laman oma päevitustoolis rõdul. Telefoni kell näitab 1:33AM. On tavaline sügisöö. Süütan oma sigareti ja vaatan taeva poole. Õndsalt lillakas tumesinine tähistaevas vaatab vastu. Jahe tuul silitab mind õrnalt ja sasib juukseid. Põlvele kukub tükike tuhka, mille viivitamatult ära puhun ja siis sean end tagasi mugavalt lamavasse asendisse.

Jään mõtlema, et taevas on ikka nii imeline. Õigemini universum. Kummaline on mõelda, et kõik need imekaunid tähekesed on vaid põlevad kivid ja meteoriidid. Nii harva on näha nii imelist taevast. 

Puhun taevakaare poole oma suitsust ringikesi. Hetkeks lülitan oma füüsilised tunnetused ja niinimetatud refleksid välja. Vabastan end pingest täielikult. Ma ei tunne enam seda vilusat tuuleõhku. Mu pilk suundub endiselt vaid ''taevariigi'' poole.

 Peas voolavad isevärki mõtted. ''Miks ma siin olen?'';''Pean elama hetkes.. võtma kõik mis võtta annab...'';''Äkki peaksin siiski end siduma kellegagi...'';''Pean leidma rohkem tegevust..'' Ma ei jõua oma pudenevatele mõtetele enam keskendudagi.

Lõpuks mõtlen ikka nendele põlevatele kuukillukestele. ''Miks ma ei võiks olla ühel päeval üks neist? Peale surma. Fuck the logic, fuck the gravity... Ma ei taha jääda vaimuna maa peale. Kuigi noh... Kes teab. Ma tahan ka hõljuda maailma tipus. Staarina. Nagu miljonid inimesed räägivad.. Kuid mina ei taha mitte tühisena kuulsusena, vaid ühe tõeliselt särava tähena. Seal samas üleval, mida samal ajal täpselt üks poolkera Maast näeb. Ja mina... Ka mina näeks üht-teist,'' mõtestan endamisi.

Mõtted muutuvad aina süngemaks... ''Me kõik elame millegi või kellegi nimel. Me kõik teeme mingeid ülesandeid, mis on meile ette määratud. Täidame kohustusi. Elame elu. Nii nagu loodus on kõik kehtestanud. Sünnime, elame-näeme, sureme. 

Aga ühel päeval tuleb maailmalõpp. Selleks ajaks on meil, noh mitte kõigil, juba lapsed, lapselapsed, lapselapselapsed ja nii edasi... Selleks oleme meie juba maale oma jäljed jätnud. Selleks oleme oma rõõmu ära naenud, oma kurbuse ja valu ära nutnud, nii õnne- kui viha- ja nukrusepisarad valanud. Endast tükikestest kuni varanduseni maha jätnud. Noh kes, varanduse, kes võlad. Aga ühel päeval see kõik hävineb. Ja  meie lapselapselapselapselapsed, olgu nad õnnelikud või mitte, nemadki lihtsalt... Surevad. Ja kõik mida me oleme teinud, kõik mida me oleme läbi elanud ja tundnud. Kõik kogemused, mälestused, emotsioonid... On lihtsalt tühja läinud. Kõik on tulutult juhtunud'' 

Õudne draama tekib mul juba mõtteis. Ma tahaksin nutta. 

Siis aga lohutan meelt. ''Ma tahan elada olevikus. Ma tahan elada õnnelikult. Ma tahan teha nii, et kui olen lahkunud, siis need, kes veel alles jäävad, mäletavad mind kui elurõõmsa naisterahvana, kes halbadel päevadel tõi neile päikse, kes parematel päevadel elas kaasa. 

Võib-olla ongi nii õige, et kõik mis hävineb siis seda põhjusega. 

Ka Maal on ju elu. Ta ärkab... Tekivad tuhanded generatsioonid ja igasugune looduse areng... Ta elab ning ühel päeval uinub ja enam ei ärka.'' 

Kui ma olekski täiesti depressioonis ja igati otsatu eluga ilma mingi põhjuseta siin, siis ma ilmselt annaks alla. Everything comes to an end. Aga ma siiski lähen oma eluga edasi. 

Tõmban oma peaegu lõpuni põlenud sigaretist veel mõned ''mahvid'' ja kustutan selle. 

Ka suitsul on 'põnev' elu.

Ma arvan, et kõikide nende mõtete point on selles, et me kõik elame enda jaoks. Meile kõigile on antud üks võimalus. Me kõik peaksime keskenduma iseendale. Need, kes ei mõista seda. Ma looda, et ühel päeval mõistate ja mitte siis, kui on liiga hilja.
Kui sa elus liiga palju mõtled teistele ja sellele, mida TEISED teevad, ei jõua sa oma eluga kusagile. Siis kui sul enam midagi korda saata ei ole ja teised on oma eluga edasi jõudnud, mökutad sina ikka kinni oma mingis eluperioodis, kus sa tegelikult veel veetsid oma kvaliteetaega, aga hakkasid raiskama oma igat hetke keskendudes teistele. Samal ajal aga jõudsid teised juba sinna, kus ka sina peaksid olema. Aga sa oled oma võimalused lasknud käest. Oled jäänud igati rumalaks. Ja näe, värsti kustub su küünal.
Yep, sina kes sa oled ilge klatšimoor ja ei ela oma elu, ühel päeval saad aru, millest ma blogis kirjutasin...
You've got one shot.

Brownie, I said.

Neljapäev. Tõbisus.
Kõrvad on nuuskamisest lukus ja nina on valus. Köhimisest rinnus valutab ja kõhulihased on pidevast pingutamisest eriti tundlikud. Pea valutab ning kuidagi kupli all kumiseb ja kajab. Vahepeal on külm olla, vahepeal palav. Lõhnasid ei tunne ja silmad vesitsevad.



Lucas J. L.

Laps laliseb. ''Lalalala,'' laseb ikka päris valjusti - hea, et muusikat vähemalt natukene annab kuulata.
 Siis tuleb: ''dadadada!'' Kust sa venekeelt õppisid? Mõtlen endamisi. Ta on ikka nii armas mul. Tal on vahepeal nii pikad jutud, et ma kohe ei tea enam, mis talle vastu kosta. Me võime päris pikalt laliseda-rääkida. Ta oskab nii palju asju teha juba. Aeg läheb ikka nii kiiresti.












Alles ta oli kahe piimapaki suurune. Sündides 44cm pikk ja kaalus alla 2,5 kg.
Alguses oli ta päris tõmmu. Vägagi tumedate silmade ja tumepruunide juustega. Ajapikku tekkis juustel veidi punakas pigment. Kartsin juba, et laps on mingi ginger. Mul endalgi olid vahepeal sellised... Hmn.. Gingeri juuksed. Aga nüüdseks on ta juba täiesti sinisilmne blond.

                                                      

Uskumatu ikka, kuidas saab üks inimbeebi sedasi muutuda poole aastaga.Nüüd ta juba sööb lisaks piimale püreed. Oskab roomata, laliseda, igati pidi end rullida, iseseisvalt mänguasjadega mängida,tujusid välja näidata... natuke võõrustab ka.

 Kõige armsam on see, kuidas tal vahepeal temperament välja näib. Ta toriseb oma mänguasjadega. Kulmud lähevad kortsu ja kurjalt vaatab oma mängu asja ja kõvasti  õiendab sellele:''mämämäm ada ada älälläll.''

Netherlands

 I will be there soon.

Eile ja täna oleme emaga juba mõndasid huvitavaid kohti uurinud kuhu minna.

Mina eesotsas vaatasin ''Coffee Shop''-e ja ööklubisid.
Ema on mitmeid kordi Hollandis Amsterdamis käinud, seega tema juba teab osasid kohti, kuhu minna.
Kindlasti tahaks külastada ka Punaste Laternate tänavat ning üldise ööelu ja kohaliku kultuuriga tutvuda.

Ema rääkis mulle ka mingist hipide ''väljakust''. Selline suur suur, justkui keskväljak/plats, kus hipid müüvad igasugu põnevaid esemeid, asju, riideid ja... Mida iganes me kujutlusvõime ette viskab.
Ema ütles, et pean juba mõtlema, mis kaasa pakkida. Ilmselgelt mitte väga palju, kuna koha peal saab ka veidi šopatud. Aga ma tean küll, miks ta nii ütles. Et saaksin juba oma ootusi, lootusi soojendada ja meeli üles kütta. Sellest tuleb ülimalt vinge trip! Naljakas on mõelda, et see oli isa ettepanek.
Et tema hoiab last, et saaksime emaga kahekesi minna mõneks päevaks veidi eemale.
Olla ainult mina ja tema... Ja oma sõprussuhet veidi parandada. Ema oli kohe kõiksugustele pakkumistele avatud ja otsustasimegi Amsterdami kasuks, sest see oli minu soov.
Muidugi ema oli IN, sest talle on seal alati meeldinud.
It's gonna be fun.

Bloody Mary

Varsti lähen ma ilmselt pikemaks ajaks ära. Isoleerituna. Ei mingit telefoni ega netti, ei külalisi... Mitte mingit suhtlust. Too bad.

Ma hakkasin pihta sellise asjaga, nagu paastudieet vms. Ehk siis üks päev söö, järgmine päev paastun (ja joon ainult veet) ja nii siis kordamööda. See pidi tõhus dieet olema. Eks ma siis proovin.

Kas sa oled kunagi mõelnud sellele, mis tunne võib olla, kui sa kaotad kellegi, kes on elus sulle kõige tähtsam? Või kõige, mille nimel oled pikemat aega vaeva näinud ja igasugu ohverdusi teinud?
Hiljuti juhtus midagi nii õudset, et ma oleks kõigest ja kõigist ilma jäänud. Ma pole elus mitte midagi nii väga kartnud, kui tol õhtul seda... Ma pole kunagi ka nii emotsionaalne ja kurb ja vihane olnud samal ajal.
See kord naeratas mulle õnn ja mulle anti teine võimalus. Aga asjad ei saa enam nii jääda, nagu nad jäid siis...
Ma pean end kätte võtma, uusi lahendusi leidma ja ettevaatlikum olema.
See, mis siis juhtus võttis nii verd, pisaraid kui ka närve.

Ma hakkasin ühte teise blogisse kirjutama järjekat. Esimene lugu on valmimisel. Siis kui see valmis saab, siis panen siiagi selle lingi.
Ja kui see ime viimaks juhtub, siis soovin palju kriitikat ja nõuandeid ning ideid kogu jutu suhtes!

Flegma

Ma armastan inimesi! Samas aga kardan neid.
See on nii tore, kui on olemas igasugu sümpaatseid inimesi, kes on rõõmsameelsed ega ei tembelda teisi koledateks või ülbeteks mingite esmamuljete järgi.
Ja ma kardan neid, kes võtavad omaks, tunduvad nii usaldusväärsed ja mingil hetkel pööravad selja. Ma ei taha kaotada sõpru või tuttavaid, kes on juba mu ellu astunud ja südamele jäljed jätnud.

Me kõik oleme ilmselt teinud elus vigu, valesid otsuseid ja kahetsusväärseid tegusid, nagu Gerda ka mainis.. Selle pärast pole inimene kohe paha ja... Milleks iganes ka ei märgistata. Meil ongi loomuses teha vigu ja teeme neid ka paratamatult ja järelikult on nii ka ette nähtud. Midagi ei juhtu kunagi niisama. Kõigel on põhjus. Alati. Kedagi vihata ja kelle vastu tõrjuv olla on ka mõttetu.
Mis teha, eks me kõik ole ka erinevad ja kõigil ka erinev iseloom ja suhtumine.

Mind ümbritsevad inimesed on hakanud mõtlema, et ma olen boheemlane.
Ma olen viimasel ajal pidevalt nii rahulik ja teiste sõnul nii ''pohhuist''. Ma lihtsalt ei viitsi igast asjast välja teha või draamat tekitada. Ma ei jaksa lihtsalt oma närve ja aega mõttetuse peale kulutada. Milleks oma tegevusse ja emotsioonidesse ning olekusse mingit stressi rakendada?
Mul on toas pidevalt pime või siis küünlavalgus ja viirukid. Ma istun koguaeg põrandal patjadel, kui olen arvutis või joonistan/kirjutan. Ma riietun veidi teistmoodi ja rägin teistmoodi.
Kõik on nii erinev sellest, milline ennem olin. Ma ei joo alkoholi enam eriti, ma ei räuska ega lälla, hoian pigem omaette. Ma joonistan ka palju...

Pea on mõtetest raske

Inimestele läheb korda mida teen, miks teen, kellega teen, milline olen... See on põnev muidugi. Mu elu.
Ma tunnen end kuidagi jube üksikult. Ma tean, et pole. Mul on väike tibupoja, kellega ma olen ikkagi enamus aja koos... Mul on pere. Mul on sõbrad-sõbrannad. See üks noormees....
Aga ikkagi kimbutab mu hinge üksindus. Võib-olla ma kardan end avada inimestele. Jah, ma olen vabameelne ja avameelne. Aga kes teab, mida ma tegelikult tunnen ja mõtlen? Ainult mõni. Aga ikkagi...

 Ma elan täieliku kaksikelu. Nii palju on, mida ma tahaks kellegile ära rääkida. Ma isegi ei tea, kas see peaks olema võõras või keegi lähedane. Aga ma ei julge. Nii nii palju on asju, mida hoian justkui luku taga, aga oma hingepõhjas... Aina rohkem tekib juurde neid muresid ja saladusi. Ma võin enda kohta öelda, et ma olen päris müstiline, sest seda endalegi.
Ma räägin palju ja räägin asju ka vabalt välja, aga on palju suuri saladusi, mida ma ei julge endalegi tunnistada. Millele mõeldes hakkab seest kripeldama ja mis hetkeks seiskab südame ja peatab mu kopsud hingamast.

Hate

Kas sa arvad, et ma olengi nii egoistlik? Kas sa arvad, et ma olen uhke, ei kõhkle oma tegudes ja olen nii ennast täis? Ilmselt küll.
Minust jääbki tihti ülbe mulje. Ma olen kena ainult nende vastu, kes minuga sõbralikult räägivad. Nii kui inimene natukenegi midagi mõnitavat ütleb või mis veel hullem: alandavat -siis lööb mu enesekaitseinstinkt välja ja ma nähvan. Muutun sarkastiliseks ja tõrjuvaks.

Tegelikult on mul väga suured kompleksid. Kompleksid, mis on juba kasvanud üle pea.
Ma tean, et ma olen ilus, kuid samas.. Kuidas kellele! Aga mul on kenad näojooned ja kena figuur, hoolimata sellest, et olen ülekaalus.
Ülekaalus olen ilmselt selle pärast, et ma sain 6 kuud tagasi lapse ja pole väga sünnitusjärgselt alla võtnud. Ma olen olnud küll veidi laisk, on olnud ka ajapuudust ja ma olen tarbinud siiani tohutult palju alkoholi.
Eks ma söön veidi rämpstoitu aga seda üldiselt väga harva, sest ma ise söön ka harva.
Ma ei arva endast hästi. Muidugi on mu kehal palju üht-teist muudetavat ja selle pärast ma põhimõtteliselt kolmes kohas käingi tööl. Mul on vaja lapse jaoks vahetevahel uusi asju, ma otsin omale uut elukohta ja  kui mul umbes 7000 eurot üleliigset raha on koos, teen ma need iluoperatsioonid, mida tervisliku eluviisiga näiteks igal juhul muuta ei saa.
Täpselt nii suured ongi mu kompleksid.

Sõimamine ei muuda mitte midagi. Inimesed kirjutavad mulle anonüümselt sõimu. Ma ei tea, kas see rahuldab nende pahatahtlikke vajadusi või kas see peaks kuidagi kiirendama minu muutumist? Kas minu enesehinnangu saboteerimine on kuidagi kellegile kasulik? Jäängi sellele mõtlema.

Üsna pea ma hangin omale ühe ''programmi'' millega saan näha inimeste IP aadressi ja võib-olla isegi kasutajaid nimeliselt, kes mulle anonüümselt kirjutab. See oleks lihtsalt huvitav. Kes nii õel on?

Teoreetiliselt mind ei huvitagi, mida minust arvatakse. Ja ma võitlen iga päev selle nimel, et ikka jääda tugevaks ja olla tubli ja mitte laskuda nii madalale ja sõna otseses mõttes HALEDALE tasemele, et hakkan inimesi sõimama.

Ma ise enam ei vaatagi inimesi. Näiteks bussipeatuses. Ma ikka näen ja vaatan mis toimub mu ümber, aga ma ei pööra enam mingit tähelepanu sellele, milline ta välja näeb. Kes on pikk, kes lühike, kes noor, kes vana, kes kõhna, kes peenike, kes missuguse stiili või riietusega, milline on kellegi nägu.
Loomulikult torkavad silma eriti säravad ja ilusad inimesed, aga ma jään niivõrd neutraalseks, et ma ei mõtle isegi peas läbi, kes on milline. Ma olen nii õnnelik selle üle. Nii mõnigi valib oma seltskonda ja sõpru välimuse järgi. Mina mitte. Sest nii palju on selliseid üliarmsaid inimesi, keda on teiste poolt tõrjutud välimuse pärast, kes on tegelikult meeletult head ja suure sooja südamega. Mu ümber on nii palju häid inimesi ja üldse olen ümbritsetud VÄGA kirjust seltskonnast.

Mina, kes ma paistan inimestele ennast täis ja ülbe olen ka teiste poolt rohkem aktsepteeritud, kui mõni teine minusugune, juba selle pärast, et ma võin kõigiga suhelda ja olen meelsasti abiks, kui inimene kenasti küsib ja minu poole meeldiva olekuga läheneb.

Me kõik oleme ju siiski sama liiki elusolendid ja otse Emake Loodusest, pole oluline, mis taust meil on, millised me oleme, kõik oleme ikkagi võrdsed. Me kõik lähme lõpuks mulda. Lihtsalt liigne kritiseerimine ja sõimamine ja üleüldine pipardamine teeb elu raskeks.
Oleksin mina selline, kes koguaeg jälgib teisi, nuhib nende järel ja jälestab inimesi, siis oleks ma ka ilmselt ammu omale nööri kaela pannud. Päris vastik oleks elada sedasi, et ma muule ei suuda mõelda kui teistele inimestele ja nende elule. Kui ma ainult keskenduks teistele.

Ja vot selline inimene ongi ego ja ülbe, kes läheb teiste juurde sellise jutuga, et kes on paks, kes on kole, kes on ennast täis jms.

Ah mis ma ikka pajatan. Nii või naa need inimesed ei mõista seda kunagi, et tegelikult nad teevad iseenda elu raskemaks vihates teisi.

XO