No eks ma siis seletan niisama midagi.
Mul on vahel nii kahju, et ma ei saa kõiki hetki pildistades jäädvustada jne. Kuid samas, see hetk ju jääb mälestusena mulle meelde. Kusjuures, ma naudin pea igat hetke elus. Noh, tead küll neid tumblr pilte mõnest hubasest toast, maalilisest metsast, maitsvast toidust, .. Millest iganes. Kõigest on seal pilte. Ja need kõik on ka justkui hetked mu elust, mida tegelikult tohutult naudin. Vahel on nii mõnus minna kusagile jalutama. Näiteks metsa või randa. Ja see hetk, kasvõi omaette ja vaikuses olles on nii mõnus. Mõlgutad ona mõtteid ja vaatad ennast ümbritsevat.
Selle pärast meeldib mulle väga palju omaette. Eile kui laps magas, tassisin kõlarid terassile, panin muusika käima, võtsin ühe suure klaasi sidruni vett ja süütasin sigareti ja istusin päikese käes. Nii hea oli lihtsalt olla, juua seda külma vett, ise vaikselt päikese käes küpsedes ja suitsetada ja muusikat ning ilma nautida. Lihtsalt istusin, olin, mõtlesin. Päris tihti meeldib mulle pigem üksi olla ja nautida mingit hetke, kui kellegagi koos.
Samuti oli üks väga perfect õhtu karjääri ääres. Sõitsime Kairiga männikule ja vastu kõndisid meile Reigo ja Karl, need on literally kolm parimat(est) inimest(est) mu elus. Läksime ühte megalahedasse spoti karjääri äärde. Suitsetasime jointi ja natuke jutustasime, nautisime ka muusikat. Siis Kairi otsustas vett katsuma minna. Tuli välja, et see on soe nagu supp. Loomulikult võttis ta end riidest lahti ja reipalt jooksis vette. Sama tegi Reigo. Vaatasime Karliga pealt, kuidas nad vees suplesid. Karl pole vist väga seda tüüpi, et lihtsalt niisama läheks ujuma, ilma varustuse ja ette planeerimata. No lõpuks läksin ise ka vette. Oli tõesti super mõnus. Aga kuna tuul oli parajalt jahe, palusime, et Karl lõket teeks, sest me ei tahtnud ennem veest välja tulla. Aga ta ei saanud sellega hakkama ja tundus, et puudub piisavalt põlevat materjali. No, me ujusime ja suplesime siis kolmekesi edasi. Karl mängis kitarri ja üldiselt see moment oli nii hea. Vesi oli nii soe, et auras. Mõnus kitarrimäng ja parimad inimesed.
Viimaks läksin ise veest välja ja aitasin Karlil lõket teha. Saimegi hakkama! Kogusime siis veel puid, oksi ja heina lõkke jaoks kui veel Kairi ja Reigo vees mõnulesid.
Hiljem tulid Kairi ja Reigo tagasi ja kõik istusime/seisime lõkke ümber ja soojendasime ja kuivatasime end. Juttu sai ka räägitud ja lausa kella kolmeni öösel.
Kuna Karl ja Reigo kuidagi muud moodi koju ei saanud, andsin enda ratta neile ja siis ise sõitsime Kairi rattaga koju tagasi. Mina vedasin teda loomulikult. Vähemalt 5 korda pidime seisma jääma, kuna see ratas oli selline vanakoolioma, mis väga raskelt sõidab, käike jne pole. Kopsud tahtsid üles ütelda, pea valutas ja külm oli. Aga jõudsime ikka koju. Kena trenn sai ära tehtud.
No igal juhul, just sellised õhtud on mõnusad, kus ei pea jooma, vaid läheb vaja mõnusat kohta ja mõnusat seltskonda. Parim, mis tahta võib.
Oh aeg. 67 päeva veel, kuni kallim koju saab. Nii raske on tegelikult sedasi olla, et saan ainult kirja teel omakaaslasega suhelda või kui ta saab paar korda kuus mulle helistada. Samas on see ka romantiline. Mitut paari sa tead, kes teineteisega kirjateel suhtleb? Ja teine hea asi selle puhul on see ootus ja ärevus, enne kui kirja kätte saan. Ja iga kord kui kirja kätte saan ja seda lugema hakkan, siis tulevad pisarad vägisi silma. Nii habras ja õrn on olla, kui ma loen neid ilusaid sõnu paberilt, mida tema on mulle käsitsi kirjutanud. Ja see suur igatsus veel...
Aga kõige armsam on see, kui ta joonistab mulle asju. Joonistas näiteks roosi ja kirjutas, et kingiks päriseelt mulle lilli, kui saaks, aga kuna ei saa, siis joonistab. Nii armas.
No comments:
Post a Comment