Kodus läks suureks riiuks ja niisiis lahkusin kodust. Abivalmis sõber Reinald pakub katust õnneks.
Pesitsen siis Põhja-Tallinnas natukene.
Esmaspäeval kui kodus ''kerge'' draama tekkis, siis mõtlesin küll, et kuhu ma oma eluga jõudsin. Kutt pettis, siis jättis maha. Mul on laps, kellele suurt midagi hetkel pakkuda ei saa. Tööga pole hetkel just kõige paremini. Elan toetuste eest, mis on otsast. Lapse isa ega ka mu omad vanemad rahaliselt ei toeta. Kodust välja lend. Osad sõbrad on mu unarusse jätnud, sest arvavad, et mul pole aega enam. Siiani olen väga värdjate meeste otsa sattunud. Ma pole endaga rahul. Üksindus kimbutab ja ma olen enamasti päris väsinud kõigest...
Ise selle tee valisin.. Nüüd pean seda ka jätkama ja lihtsalt hakkama saama. Elu ei peagi kerge olema ja kui masendusse langen, ei tule sellest midagi välja. Ma ei anna kunagi alla. Alati on olemas mingi lahendus.
Nii palju sellest siis...
Täna on ilus päev. Kui laps on toidetud, lähen pessu ja sättima. Ootan, kuni Reinald koju tuleb, rahvas üles ärkab ja siis lähen linna inimestega kokku saama ja muid asju ajama.
Täna saab Lucas ka natukene Tallinna linna näha. See pidi beebidele kasulik olema, kui jalutatakse linna vahel ja kaubanduskeskustes, kui nad saavad näha palju inimesi ja kõike muud vaatamisväärset, mida sipelgapesa moodi keskkond pakub.
Võimalik, et kirjutan õhtu poole veel miskit. Senikaua, head lugemist!
