Angry bird

Inimesed.
Päris palju mõtlen sellele, et mis vigastusega inimesed sünnivad, et nad sellised on? Või kas ongi inimesel loomusesolla selline ja ma pole varem seda märganud?
Ma räägin praegu just sellest, et milleks on vaja kedagi näiteks vihata? Just virtuaalelus. Isegi kui tegemist on võõraga. Miks on vaja olla kade ja teha näiteks õelaid kommentaare. Keegi läheb reisile, uude kooli, ülikooli, keegi saab uue auto... Mida iganes. Tal läheb hästi ja postitab vastaval teemal pildi või staatuse näiteks facebooki. Kohe peab keegi rõõmu rikkuma ja halvustava kommentaari tegema. Samuti see, et on vaja kohe midagi negatiivset pajatada sõ rale, selle inimese kohta. Või siis näiteks ask.fmis, kus kirjutatakse samuti halvustavaid tekste ja veel võõrastele ning veel anonüümselt. Minu meelest just kadedusest. Või mõnitamiseks. Milleks? Kui ma peaks kellelegi halvasti ütlema, ega mu enda elu sellest ju ei parane. Minul ei muutu midagi. Isegi meeleolu/tuju ei parane ega midagi. Ma ei tunne end siia võimsamana. Ma võin ka kade olla, kui kellelgi läheb mingis mõttes paremini, kui minul, aga ega ta pole siis selleks midagi teinud, et ma pean teda vihkama vms. Ega ta selle pärast halvem inimene pole. Võib-olla peaksin ise rohkem oma elus pingutama, et ka mina saaksin midagi head omale lubada või midagi erilist saavutada. Kellegi sõimamise ja halvustamisega ma küll elus kaugemale ei jõua.
Samuti ei mõista ma, milleks on vaja inimesi taga rääkida. Sama moodi idiootne.
Analoogseid olukordi on nii palju ja ma arvatavati ei hakka kunagi mõistma, miks tehakse nii. Ma mõistan, et mõnel ongi vajadus kedagi solvata, mõni ei suuda end kontrollida ja mõnel on nii suured probleemid, et elab teiste peal välja, kuid ma ei hakka ealeski mõistma, kas kellegi mõnitamine ja taga rääkimine on kunagi oma probleemidele lahenduseks.


Ma olen üpris confused praegu. Kunagi kui kainisin, et kolin ära, naerdi mind välja. Öeldi, et "kuhugi sa minema ei hakka, sa ei tule toimegi, sa ei suuda seda ette võttagi" ja nii edasi. Sõbrad ka seda eriti ei tahtnud uskuda, et lähen. Siis ma ikka jäin kauemaks sinna. Ajasin asju nagu ikka iga päevaselt, muutusi ei toimunudki.
Siis aga kerkis see mõte jälle ja juba vaikselt omaette tegin plaane jne. Siis mainisin omastele vaikselt, et plaanid on nüüd säärased. Keegi ei teinud välja eriti. Paar inimest ütlesid, et "oh väga hea, nii hakkab sul veel paremini minema..." Ja nii. Ja üks ütles, et ma keeran omal elu p*rse sedasi ja et see on sitt mõte jne. Mis tiegelikult ajas päris vihaseks. No las ta olla. Ma siis polnud otsustanud veel midagi kindlalt. Ühel hetkel sain lihtsalt aru, et tegelikult ma ju ei kaota mitte midagi. Mis sõbrad mul ikka on? Mul on siin enamasti ainult tuttavad ja sellised, kellega ma saan vahel kusagil chillida jne, aga kellega ma nii palju ei suhtle. Üks sõbranna oli ka, aga see sõprussuhe läks ka aiataha. Ja siis on mul parim sõbranna Kairi. Aga tema pärast ei põe. Ta on selline, kes rändaks või teisele poole maakera, et oma sõbrannaga kokku saada. Ja temaga me suhtleme alati edasi, no matter what. Samuti jäi maha perekond, aga üks kord pidin ju sealt "välja kasvama". Ei saa sinna jääda elu lõpuni.
Aga nüüd kus ma olen lõplikult ära kolinud, tänu millele mul läheb palju paremini ja mul on lõputult edukaid võimalusi, hakkavad kõik mind igale poole kutsuma, igatsema, pakuvad välja, et võiks tihemini suhelda ja näha jne. Nüüd kui ma olen juba läinud.
Kahju, et hakatakse hoolima alles kui hilja on. See on nende kaotus.

Love and other drugs

Siin ma olen taas. Vahepeal on nii palju asju juhtunud, ei teagi millest kirjutada. Võiksin ju alustada algusest, aga ma isegi ei mäleta, mis järjestuses kõik asjad aset on leidnud.

Küll vana uudis, aga kuna ma pole blogisse enam nii tihti sattunud, siis olen oma lapse isaga koos jälle. See on justkui pööre eelnevale paarile kuule. Asjad loleks nii, nagu nad praegu on, kui me poleks koos.

  Ma istun hetkel oma uues kodus, köögis ja joon teed. Mõtteis täielik torm. Ja mis uus kodu? Ma olen tagasi siin, kust ma tegelikult pärit olen. "Your home is where your story begins." Sellist silti märkasin ühes sisustuspoes, kui olin igasugust träni koju hankimas. Irooniline, kas pole?

Mu lapsepõlve kodu, ehk see, kus hetkel pesitsen, asub Soomes. Juba see on midagi veidrat minu jaoks. Umbes 9 aastat tagasi pidin harjuma eluga Eestis, mis oli veider ja kohati ebameeldiv. Aga harjusin. Eestist sai minu kodumaa. Ma armusin esmakordselt. Oma uude kodusse ja kodumaase. Aastate järel kohtusin ühe uskumatult kena eesti noormehega. Ma armusin temasse. Sel hetkel jumaldasin kõike, mis mind ümbritses. Minu uus imearmas kodumaa. Seda poissi. Kõike. See oli vist üks esimestest märkimisväärsetest peatükkidest minu elust. Sest juba siis juhtus esimene suur ime. Laps. Nagu muinasjuttudes. Printsess leiab imedemaal oma printsi. Nad armuvad ja viisakal ning traditsioonilisel kombel ehk abielluvad ja siis saavad lapse. Meil muidugi seda ühte olulist asja ei juhtunud. 

 Ühel hetkel tundus kõik nii fucked up olevat. Arvasin, et nagu ikka noored uljad seltsimehed, pistab ka minu mees till pihus punuma ja vaen tema vastu oli tohutu. Palju asju juhtuski, kuid seda mitte. Loomulikult tundub kõigile nii, aga ei.

Igal juhul. Kui meie vahel kõik selgeks sai, juhtusid taaskord suurejoonelised muutused. Suvi oli hoopis teistsugusem, kui arvasin.

Siin ma olen, Soomes. Varsti tulen Eesti, teen viimased olulised asjad ära, pakin suuremal määral asju kaasa ja tulen tagasi. Ja siis juba oma mehega, laps oma isaga. Pisiperena koos.

Hetkel lahutab meid süsteem, mille järgi me saame alles septembris oma muinasjuttu jätkata. Ja ma ei suuda enam oodata... See selleks.

Ma olen siin Põdramaal palju pabereid ajanud, dokumente teinud. Tööd teinud. Eile õhtul sain omavanuse sugulasega kokku. Ta korjas mind auto peale ja võttis mu linna kaasa oma sõpradega kohtuma. Ta tudvustas kõiki minule ja mind kõigile ja leidsin oma kaua kadunud olnud lapsepõlvesõbranna üles ja samuti sain palju palju uusi tuttavaid.

Pole enam nii raske siin olla. Vundament on all juba, saan hakata normaalset elu elama. Seljataha jäi ainult pere, üks kallis sõbranna, terve hunnik vaenlasi ja murtud südameid, kuid siis kui mainisin, et varsti mind pole enam siin, ma pole enam saadaval ja läheduses, ei hoolinud keegi. Nüüd alles tehakse seda nägu.

Igal juhul oli see samm praegu vajalik, et siia tulin. Siin saan ma kindlasti lapsele väärikat ja head lapsepõlve pakkuda. See on õige tähtsam.

Laps on number üks ja nii kaua kui saan tema elu paremaks muuta, lähen edasi just selles suunas.

Küllap kirjutan varsti jälle.