Küsisin formspringis küsimuse, et kui peaks valima, kas olla elulõpuni kurt-tumm, pime või ratastoolis, siis kõige populaarsemad variandid olid ratastool ja kurt-tumm. Ilmseld ise oleksin ka ühe neist kahest valinud.
Kui ma oleksin pime, ma saaks vähemalt liikuda, mis on mulle väga oluline ja ma saaksin kuulda ja rääkida, mis on mulle veel olulisem. Suhtlemine on minu positiivse ellusuhtumise vundament. Kui ma ei saaks inimestega otse suhelda ja kui ma ei kuuleks nende häält, siis ma ei kujuta ette, kuidas jõuaks minuni üleüldine lähedus, mille ma läbi suheldes saan inimestelt. Kuid igal juhul ma saaksin suhelda ja kõndida... Ilmselt ma tajuks kõike teisiti. Ilmselt mu kuulmine oleks ka eriti hea ja samuti tundlikus kätes, kui ma midagi puudutan... Kõik helid, mida ma kuuleks ja kõik kujud ja pinnad, mida ma puudutaks looks mulle imelisi vaatepilte fantaasiarikastes meeltes. Ilmselt oleks ka mul imetore koer, kes mind mu teedel juhataks.
Kui ma oleks kurt ja tumm, ma saaks vähemalt näha ja liikuda. Näha kõiki imelisi värve ja inimesi ja nende emotsioone ja tegemisi, näha oivalisi loodusimesid ja kõike mida emake loodus ja inimeste kätetöö meile pakub... Ma käiksin ringi vihiku ja pastakaga ja neid, keda ma ei näe, nendega sõnumeeriks pidevalt.
Kui ma oleksin ratastoolis, ma saaaksin näha ja ka kuulda ja ise rääkida. Minu jaoks kõige parim kombinatsioon.
Ma tean, et need, kellel on mingi nendesarnane puue, on väga tugevad ja
nende elu ei ole just kõige lihtsam. Aga ma arva, et igal halval asjal
on ka oma hea külg. Ja iga inimene saaks elada täisväärtuslikku elu, kui
ta oleks lihtsalt optimistliku ja ettevõtliku suhtumisega. Kõigil meist on omad võimalused eluga midagi ette võtta. Peame ise lihtsalt piisavalt vaeva nägema, et need võimalused oma jaoks avada ja neist haarata.
