...

Ma olen segaduses. Ma ei tea mida ma tunnen ja mida ma tahan.

Ma sain aru, et mul on tohutult pikk tee selleni, et olla täiuslik ja küps hea ja korraliku mehe jaoks. Ja et mul pole vaja kaaslast. Mul on vaja aega ja pühendumist iseenda jaoks. Seda on mul lapse kõrvalt vähe ja seda ma ei saaks ühelegi mehele ilmselt pakkuda.

Ma jätsin suitsetamise maha, ma ei joo, ma ei tarvita muid aineid ka. Ma teen trenni.a toitun õigesti, minule koostatud kava järgi. Hoolitsen enda eest. Mul on ilusad pilad juuksed, ilus nägu, korralikud ja naiselikud riided, hoian küüsi korras. Reaalsuses ei ropenda ja käitun naiselikult.

AGA ma olen vaimselt täiesti katki. Ma olen kurb ja vihane. Nii meeleheitel. Ma ei tea täpselt miks, aga vanad asjad on pinnale kerkinud ja praegu on nii heartbroken tunne. Pean end vist iseseisvalt sirgeks triikima. Nii ikka ei saa. 

Ma pole valmis suhteks.

Ma ikkagi sooviks lähedust. Kohe nii väga. Tahaks kaisutada ja selliseid nunnusid asju teha, mida paarid teevad. Tahaks hellitamist ja tunda end armastatuna.

Ei oska kuidagi olla. Kurb.

Kallis Ema

Lõpuks võtan end kokku ja panen mõtted kirja.
Mu elus on paras segadus olnud. Pole olnud tuju kirjutada.

Aga ma tahan täna millestki heast kirjutada, sest kunagi hiljem võib mul olla hea seda lugeda ja meenutada.
Eelmine nädal oli mul vanematega tohutu tüli. See laabus, aga järgmine päev hakkasin jälle emaga vaidlema midagi. Me ütlesime teineteisele inetuid asju.
Ma arvan, et lõpuks oli meil mõlemal selline tunne, et you know what, ma ei taha tülitseda. Ema küsis, kas ta tohib mind kallistada. Alguses seisin seljaga tema poole. Jõle kohmetu oli olla. Aga ma tahtsin ka ära leppida. Ma kallistasin teda. Ma hakkasin nutma ja küsisin, et miks me ei või rohkem kallistada? Miks me ei või lähedasemad olla? Ta kallistas mind veel kõvemini ja ütles, et tal on nii kohutavalt kahju, et me pole lähedasemad olnud. Ta vabandas, et pole emana parimat tööd teinud. Ja ta ütles, et pole vist liiga hilja suhteid parandada. Pole liiga hilja olla lihtsalt mina ja tema, tütar ja ema. Minna koos kuskile, kvaliteetaega veeta, rohkem end teine-teisele avada ja asjadest vabalt rääkida. Ta ütles, et armastab mind nii väga, ma olen ta esimene tütar. Ja ma vatasin, et armastan teda, üle kõige ja vabandasin kõige paha pärast, mida elaeski korra olen saatnud. Nii me seisime ja kallistasime ja nutsime samal ajal. See on vist kõige hapram hetke olnud minul temaga. Ma teadsin, et sellest hetkest asjad muutuvad. Peale seda oleme iga päev kõigest vabalt rääkinud ja koguaeg naeratame teineteisele. Pole enam pingeid meid vahel.
Täna, just hetk tagasi, kui me head und soovisime, tuli ta mu juurde ja küsis kas ma kalli tahan? Ma kallistasin teda kohe. Ja soovisime head ööd ja kallistasime nagu seda viimast korda. Nii hea oli.
Mul puudub elus hetkel noormees ja ma ei saa eriti lähedust. Poleks me emaga leppinud, oleks ma ilmselt täna jälle meeleheitlikult end magama nutnud ja masetsenud oma elu üle, et kui kräpp see on, aga praegu ma tunnen end nii armastatuna ja seda kõige tähtsama ja kallima inimese poolt. Uskumatu, kuidas see mulle mõjub. Praegu ma ei tunne vajadust mingi kuti järele, keda kaisutada, vaid olen õnnelik selle headuse ja läheduse üle, mis emalt saan. Naljakas samas, aga nii hea.
Finally able to go to sleep with a smile on my face. Even tho everything ain't fine. I can feel loved.

Angry bird

Inimesed.
Päris palju mõtlen sellele, et mis vigastusega inimesed sünnivad, et nad sellised on? Või kas ongi inimesel loomusesolla selline ja ma pole varem seda märganud?
Ma räägin praegu just sellest, et milleks on vaja kedagi näiteks vihata? Just virtuaalelus. Isegi kui tegemist on võõraga. Miks on vaja olla kade ja teha näiteks õelaid kommentaare. Keegi läheb reisile, uude kooli, ülikooli, keegi saab uue auto... Mida iganes. Tal läheb hästi ja postitab vastaval teemal pildi või staatuse näiteks facebooki. Kohe peab keegi rõõmu rikkuma ja halvustava kommentaari tegema. Samuti see, et on vaja kohe midagi negatiivset pajatada sõ rale, selle inimese kohta. Või siis näiteks ask.fmis, kus kirjutatakse samuti halvustavaid tekste ja veel võõrastele ning veel anonüümselt. Minu meelest just kadedusest. Või mõnitamiseks. Milleks? Kui ma peaks kellelegi halvasti ütlema, ega mu enda elu sellest ju ei parane. Minul ei muutu midagi. Isegi meeleolu/tuju ei parane ega midagi. Ma ei tunne end siia võimsamana. Ma võin ka kade olla, kui kellelgi läheb mingis mõttes paremini, kui minul, aga ega ta pole siis selleks midagi teinud, et ma pean teda vihkama vms. Ega ta selle pärast halvem inimene pole. Võib-olla peaksin ise rohkem oma elus pingutama, et ka mina saaksin midagi head omale lubada või midagi erilist saavutada. Kellegi sõimamise ja halvustamisega ma küll elus kaugemale ei jõua.
Samuti ei mõista ma, milleks on vaja inimesi taga rääkida. Sama moodi idiootne.
Analoogseid olukordi on nii palju ja ma arvatavati ei hakka kunagi mõistma, miks tehakse nii. Ma mõistan, et mõnel ongi vajadus kedagi solvata, mõni ei suuda end kontrollida ja mõnel on nii suured probleemid, et elab teiste peal välja, kuid ma ei hakka ealeski mõistma, kas kellegi mõnitamine ja taga rääkimine on kunagi oma probleemidele lahenduseks.


Ma olen üpris confused praegu. Kunagi kui kainisin, et kolin ära, naerdi mind välja. Öeldi, et "kuhugi sa minema ei hakka, sa ei tule toimegi, sa ei suuda seda ette võttagi" ja nii edasi. Sõbrad ka seda eriti ei tahtnud uskuda, et lähen. Siis ma ikka jäin kauemaks sinna. Ajasin asju nagu ikka iga päevaselt, muutusi ei toimunudki.
Siis aga kerkis see mõte jälle ja juba vaikselt omaette tegin plaane jne. Siis mainisin omastele vaikselt, et plaanid on nüüd säärased. Keegi ei teinud välja eriti. Paar inimest ütlesid, et "oh väga hea, nii hakkab sul veel paremini minema..." Ja nii. Ja üks ütles, et ma keeran omal elu p*rse sedasi ja et see on sitt mõte jne. Mis tiegelikult ajas päris vihaseks. No las ta olla. Ma siis polnud otsustanud veel midagi kindlalt. Ühel hetkel sain lihtsalt aru, et tegelikult ma ju ei kaota mitte midagi. Mis sõbrad mul ikka on? Mul on siin enamasti ainult tuttavad ja sellised, kellega ma saan vahel kusagil chillida jne, aga kellega ma nii palju ei suhtle. Üks sõbranna oli ka, aga see sõprussuhe läks ka aiataha. Ja siis on mul parim sõbranna Kairi. Aga tema pärast ei põe. Ta on selline, kes rändaks või teisele poole maakera, et oma sõbrannaga kokku saada. Ja temaga me suhtleme alati edasi, no matter what. Samuti jäi maha perekond, aga üks kord pidin ju sealt "välja kasvama". Ei saa sinna jääda elu lõpuni.
Aga nüüd kus ma olen lõplikult ära kolinud, tänu millele mul läheb palju paremini ja mul on lõputult edukaid võimalusi, hakkavad kõik mind igale poole kutsuma, igatsema, pakuvad välja, et võiks tihemini suhelda ja näha jne. Nüüd kui ma olen juba läinud.
Kahju, et hakatakse hoolima alles kui hilja on. See on nende kaotus.

Love and other drugs

Siin ma olen taas. Vahepeal on nii palju asju juhtunud, ei teagi millest kirjutada. Võiksin ju alustada algusest, aga ma isegi ei mäleta, mis järjestuses kõik asjad aset on leidnud.

Küll vana uudis, aga kuna ma pole blogisse enam nii tihti sattunud, siis olen oma lapse isaga koos jälle. See on justkui pööre eelnevale paarile kuule. Asjad loleks nii, nagu nad praegu on, kui me poleks koos.

  Ma istun hetkel oma uues kodus, köögis ja joon teed. Mõtteis täielik torm. Ja mis uus kodu? Ma olen tagasi siin, kust ma tegelikult pärit olen. "Your home is where your story begins." Sellist silti märkasin ühes sisustuspoes, kui olin igasugust träni koju hankimas. Irooniline, kas pole?

Mu lapsepõlve kodu, ehk see, kus hetkel pesitsen, asub Soomes. Juba see on midagi veidrat minu jaoks. Umbes 9 aastat tagasi pidin harjuma eluga Eestis, mis oli veider ja kohati ebameeldiv. Aga harjusin. Eestist sai minu kodumaa. Ma armusin esmakordselt. Oma uude kodusse ja kodumaase. Aastate järel kohtusin ühe uskumatult kena eesti noormehega. Ma armusin temasse. Sel hetkel jumaldasin kõike, mis mind ümbritses. Minu uus imearmas kodumaa. Seda poissi. Kõike. See oli vist üks esimestest märkimisväärsetest peatükkidest minu elust. Sest juba siis juhtus esimene suur ime. Laps. Nagu muinasjuttudes. Printsess leiab imedemaal oma printsi. Nad armuvad ja viisakal ning traditsioonilisel kombel ehk abielluvad ja siis saavad lapse. Meil muidugi seda ühte olulist asja ei juhtunud. 

 Ühel hetkel tundus kõik nii fucked up olevat. Arvasin, et nagu ikka noored uljad seltsimehed, pistab ka minu mees till pihus punuma ja vaen tema vastu oli tohutu. Palju asju juhtuski, kuid seda mitte. Loomulikult tundub kõigile nii, aga ei.

Igal juhul. Kui meie vahel kõik selgeks sai, juhtusid taaskord suurejoonelised muutused. Suvi oli hoopis teistsugusem, kui arvasin.

Siin ma olen, Soomes. Varsti tulen Eesti, teen viimased olulised asjad ära, pakin suuremal määral asju kaasa ja tulen tagasi. Ja siis juba oma mehega, laps oma isaga. Pisiperena koos.

Hetkel lahutab meid süsteem, mille järgi me saame alles septembris oma muinasjuttu jätkata. Ja ma ei suuda enam oodata... See selleks.

Ma olen siin Põdramaal palju pabereid ajanud, dokumente teinud. Tööd teinud. Eile õhtul sain omavanuse sugulasega kokku. Ta korjas mind auto peale ja võttis mu linna kaasa oma sõpradega kohtuma. Ta tudvustas kõiki minule ja mind kõigile ja leidsin oma kaua kadunud olnud lapsepõlvesõbranna üles ja samuti sain palju palju uusi tuttavaid.

Pole enam nii raske siin olla. Vundament on all juba, saan hakata normaalset elu elama. Seljataha jäi ainult pere, üks kallis sõbranna, terve hunnik vaenlasi ja murtud südameid, kuid siis kui mainisin, et varsti mind pole enam siin, ma pole enam saadaval ja läheduses, ei hoolinud keegi. Nüüd alles tehakse seda nägu.

Igal juhul oli see samm praegu vajalik, et siia tulin. Siin saan ma kindlasti lapsele väärikat ja head lapsepõlve pakkuda. See on õige tähtsam.

Laps on number üks ja nii kaua kui saan tema elu paremaks muuta, lähen edasi just selles suunas.

Küllap kirjutan varsti jälle. 

Armastus eksisteerib

FML, ma ei teagi mida kirjutada. Tulin siia ja mul olid nii head mõtted, millest kirjutada, aga enam ma ei mäleta.
No eks ma siis seletan niisama midagi.

Mul on vahel nii kahju, et ma ei saa kõiki hetki pildistades jäädvustada jne. Kuid samas, see hetk ju jääb mälestusena mulle meelde. Kusjuures, ma naudin pea igat hetke elus. Noh, tead küll neid tumblr pilte mõnest hubasest toast, maalilisest metsast, maitsvast toidust, .. Millest iganes. Kõigest on seal pilte. Ja need kõik on ka justkui hetked mu elust, mida tegelikult tohutult naudin. Vahel on nii mõnus minna kusagile jalutama. Näiteks metsa või randa. Ja see hetk, kasvõi omaette ja vaikuses olles on nii mõnus. Mõlgutad ona mõtteid ja vaatad ennast ümbritsevat.
Selle pärast meeldib mulle väga palju omaette. Eile kui laps magas, tassisin kõlarid terassile, panin muusika käima, võtsin ühe suure klaasi sidruni vett ja süütasin sigareti ja istusin päikese käes. Nii hea oli lihtsalt olla, juua seda külma vett, ise vaikselt päikese käes küpsedes ja suitsetada ja muusikat ning ilma nautida. Lihtsalt istusin, olin, mõtlesin. Päris tihti meeldib mulle pigem üksi olla ja nautida mingit hetke, kui kellegagi koos.

Samuti oli üks väga perfect õhtu karjääri ääres. Sõitsime Kairiga männikule ja vastu kõndisid meile Reigo ja Karl, need on literally kolm parimat(est) inimest(est) mu elus. Läksime ühte megalahedasse spoti karjääri äärde. Suitsetasime jointi ja natuke jutustasime, nautisime ka muusikat. Siis Kairi otsustas vett katsuma minna. Tuli välja, et see on soe nagu supp. Loomulikult võttis ta end riidest lahti ja reipalt jooksis vette. Sama tegi Reigo. Vaatasime Karliga pealt, kuidas nad vees suplesid. Karl pole vist väga seda tüüpi, et lihtsalt niisama läheks ujuma, ilma varustuse ja ette planeerimata. No lõpuks läksin ise ka vette. Oli tõesti super mõnus. Aga kuna tuul oli parajalt jahe, palusime, et Karl lõket teeks, sest me ei tahtnud ennem veest välja tulla. Aga ta ei saanud sellega hakkama ja tundus, et puudub piisavalt põlevat materjali. No, me ujusime ja suplesime siis kolmekesi edasi. Karl mängis kitarri ja üldiselt see moment oli nii hea. Vesi oli nii soe, et auras. Mõnus kitarrimäng ja parimad inimesed.
Viimaks läksin ise veest välja ja aitasin Karlil lõket teha. Saimegi hakkama! Kogusime siis veel puid, oksi ja heina lõkke jaoks kui veel Kairi ja Reigo vees mõnulesid.
Hiljem tulid Kairi ja Reigo tagasi ja kõik istusime/seisime lõkke ümber ja soojendasime ja kuivatasime end. Juttu sai ka räägitud ja lausa kella kolmeni öösel.
Kuna Karl ja Reigo kuidagi muud moodi koju ei saanud, andsin enda ratta neile ja siis ise sõitsime Kairi rattaga koju tagasi. Mina vedasin teda loomulikult. Vähemalt 5 korda pidime seisma jääma, kuna see ratas oli selline vanakoolioma, mis väga raskelt sõidab, käike jne pole. Kopsud tahtsid üles ütelda, pea valutas ja külm oli. Aga jõudsime ikka koju. Kena trenn sai ära tehtud.
 No igal juhul, just sellised õhtud on mõnusad, kus ei pea jooma, vaid läheb vaja mõnusat kohta ja mõnusat seltskonda. Parim, mis tahta võib.

Oh aeg. 67 päeva veel, kuni kallim koju saab. Nii raske on tegelikult sedasi olla, et saan ainult kirja teel omakaaslasega suhelda või kui ta saab paar korda kuus mulle helistada. Samas on see ka romantiline. Mitut paari sa tead, kes teineteisega kirjateel suhtleb? Ja teine hea asi selle puhul on see ootus ja ärevus, enne kui kirja kätte saan. Ja iga kord kui kirja kätte saan ja seda lugema hakkan, siis tulevad pisarad vägisi silma. Nii habras ja õrn on olla, kui ma loen neid ilusaid sõnu paberilt, mida tema on mulle käsitsi kirjutanud. Ja see suur igatsus veel...
Aga kõige armsam on see, kui ta joonistab mulle asju. Joonistas näiteks roosi ja kirjutas, et kingiks päriseelt mulle lilli, kui saaks, aga kuna ei saa, siis joonistab. Nii armas.

Fuck you. Petturid.

Sünnipäev.

Hakkasin sünnipäevapidu paar nädalat ette planeerima. Sel aastal teadsin täpselt keda kutsuda.
Juba üsna alguses paar inimest ütlesid, et neil on see nv kinni, nemad ei saa tulla. Pole hullu. Ma olen tänulik, et nad palju aega ette ütlesid.
Broneerisin lõpuks baari lauda ja plaanis oli tellida ka söögi poolest midagi ja loomulikult jooke.
Palju inimesi hüppasid alt just päev enne pidu ja lõpuks pidi tulema 5 inimest, peale minu enda, mis on ka minuarus sobiv arv.. Loomulikult olin ma nukker, et pooled tulla ei saanud, aganoh...
Jõuab siis kätte 25. mai, laupäeva õhtu. Kokkulepitud aeg on juba möödas ja kohale on tulnud kaks minu parimat sõbrannat. Hakkasin siis helistama neile, kes tulla lubasid, ühel telefon väljas, teisel mingi loll vabandus jne. Kõik lihtsalt pöörasid selja mulle!
Seal me siis istusimegi neidudega kolmekesi nende kuramuse pitsade ja jookidega.
  Loomulikult olen tänulik nendele kahele, kes suvatsesid sel minule olulisel päeval kohale ilmuda ja seda ka no matter what. Mina tegin nii palju ettevalmistusi ja nägin nii palju vaeva, et kõik sujuks hästi. Ma arvestasin täpselt igaühega, et kõik saaks tulla ja kõigil oleks hea. Ma lasin vanematel last hoida ning vanaemalt sain raha selle peo korrraldamiseks. Arvake, kui häbi on mul neile öela, et põhimõtteliselt läks see raisku? Nemad tulid mulle vastu ja aitasid mind, et mina saaks ühe tõsiselt laheda ürituse korda saata oma armsaimate sõprade seltsis.
Ma olen nii pettunud. Eriti nendes, keda pidin ise enam-vähem taga ajama, et teada saada, aks nad tulevad või ei. Uskumatu, kui alandavalt ja häbematult mõni käituda saab. See murrab mu südame.
  Vähemalt saan arvestada ka edaspidi siis ainult oma kahe sõbrannaga ja neile lootma jääda.
Kahju ongi, et meil oleks kõvasti lõbusam olnud kodus oma väike istumine pidada. Vähem oleks kulutusi läinud. Ma poleks pidanud nii palju vaeva nägema.

Kõige rohkem haiget teeb see, et kui mul on väga kiire, lähen närvi kergelt ja kuna meil pidi olemaa stiilipidu, siis enne kodust lahkumist tahtis vanaema minust ja sõbrannast pilti teha, aga ma mögisesin päris kurjalt temaga ja kui me auto peale jooksime, et rutem bussile saada, hüüdis vanaema järgi, et: ''Gabriela, Gabriela!'' millele mina olin, et ''mida sa tahad?!'' ülimalt ülbelt ja siis tema kostis:''tahtsin head pidu soovida.''
Kuigi for fuck sake, mul polnud kusagile kiire sest keegi ei ilmunud kohale!

Täiesti haige. Ma jälle nutan selle pärast. Nende inimeste pärast. Selle kogu situatsiooni.

You're so thin, if people hug you, they get papercut

Mind teeb nii kurvaks, et eriti üks inimene (kindlasti paljud teised ka), kellele ma pole midagi teinud, räägib selja taga minust mingit halvustavat sitta. Inimene, kes tegelikult tähendas mulle palju ja kelle nimel ma olin nõus palju asju tegema jne ja kelle vastu ma tahtsin ainult hea olla...
 Asi puudutas mu pilte facebookis. Et miks ma ainult portree pilte panen või näiteks jalad maha lõikan. I mean, ta blokeeris mu twitteris ära ja arvab, et ma ei näe ega kuule, kui minust kirjutab.
Tweet ise oli järgmine:''Miks sa igalt pildilt jalad välja jätad? MA TEAN Sellepärast, et sa oled rõve paks.'' Ja veel tunnistas, et see käis minu kohta. Muidugi hoopis kellelegi teisele.
Sellised asjad TEEVAD haiget. Milleks kedagi teist halvustada ja kritiseerida, kui ise pole täiuslik? Kas siis pole selge, et igal ühel on omad vead? Kas pole selge, et kõik inimesed on erinevad. Kõik ei saa olla täiusliku kehaga jne. Kui keegi poleks ülekaalus, siis ei hinnata peenikesi inimesi. No vahet pole ka.
 Muidugi ma lõikan oma keha pildilt maha, sest ma olen paks värdjas, aga nüüd ma olen end kätte võtnud. Ma muutsin toitumist ja teen trenni ja paari päevaga kukkus 3 kg kaalus alla ja ma jätkan samas vaimus. Ja ma veel näitan sulle, kes sa naudid mu mõnitamist, et ma pole kaotaja või allaandja, sest ma tahan võita. Sa pole minust sugugi parem. 

Cry myself a river.

Kuna mind keegi kodus ei kuula, kirjutan oma olukorra siia, sest ma olen antud momendil tõsiselt närvis ja lausa pisarad silmis tahaks kellelegi kõigest rääkida, aga kodus ju kedagi ei huvita.
 Tegelikult ma isegi ei saaks öelda, et see päris minu olukord on. See puudutab mu venda.
Mu vend on 13-aastane. Joob-suitsetab, rääkimata muudest pättustest.
Läksin ühel nädalavahetusel neiu juurde mitmeks päevaks. Tagasi tulles ja oma magamistuppa jõudes sain aru, et midagi on teisiti. Mul seisis ennem üks pooltäis Lauaviina pudel laua peal, mida enam polnud. Nonoh, kus see siis kaduda võis. Loomulikult mu vanemad ei käi mu toast mingeid asju võtma ja kasuõde küsiks, kui ta tahaks midagi. Ainuke, kes selliseid sigadusi korda saadab on tavaliselt vend, seekord osutus vargaks jällegi tema ise. Suurt numbrit sellest kohe ei tehtud. Isa oli muidugi pettunud, aga asja ette ei hakanud midagi tegema.
 Õhtul siis tulin oma tuppa tagasi, sättisin end mugavalt arvuti ette ja panin filmi käima ja teadsin, et kui lauasahtli lahti tõmban, ootab mind seal üks poolik krõpsupakk, millest edasi näksida filmi kõrvale. Tõmbasin sahtli lahti ja ennäe, kajav tühjus vahib vastu. No kurat küll, ma saan aru, et mingi väike nolk varastab alkoholi, sest seda poest veel kätte ei saa, aga krõpsud võinuks küll ise osta. Nii nõme. Mind see viin isegi nii palju ei kõigutanud, aga krõpsud ka, no mida perset?!
 Endamisi mõtlesin veel läbi, et kas tõesti ta käituks nii nahhaalselt ja kas tõesti puudub tal minu, kui tema kalli vanema õe vastu viimnegi austus, kas tõesti tema varastaks (jälle) minult? Siis märkan, et üks banaanijogurti pakk seisab kenasti kummuti nurga peal. Meie peres mitte keegi teine ei vii kõigile mõeldud toiduaineid jne üleskorrusele või oma tuppa või kuhugi mujale, kuhu see ei käi, kui tema. Tema on see, kes alati terve piimapaki või jogurtipaki oma tuppa veab. Aga näe, varguse kõrvalt unustas oma imekalli jogurtipaki kurioteo sündmuspaika. Siis oli kohe selge, kes see varganägu oli. Polnud enam kahtluski.
 Kui ma temalt antud juhtumite kohta küsisin, eitas ta. Korduvalt. Paar päeva hiljem tuli sõbranna külla, kellega me kahe peale olime selle alkoholi soetanud. Läksin siis uuesti venna juurde ja see kord jutuga, et tegu oli minu sõbranna pudeliga, mis oli tema raha eest ostetud. Ilmselt hakkas väike häbitunne sees kripeldama ja siis lõpuks kaudselt tunnistades lubas, et annab raha tagasi.
 Tal oli muidugi ka nn ''partner in crime'' ehk siis tema oletatav sõber, kes on ilmselgelt sitt sõber ka, aga sellelt vennalt pole siiani ühtegi andeks palumist kuulnud. Vennalt ka mitte.

... Ah see kõik tundub nii humoorikalt idiootne, et paha hakkab.
Probleem on selles, et ta on NII NOOR ja ta ei saa aru, mida ta valesti teeb, ta ei saa aru, kui palju ta tegelikult vanematele haiget teeb. Ta pole kunagi kellegilt vabandust palunud. Ta pole kunagi oma lolluste eest mingit heategu teinud. Ja häbematu on ta ka veel, nina püsti ja omameelest uhke mees.
 Ta võib ühe vea pärast vanglasse sattuda. Võib ühe vea pärast õnnetusse sattuda või siis pekstakse ta läbi. Või kui ta jätkab sarnast elustiili, võib ta kahe aasta pärast isa olla ja peab hakkama alimente maksma, kui muid kohustusi ei seata.
 Ma nii tahaksin, et ta õpiks minu vigadest kasvõi, kuna oma vigadest ta ei õpi. Mina sain noorelt lapse, õnneks mitte nii noorelt nagu tema võiks, kui ta sedasi jätkab, aga siiski.
Võib-olla juhtub, et ta ei lõpeta põhikooligi. Tal on kehvad hinded ja käitub ka koolis halvasti.
Oleksin mina tema vanuses selliseid sigadusi korda saatnud, oleks ma peksa saanud kodus ja veel ilma jäänud oma telefonist ja kõigest muust elektroonikast jne. Aga temal on nii lootusetu olukord, et vanemad ei tea vist mida teha ja mind nad ka ei kuula.

Meil on toas kaamerad üles pandud selleks, et näha, kas ta varastab midagi jälle. Mu ema on olnud sunnitud hommikuni all elutoas passima, et takistada venda öösel välja hiilimast. Täna tegi ema vennal ühe kodutöö ära, sest tal on nii sitt seis, et ta jääb muidu istuma ja ta ise on liialt laisk.

See kõik on nii fucked up ja mul on nii halb, et ta ei kuula mind. Ma ei taha, et temal nii kehvasti kõik minna võib, nagu minul kunagi läks. Pealegi ma olen juba kaotanud ühe sama kalli inimese ja ma ei elaks üle kui veel nii juhtuks.
See jääb igavesti mu südamele kripeldama kui ta varsti end kätte ei võta. Ma ei hooli eriti selelst, et ta vabandust palub ja oma võla ära maksab, aga ma tahan, et ta saab aru, et elu on piisavalt hea, et seda nii noorelt põletada. Ma tahan, et ta hoiab ennast ja austab ennast. Et ta saab aru, et ka 18-aastaselt ja hiljem on äge noor olla.

Üht ja teist

Siin on nüüd mõndasid asju teiste autorite poolt lugemiseks vahelduseks. Väärt kraam. Seriously. Jagasin facebookis ka neid asju, aga seal keegi ei vaevu lugema, niiet postitan siis oma blogisse, sest blogid on lugemiseks. Lõppu lisasin ka video vaatamiseks neile, kes inglise keelt mõistavad.

Naljakas, et inimese tunnevad haletsust nälgivate Aafrika laste ning kodutute kasside suhtes, aga samal ajal ei märka nad hoolt ja armastust pakkuda kõige lähedasematele. Ma tunnen kaasa Eesti meestele, kes nosivad vaikselt oma võileiba või toituvad burgeritest ning kelle naine ei leia aega või viitsimist oma mehele armastusega õhtusöök valmistada. Ma tunnen kaasa Eesti naistele, kellele mees kunagi ei ütle õhtul voodisse minnes, et:“Kallis ma endiselt armastan Sind“, ma tunnen kaasa Eesti lastele, kelle vanemad ei leia päevas tundi aegagi, et oma argitoimetused jätta ja nendega mängida või rääkida, ilma, et telekas lõugaks, telefon heliseks või mõni netiportaal samal ajal lahti poleks. Mul on ka kassidest ja aafriklastest kahju, aga tegelikkuses on see silmakirjalik, kui me hoolime terve maailma kassidest ja kodututest, sheerime facebookis haigete laste, kadunud koerte ja nälgivate laste pilte, aga samal ajal oma koduseinte vahel ei märka taibata, et meie roll on pakkuda hoolt, armastust ning kodusoojust just siin, kus me praegu oleme. Me vahime romantilisi filmikesi, unistame romantikast, aga endal on mees juba kuu aega kuival – ega see Jose Ignasio ei tule Sinu magamistuppa, süüta küünlaid ning tari Sind Tarzani moel voodisse. Seda võib teha Sinu mees, aga ilmselt ei juhtu see ajal, mil lokirullid peas, puuvillases öösärgis magamistuppa ilmud, rääkides, et homme oleks vaja ülemise korruse põrand ära lihvida. Ja Sinu naine ei hakka ka koduseinte vahel pornostaariks, kui Sa pole raatsinud teda viimased 10a restoranigi viia ja ainus romantika seisneb õllepurgi taga „Tuvikesi“ vaadates, samal ajal kui tema kööki koristab ja laste kooliriideid triigib. Kui kindel Sa oled, et Sinu „like“ aitab mõnel nälgival lapsel kõhu täis saada, et Sinu "like" aitab kaugel USAs elava Jordani või Alice´iterveks? Sina ei tea, mina ka ei tea, aga ma luban, et Sinu pingutus armsa lähedase suhtes aitab Sul panna end tundma, nagu oleksid muutnudki maailma ja aitab Sul luua reaalsust, mis sarnanebki ilusa lõpuga seebiseriaalile. 
 -Kadri Luik


 "Eleven Hints for Life"

1. It hurts to love someone and not be loved in return.
But what is more painful is to love someone and never
find the courage to let that person know how you feel.

2. A sad thing in life is when you meet someone who
means a lot to you, only to find out in the end that it was
never meant to be and you just have to let go.

3. The best kind of friend is the kind you can sit on a
porch swing with, never say a word, and then walk away
feeling like it was the best conversation you've ever had.

4. It's true that we don't know what we've got until we lose
it, but it's also true that we don't know what we've been
missing until it arrives.

5. It takes only a minute to get a crush on someone, an
hour to like someone, and a day to love someone-but it
takes a lifetime to forget someone.

6. Don't go for looks, they can deceive. Don't go for wealth,
even that fades away. Go for someone who makes you
smile because it takes only a smile to make a dark day
seem bright.

7. Dream what you want to dream, go where you want to go,
be what you want to be. Because you have only one life and
one chance to do all the things you want to do.

8. Always put yourself in the other's shoes. If you feel that it
hurts you, it probably hurts the person too.

9. A careless word may kindle strife. A cruel word may wreck
a life. A timely word may level stress. But a loving word may
heal and bless.

10. The happiest of people don't necessarily have the best
of everything they just make the most of everything that comes
along their way.

11. Love begins with a smile, grows with a kiss, ends with
a tear. When you were born, you were crying and everyone
around you was smiling. Live your life so that when you die,
you're the one smiling and everyone around you is crying.

-Unknown 

Link on siin, see jutt, mida soovin, et kuulate algab alates 4:00 ja mõelge.
Kliki siia!

Lots of non-sens

Olen päris palju peale mingit lahkuminekut mõelnud, et kui palju raha ma paigutasin nö suhte alla vms. Tegin palju kulutusi selle inimese pärast, kellega lahku läksime. Käisime palju väljas ja kinkisin mingeid asju jne. Et nii mõttetult läks raha.
 Samuti kui ma õhtul lähen välja ja tore õhtu osutub mõttetuks, igavaks või midagi muud hullemat, mõtlen, et kurat jälle läks raha raisku.
Ka kui poodlen, leian mingi ilusa kleidi, mis istub seljas täiuslikult ja on silmipimestavalt ilus, aga ta on nii kallis, et ma ei raatsi osta. Hoian siis raha kokku ilusate asjade pealt. Ja hiljem nagunii kulutan selle raha kas mõttetute snäkkide või näiteks alkoholi peale, mis on minu tervisele lausa koormav.
 Tegelikult on raha ainult vahendusvahend ju. Nii palju sõltub kahjuks rahast, aga me ise ka tihti jääme oma rahalise seisu järgi haakuma. Või siis lihtsalt tahame raha kokku hoida millegi pealt, mis meil teegelikult tuju heaks teeb või mis teeb meis elamuse/kogemuse võrra rikkamaks. Miks mitte kulutada raha ahvatluste peale, olgu need siis näiteks reisid või lühemadki väljasõidud. Olgu need näiteks riided, kingad või ehted... Meil kõigil on oma kiiks, mingid omad asjad, mida ihaldame, aga siiski me hoiame raha nende pealt kokku ja kulutame mingi mõttetuma asja peale, mis lõppkokkuvõttes meid kurvaks või tüdinuks teeb.
    Raha tuleb ja läheb terve elu. Kui me hätta jääme, siis peaksime ilsmelt ise lihtsalt välja mõtlema kuidas juurde teenida või kuidas me seda valesti oleme kulutanud. Ma nüüd ei propageeri mingit massilist ahvatluste ohriks langemist või mingit massilist shoppamist ja rahakulutamist, vaid püüan lihtsalt lahti mõtestada seda, et miks me kulutame seda valedele asjadele ise parimast ilma jäädes?
Sulle pakutakse mingit väga lahedat asja, mida sa oled nii kaua tahtnud, aga mõtled, et ei saa omale lubada, sest see on kallis ja sul läheb pool kuupalka sellele. Jätadki ostmata. Aga mida sa siis teed selle rahaga? Lähed poodi. Siis sa tead, et sul on piisavalt raha, et end hellitda näiteks mõne magusa asjaga. Pistad ostukorvi magusaid saiakesi, tahvli shokolaadi, jäätist ja lõpuks veel krõpsupaki ja mingi hea karastusjoogi, mille järgi sul terve päev neelud olid. See kõik läheb ka päris palju maksma. 
  Aga mida sa saad? Sa saad palju halbasid e-aineid oma organismi, palju rasva ja suhkrut ja kõike, mis nagunii sul südame pahaks ajab ja pärast ikka kahetsed oma ostu. Muidugi oli hea nautida, aga sa jäid veel paremast asjast ilma.  Või siis on neid sorti inimesi, kes hoiavad raha kokku, et jõuaks kõik 4 nädalavahetust kuus käia alkoholi joomas ja pidutsemas, mis sest et meie magu ja maks lähevad iga korraga nõrgemaks, rääkimata ajurakkudest, mis hävivad.
     Ah, vahet pole.  Ise lihtsalt hakkasin mõtlema, et tegelikult raha on ainult raha ja ma ise olen liiga palju raha pärast muretsenud. Ma hakkasin ka ostma tähtsamaid ja palju toredamaid asju, kui ainult mingit mõttetut nänni mis mind lõpuks nukraks teeb. Käisin soomes ja selle asemel, et sukulakut ja muud kommi ja magusat osta, ostsin omale uued jalanõud, kleidi, seeliku ja midagi muud ja vajalikku.


Minust endast. Ma olen nii pikalt jätnud kirjutamata, sest ma olen olnud väga ebastabiilne. On olnud häid ja kvaliteetseid aegu ja vahepeal olin jälle täitsa põhjas omadega. Vahepeal oli isegi tuju kirjutada midagi, aga ma olin nii... Väsinud? Jah, tüdinenud vist. Tüdinenud seletamast inimestele midagi. Nii palju oli asjaajamisi ja sellist sitta ja siis ma ei viitsinud kirjutada ja hakata midgi seletama.
Ma tahaks oma elust kirjutada raamatu, paljastada milline olen, et ma ei peaks enam elama häbis ja valedes jne. Et inimesed teaksid milline olen. Et saaksin lähisugulastele selle kinkida, sest nemad väärivad tõtt. Tõtt minu kohta, milline olen. Mu üks vanaema isegi ei tea, etm ul on tätoveeringud jne.. Mis peaks olema lihtne ja enamustele teada olev asi. Mis pole mingi suur asi. Aga niivõrd palju varjan ma tegelikku ennast. Lihtsalt, sest kardan, et mind ei tolereerita, et mind ei võeta sellisena nagu olen. Et mind ei austata täisväärtusliku inimesena, sest olen teinud vigu ja olen teistest ehk pisut alternatiivsem.

Mul on nii kahju, et suurim inimesi on sellised kuradima moraalipeded, et nad ei salligi alternatiivsusi. Alternatiivseid inimesi ja nende valikuid.
Inimesed keskenduvad nii palju teistele inimestele. Kuidas keegi teine oma pereelu elab, milline keegi välja näeb, milline on kellegi teise eluseis, milliseid valikuid keegi on teinud ja mis vigu teised teevad, mis sest et endal neil on oma koduseinte vahel terve hunnik lahendamata probleeme ja väljarääkimata tundeid ja varjatud saladusi nende inimeste ees, kes peaksid teadma ja väärima tõde.

Ma pole ka täisuslik. Me kõik teame seda: Minu kohta räägitakse nii palju. Need jutud puudutavad minu last, minu eluviisi, minu välimust, minu käitumist ... kõike. Ja mitukümmend inimest raiskab oma aega, et minu elu uurida ja siis minust kellelegi midagi rääkida või siis mind oma pahatahtlikkusega terroriseerida. Võib-olla ka sina, üks lugeja, oled see, kes ei salli mind, kuid sa raiskad oma aega minu peale? Miks? Sul oleks nii palju paremat teha. Pühendu neile, keda armastad, pühendu oma lähedastele, tegele oma asjadega, tegele selliste asjadega, mis sind õnnelikuks teeb - vaevalt, et minu kiusamine või vihkamine sind õnnelikuks teeb.
Milleks vaevuda ja oma eergiat ja aega raisata kellegi peale, kes sulle üldse ei meeldi?

The saddest thing is a wasted talent

Mul on nii vastik mõelda, et ma nii.... Äärmuslike tujumuutustega vahel olen. Et ma olen mõelnud enesetapule. Mis on loomulikult rumalus.

Kindlasti on nii mõnigi mõelnud enesetapule. Et elu on nii mõttetu. Et ise oled nii mõttetu. Pole enam põhjust elada.
Mis mõttes? Ma ei suuda isegi uskuda, et mina nii mõelnud olen.

Elus on nii palju avastamiseks. Maailmas on palju avastamiseks. Nii palju on kohti kuhu minna. Ilusaid kohti mida näha. Mida tunda. Igas võimalikus mõttes. Lõhnasid, misa tundnud ei ole. Värve, mida nii elavalt pole näinud. Loodust ja selle võrratuid imesid. Erinevat maapinda, millel sa pole kõndinud. Nii erilist, millel tahaks paljajalu käia. Erinevaid pindasid, mida pole katsunud. Ujuda vees, mis on teistest erinev. Näha loomasid ja lindusid, selliseid, mida loomaaedades pole. Näha ilusaid ja haruldasi taimi.
Nii palju on erinevaid kultuure. Erinevaid roogasid, mida nautida. Maitseelamusi, mida poleks kunagi lootnud saada. Erinevaid rahvaid ja nende kombeid. Erinevaid inimesi. Igal pool võid kohata inimest, kellest võib saada sinu hea ja lähedane sõber. Igal pool võid kohata inimesi, kes räägivad sulle uskumatuid ja ennekuulmatuid lugusid. Need kõik laiendaksid sinu mõistmist ja maailmavaadet. Igal pool võivad sulle vastu tulla suurepärased võimalused. Ükskõik millised.
Nii palju on muusikat avastamiseks. Isegi kui kuulad ainult mingit oma zanri muusikat, ühel hetkel võid avastada midagi täiesti teistsugust, aga peas käib see ''klick'' ja sa tead, et see meeldib sulle. Sa tead, et see tähendab sulle midagi.
Alati ei pea tegema nii nagu on ''ette nähtud''. Et lähed kooli, lõpetad ühe, jätkad järgmises, siis lähed tööle, siis hangid oma elamise, abiellud, saad lapsed.... Teine kord piisab sellest, et teed mida tahad. Teed, mis sulle meeldib. Mis on sinu kirg. Lähed sinna kuhu soovid. Õpid ennastki tundma. Siis oled õnnelik selle üle, mis sul on.

Üldiselt ju öeldakse, et ole õnnelik selle üle, mis sul on, mitte ära nukrutse selle üle, mida sul ei ole.
Tihti me mõtlemegi, et peame õnnelikud olema, sest meil on kodu ja töökoht, aga teisest küljest... Vajame ometi vabadust. Vajame silmarõõmu (ma ei mõtle inimes, kes meile meeldiks...), vajame ilusad kohta, kus olla ja elada. Vajame tugevat elujõudu. Elurõõmu. Me ei taha rutiini. See ei tee ju õnnelikuks. Me peaksime ka tegema kõike seda, mida me ihkame ja oskame. Seda mille järgi tunneme hingepõhjastki kiirgavat vajadust. Kes tahab teha muusikat, kes tahab reisida ja rännata, kes tahab tegeleda muusikaga, kes tahab kirjutada...

Võimalik, et see kõik kõlab nagu kaugelt aimatav hippie-bullshit ja liiga naiivne, aga hetkel ma tunnen, et noh.. I should just get out there and live my life.

Pilte kohtadest 
Ilus laul ''Take me somwhere nice'' 

Fattie Boom Boom

Eks ma olen pikalt mõelnud, miks noored poisid/mehed ei taha omale neidu, kel on laps. Muidugi vähesed ütleks ausalt, et laps osutub takistuseks.
Ma alati olen mõelnud, et no mis mõttes, ega ma ei kogusta oma kutti midagi tegema ja ei seosta last ja kutti omavahel jne, aga ajapikku kui ta peaks hakkama mul külas käima, siis lõpuks ikka ju ta peab aeg-ajalt ootama vms, kui oma lapsega tegelen.
Samuti ei saaks ma oma kaaslasele nii palju pühenduda ja ajaliselt temaga nii palju koos olla, kuna laps on nr 1.
Siis ma hakkasin end sellisesse olukorda paigutama. Kus mina oleksin lihtsalt üks noor neiu ja mu kaaslane oleks näiteks üksikisa. Tal oleks väike laps, kellega ta ka koos elab.
Ilmselt ma poleks ka valmis lihtsalt võtma uusi ''kohustusi'' vastu, mida ma ise omale ette plaaninud ei ole. Iseenesest see nii hull ei oleks, kui ma kohe nipsu pealt ei pea emmet mängima, kui  ma seda tegelikult ei ole. Eks kõik võtaks aega. Aga jah, kui ma olen nii noor ja ma tahan lihtsalt kaaslast omale, siis m ei kujutaks ettegi, kuidas ma käituks või reageeriks, kui selguks, et tal on väike laps.
Ma olen ka väg armukade ja tahan et minule pühendutakse ja mul oleks päris raske sellises olukorras.
Ma vist ikkagi mõistan kutte. Vähemalt ma saan aru, miks suhe minuga raskem on.

Rääkides veel lapsest, siis juba paari päeva pärast saab minu väike tibupoja üheaastaseks!
Ma isegi ei tea, mida ma tunnen, kui sellele mõtlen. Muidugi on tore ja uskumatu, et see aeg kõik nii kiiresti läks, kindlasti ka natuke kurb, et mu väike beebi hakkab suuremaks lapseks vaikselt kasvama, aga noh, ma ei tea ka... Eks ma ikka olen proud mommy, aga kuidagi liiga neutraalne tunne on.
Ma kutsusin kõik sugulased laupäevaks kokku, et tähistada Lucase sünnipäeva, aga ausalt öeldes ma ei viitsi jälle kõigiga koos olla. Mul on toredad sugulased, aga lahaks Lucasega kahekesi olla. Läheks beebikinno või midagi muud lihtsat.

Ma ei taha eriti inimestega suhelda hetkel. Ma ei tea miks. Juba pikemat aega on selline tunne, et oleks omaette. Ei viitsi lihtsalt. Kõik küsivad, kuidas mul läheb. Ma isegi ei oska sellele vastata. Otseselt halvasti pole midagi, aga mul on kõigest tüdimus sees. Ma ei tea enam täpselt mida ma tahakn, miks ma tahan, kuna ja kuidas.

Mu keha. See on ikka veel kohutav. Suur mürakas. Kõik on loomulikult viisakad ja ütlevad, et mul pole midagi viga, aga ma tean, et tegelikult on ikka küll.
Ma olen vaikselt hakanud trenni tegema ja mingeid ebatervislikke toite asendama tervislikuga. Õhtused näksid jms asendan puuviljadega. Hommikul söön nuudlite jms asemel ühe võileiva, kus on vahel liha, muna ja midagi rohelist. Ma joon palju vett ja gaseeritud vee asemel tavalist mineraalvett. Karastusjookide asemel mahla. Kõik hakkab sujuvalt paremuse poole minema. Eks see võtab kaua aega, aga ma siiski püüan.
Ma tellisin netist imeilusa ja päris hoti kleidi, aga tellisin oma vana suurusega, ehk selle suuruse, mis oli enne rasedust... Seega see on ikka väike mulle. Nüüd on mul vähemalt motivatsiooni mingil määral juurde tulnud.
Mu kallis sõber saatis mulle ühe päris hea treeningu video, mille järgi teen trenni.
See kord pean suveks vähemalt natukene vormi saama. Ja kui 19 kukub, tahaks näha välja nagu ilus noor naine, mitte nagu mingi pontsik, kes minema veereb, enne kui aru saad millega tegu oli.

Kuna mul on aastaid asjad pidevalt põhja läinud, siis nüüd on aeg tõusu jaoks. Ma juba tean, et tegelikult hakkavad asjad paremini minema. Olgugi et suhted ei toimi, ma näen kohutav välja, igati pidi on raske kuidagi...
Nüüd laps saab suuremaks, mul tekib rohkem võimalusi tööd teha jms; ma hakaksin trenni tegema ja tervislikult toituma; ma hoian suhetest pausi (jah, jälle ma ütlen nii); mu garderoobi sisu muutub järjest trendikamate riiete vastu; tänu õigemale toitumisele on mul ilusam inimlik jume; mul on peas ilus värv, millega ma ise ka rahul olen; ma hoian ennast rohkem erinevate asjadega tegevuses, et masendusse mitte langeda; vaikselt hakkab mõistus tulema...
Ma muutun ka palju sihikindlamaks.

Ma pole õnnelik, aga ma tean, et ma saan varsti õnnelikuks. When you work on your dreams, miracles will happen.

Illuminati

Humoorikas on vaadata, kuidas igasugused inimesed.... Eriti lapsed ja noored kasutavad igasuguseid märke/käemärke, postitavad siia-sinna mingeid illuminati sümboleid teadmata nende tähendust.
Mõni isegi tätoveerib omale selliseid sümboleid ja ise ei tea, mida see PÄRISELT tähendab. Jah, enamus vist juba teab, et ''all-seeing eye'' tõepoolest on üks kujutis, mis tähedab illuminatit. Tegelikult on selle tähendus igati suur ja lai, ma kujutan ette, et need, kes sellest on mõnda pilti  kuhugi postitaanud vms ei tea selle õiget tähendust ja miks see selline, miks on silm kolmurga sees, kelle silm? Kust see pärist on? Miks just kolmnurk/püramiid?
  Mõni kasutab ka 666-te ja ilmselgelt ei tea, millest selline number.
Paljud isegi ei tea, et kogu ''illuminati'' teema hõlmab ka antikristlust jne.
Ma olen väga palju uurinud seda kõike ja nüüd olen kahe päevaga lugenud nende sümbolite tähendust ja end kurssi viinud aastate taguste veidrate sündmuste ja õnnetuste lugusid ja nüüd olen ma lõpuks silmad avanud.
  Kui olete kunagi vaadanud sellist seariaal dokumentaalfilmi, mille nimetuseks on ''Ulmefilm'', siis ehk mõistaate millest kirjutan.
  Lisaks ''Ulmefilmile'' avastasin palju muid asju, mis teemat puudutab.
Kuidagi hirmutav on mõelda, et juba siis, kui olin väike, ming on programmeeritud ''uue maailma korra'' jaoks. Juba vanades filmides ja multikates, mida me lapsena vaatasin, vihjati meile sellega. Igale poole on kuhugi sisse pandud need sümbolid ja meile on sisestatud juba nii mõndagi, mida illuminati endast kujutab.
Kuulsamad inimesedki, keda mõni meist ihaldab ja fännab, on selle nn. ''organisatsiooniga'' seotud.
   On ka inimesi, kes ütlevad, et see on lihtsalt paranoiliste inimeste ettekujutatud story, aga mina näiteks usun seda, sest ma olen juba nii palju asju uurinud...
  Ja on neid, kes väidetavalt teavad nii hästi selle kohta, kuid ei tea, kes selle algatas ja millal ning miks.
Mõne kuulsa muusiku lugudes on vihjeid ja sõnumeid, mis on selle organisatsiooni vastased.
Mõned neist on tapetud selle pärast, et nad püüdsid inimestele oma lugusid rääkida, oma teostes inimestele kuidagi vihjates mainida midaagi ja justkui appihüüdeid. Nende surma põhjusteks mõeldi alati midagi muud, et järsku tekkis vähk, narko üledoos ja mida kõike muud. See inimene lihtsalt likvideeriti, et organisatsioonil läheks kõik edasi plaanide järgselt.
  On juhtunud palju õnnetusi, mida peeti terroristirünnakuteks ja mille õigeid fakte tegelikult peidetakse...

Ah võiksingi sel teemal vatrama jääda, aga ega mina ka kõike päris täpselt ei tea, aga nüüdseks ma tean palju paremini ja mõistan osasid asju palju paremini.
Just saying, et ärge palun kasutake märke ja pilte ja numbreid, mille tegelikku tähendust te ei tea.

Birdie

Hakkasime ühe noormehega muusikast ja laulmisest rääkima. Ma laulsin ka kunagi. Nii kooris kui solistina. Nüüd pole mitu aastat juba esinenud ega häält treeninud, aga eks kodus omaette ikka laulan.
Mul on ammu olnud mõttes hakata covereid tegema. Ikka päris ammu. Aga mu tutvusringkond ja omad seltskonnad on nii palju muutunud, et polegi sellist, kes viitsiks kellegagi koos niisama covereid teha.
Aga siis see noormees oli ikkagi nõus. Ta tahtis kuulda mu laulmist ja küsis mingit lindistust. Polnud mul sellist asja. Vahel huvi pärast lindistan ja siis kustutan kohe. Ja ma vist pole ühelegi sõbrale kunagi oma laulmist lasknud. Tükk aega valisin laulu, mida laulda. Siis salvestasin. Siis saatsin temale ja veel paarile inimesele. Kõigi tagasiside oli väga positiivne. Eriti Tema ise arvas, et mul on täiuslik hääl ja hoopis omamoodi. Niisiis leppisimegi kokku, et hakkame koos covereid tegema. Esimesel võimalusel!
Ma loodan, et mul inspiratsiooni tuleb pidevalt juurde ja motivatsioon ei kao. Sest siis mõne aja pärast saan ilmselt juba varsti siin ka oma laulmist jagada.

Ma juba kujutan ette, et mõni tuleb ütleb, et ''ah nii mõttetu hääl, lõpeta see laulmine ära, sa ei jõua sellega kusagile...'' Ma isegi mõtlesin sellele, et mis mu eesmärk oleks? Teha mida armastan? Just, sest see teeb mu vist isegi õnnelikumaks. Mulle pole vaja kuulsust ja samuti ma ei oota, et sellega teeniksin mingit raha, vaid loodan nimelt seda, et inimesed saaksid mind kuulata ja mina saaksin areneda ja sellega terve tulevik tegeleda. Kõige muu kõrvalt, kasvõi natukene. See on väiksest peale mu kirg olnud.

For you

Kallid lugejad,

Et blogi pidevalt aktiivsena hoida.... Võiksite peale uue postituse läbi lugemist kommenteerida postitust kasvõi paarisõnaliselt, kuidas teile see meeldis.
See motiveeriks mind rohkem kirjutama ja rohkem arenema ning üha paremaid ja huvitamaid postitusi looma. Ma tahan, et mu blogi saab lugejasõbralikumaks. Selleks teil ongi vaja mind kursis hoida oma rahuloluga ja pidevalt võib anda uusi teemasid ja ideid, et saaksin täiendada blogi ja rohkem erinevatel teemadel kirjutada.

Olge paid!

Passion... For Fashion.

Mõni juba teab, et mul on uus Tumblr. Kuna on olnud juttu paar korda, et võiksin blogisse midagi moeteemalist postitada, siis postitan hoopis lingi oma uuest Tumblrist. Sest selle põhiteema ongi mood ja trendid. http://passionforsexandfashion.tumblr.com/
Seal on ka seksiteemalisi pilte. Kellele ei meeldi, võib silmad kinni pigistada iga kord, kui selline pilt tuleb.

Mis siis veel... Ma ootan kuni tulevad välja 2013 kevadetrendid.
Ma juba olen natuke lugenud, et mõni disaineribränd toob oma kollektsiooni erksad ja säravad värvid detailidesse, aga domineerivamaks värviks jääks naturaalne. Mustrid pidid olema inspireeritud rohkem loodusest, st. lindudest ja lilledest. Seda me oleme ilmselt juba märganud suve lõpu poole, sest kui ma Amsterdamis käisin, märkasin nii mõndagi sellist. Lillelised mustrid olid rohkem sellises vintage stiilis ja linnud pin up. Eks näis, mis edasi saab.
Tumeda või üleni musta outfiti ''igavust'' võiks murda mõne erksavärvilise aksessuaariga. Näiteks käekott või casual stiilis pintsak/jakk vms.

Vogue põhjal on meid ees ootamas väga mitmekülgne hooaeg. Leidsin järgmised trendivihjed:
1) Jakk/nahktagi. Mitte musta värvi. Kas Sul leidub juba selline?
2) Alt ''kärbitud'' püksisääred ehk nö, alt lahti lõigatud.
3) 80ndate ikoonid ja silmapaistvad lõikused riietel, mis teevad õlakohad võimsamaks ja kohevamaks.
4) 3D lilled. See kord vintage vastand. Justkui otse kuuekümnendatest.
5) ''Graafilised'' mustrid. Monokroomsed ja vertikaalsed triibud ja ka ruudud ning malelauastiilis mustrid.
6) Sädelev, särav ja läikiv.
7) Mündiroheline, kreemjas roosa, lilla, sidrunikollane ja beebisinised toonid ning neoonsemaatest:
erkroosa, mururoheline, oranž ja erksinine. Need võiksid koostööd teha mingi valge riideesemega. Liiga kirju ei ole ka hea.
8) Kimono stiilis või kimono lõikega riided, origami stiil ja elavamad pildid ja kujutised.
9) Pintselseelik või samas stiilis kleidike.
10) Kuuekümnendad (kleidid selles stiilis).
11) Punased huuled, roheline lainer ja vasevärvi silmameik.
12) Volüümikad ülariided: suurejoonelised, rõhutatud puusadega suured mantlid jms.
13) Nagu Vogue nimetab seda x-ray kangaks, siis õhukesest ja läbipaistvast materjalist riided. Need on juba nüüd täiesti IN.
14) Minujaoks üllatav, aga ussinahast või ''mereelukate'' mustris riided. 

Küsimused ja vastused

 3 asja mida sa tahaksid kindlasti elus järgi proovida?
Langevarjuhüpe, elu kusagil maakera lõunapool, sukeldumine vrakkides.

Millisena sa näed oma last ette umbes 16aasta pärast (millega ta tegeleb jne)?
Tubli koolipoisina, kellel on head hinded, aga veedab aega ka lolluste keskel koos oma sõpradega, aga tegeleb ka mingi spordiga ja lodoetavasti mingi muu toreda hobiga.

Mis asi takistab praegu sinu suurima soovi täitumises?
 Materiaalne seis.

 Kuidas su sõbrad/sõbrannad Sind tavaliselt kutsuvad? 
Mõni isegi viitsib öelda ''Gabriela'', aga muidu hüütakse Gäbiks/Gabyks jms. Mõni ütles kunagi Bella. Mulle see ei meeldinud.


Mida sa kahetsed?
Ma väga ei  kahetse midagi. Ma usun, et tuleb olla õnnelik kõige üle, mis on kunagi õnnelikuks teinud. Isegi kui tagajäred on halvad olnud. Vähemalt korraks pani see naeratuse suule.
Aga kahetsen selliste asjade pärast, nagu kui ma olen kellelegi haiget teinud, kedagi valesti kohelnud või kedagi minus pettuma pannud. Kellelegi pettumuse valmistamine on kohutavalt vastik.

Oleksid nõus praegu veel lapsi saama? Kui ei, siis miks?
Ei. Ma ei saaks kahe lapsega küll hakkama. Võinoh, kindlasti saaks, aga emotsionaalselt oleks see üli raske. Ja ma olen nii noor, et ühest piisab esialgu.

Mis oli selle üheksa kuu jooksul, kui sa Lucast kandsid kõige hullem või raskem?
Mina kandsin teda 8 kuud, ta on enneaegne. Aga kõige raskem oli olla psühholoogiliselt stabiilne. Mu tujud olid päris kohutavad. Ma olin õnnelik ja seda oli näha, aga vahepeal mul tulid päris kohutavad hood ja pidevalt tegin sääsest elevandi. Teiseks ka see, et mul oli vahepeal palju terviseprobleeme.

Milline oleks su elu praegu, kui sul ei oleks last?
Ma pidutseks väga palju ja ilmselt käiks koolis, aga kujutan ette, et mu hinded poleks kiita...

Mis arvad minust?
Anna-Liisa küsis, selle pean mainima. Ma sind isiklikult ei tea, aga olen su formspringi natuke piilunud, tundud kena ja tore tüdruk.

Miks on just vanaema sulle nii hea ja kallis kellele kõike rääkida?
Ma olen ullult vanaemasse geenide poolest jne. Meil on selline ''vibe'', et me lihtsalt mõistame teineteist. Ta alati tunneb ette äraa, kui mul juhtub midagi head või halba. Ta saab paljudset asjadest aru ilma, et pean talle ütlema neid...

Millal ja kuidas õppisid meikima?
11-aastaselt hakkasin vist vaikselt huuleläikeid jms kasutama ja siis juba aasta hiljem natukene silmasid värvima, aga kuna mu ema on kosmeetik ja jumestaja, siis käisin tihti vaatamas, kuidas ta näitlejaid ja modelle meikis ja eks ma ise ka siis õppisin. Ta on olnud ka meigikoolitaja ja siis tao n mind ka õpetanud.

Mida sa ootad?
Ootan, et saan load tehtud!

Oled kunagi rõõmust nutnud? 
Olen küll. Siis kui ma ultrahelisse läksin rasedusega esimest korda, kui ma nägin seda imepisikest kõhubeebit ja kuulsin ta südame tuksumist ja arst kinnitas, et ta on täiesti terve.... Samuti peale sünnitamist, kui ta mulle kätte anti ja nii ka, kui ma olin 4 päeva Amsterdamis, siis ma igatsesin oma last nii palju, et kui tagasi tulin, siis ma hakkasin nutma, kui ma teda nägin ja sülle sain võtta ja kallistada. Siis ma olin nii õnnelik.


Millal sa viimati nutsid? Miks?
Täna öösel. Mul ei tulnud und ja siis nutsin mitu tundi, sest nii vastik on mõelda, kuidas ma teen nii lolle otsuseid vahel... Ja siis selle pärast, et vanaema läheb homme ära ja ma üldse ei tahaks, sest tema mõistab mind hetkel kõige paremini.

Mis on sinu suurim hirm?
Et ma kaotan oma lapse ennem kui ise suren. Uhh, vastik on isegi mõelda nii.

Oled kellegi puhul lihtsalt alla andnud?
Sisimas mitte.

Mis pani sind viimati naerma?
Ma naeran koguaeg päris palju. Aga ma arvan, et keegi armas inimene, kellega just netis juttu rääkisin.

Mida või keda sa igatsed?
Lapsepõlve, vanat Eesti raha st. kroone, palju palju tuttavaid ja sõpru, kooli, tööd, suve...

Kas sulle meeldib tutvuda uute inimestega?
Alati! Aga uued inimesed kipuvad minu peale lootma ja mõtlevad, et kui ma paar päeva ei vasta  nende kirjale, siis järelikult ei olegi ma huvitatud.

Mis muusikat sa kuulad? 
Jazz, rock, indie rock, alternative rock, punk, metal, post-harcore, deathcore, rap, hiphop, r&b, reggae, grunge, dnb, dubstep, sub, dnb, tech house, minimal house, misc & spychadelic elektrooniline/house, electro.... Midagi sellist.

Kui saaksid valida ühe riigi, kuhu nüüd ja praegu kolida, rahas poleks probleem, siis kuhu koliksid ja milline näeks välja su korter/maja?
Austraalia! Elaksin ilmselt korteris, sest ma ei jõuaks nii palju koristada. See oleks mereäärne kaljul asuv kolmetoaline katusekorter.... Ja milline... Oh god, mu fantaasial pole piire ja ma jääkski kirjeldama.

Mis maitsega jäätis su lemmik on?
Banaanijäätis!

Kus saitidel veedad kõige rohkem aega kui internetis käid?
Tumblr, Formspring ja Youtube.


Miks sa oled nii tore ja nii ilus?
Tore olen, sest ma ei suudaks olla koguaeg õel ja ma tahan, et inimesed suhtlevad minuga nii, nagu mina nendega. Ilus? Hmm... Ma ei oska väga isegi nõustuda sellega, aga eks püüan end ilusana hoida ja geenid on põhilised.

Kust sa oma saapad tellisid?
La Fleur vms poest facebookis sain ühed ja teised tellis mu sõbranna Ebayst, mis mina temalt siis ostsin, kuna temale olid need suured.

Mida sa arvad jalgpallist ja korvpallist ?
Mulle meeldivad mõlemad nii väga, et ei oska kummagi vahel valida, kumb mulle rohkem meeldiks. Trennina ma vist mängiks pigem jalgpalli, kuna korvpallis võiks olla natuke pikem, kui mina. Aga mõlemad on lahedad ja meeldib ka mõlemat jälgida.

Milline tehnika sulle meeldib? Huvitud sellest?
Tehnika. See sõna on minu jaoks võimatult suure ja laia tähendusega ja tugev sõna, sest on palju asju, millest mina ei teagi, mis käivad tehnika alla. Väga ei huvitu, sest mulle istub vanakool rohkem. Muidu mulle meeldib helitenika.

Usud horoskoope? Usud neid ennustusi, mis tähtkujudele tehakse?


Kui horoskoobis just väga naiivset juttu pole, siis küll ja ennustusi samuti. Tihti läheb täide. Kui ma midagi ära sõnun, siis pärast ikka juhtub...

Mille poolest sina erined teistest? Mis teeb sinu eriliseks?
Võib-olla mu anne näha surmasid unes. Mis on minumeelest halb. Aga tõsi.
Samuti ma võin enamus inimesi läbi näha, mida nad tunnevad, mida nad mõtlevad.
Käest kinni hoides ma võin näha nii tulevikku kui minevikku. Paljud on katsetanud minu peal seda ja ainult paari inimese puhul on mu ''anne'' alt vedanud.

Kuidas sa üldse oma aastavahetusega rahule jäid arvestades oma halva enesetundega?
Vägagi rahul! Mul oli tegelikult super õhtu ja lähedaste inimestega ja see kõik tähendas nii palju. Kui me ilutulestikku vaatasime, ütlesin laurale: ''ridiculous...'' vms, aga tegelikult, see mõte, et olin seal koos Laura ja Kairi ja Kareliga, ühes käes šampus ja teises spliff ja silme ees vilkus see imeilus ilutulestikku, siis mul pidi pisar silma tulema. Mu igasugused meeled ja meeleolud olid laes ja ma muutusin sisimaski väga emotsionaalseks ja nii hea oli uus aasta vastu võtta heade inimestega.

Mis on sinu kõige meeldejäävam sündmus?
Pahadest asjadest ma rääkida ei taha, siis positiivsetest... Lapse saamine.

Kas seksimise juures on midagi halba? Kui jah, siis mis see oleks? 
Võib-olla see, et mõnejaoks on esmane prioriteet vms. Et kui ma lähen klubisse ja ma tutvun meeldiva noormehega, siis tema räägib minuga sel eesmärgil, et mind hiljem koju meelitada ja see ei pruugigi olla tõeline, kuidas ta mind kohtleb vms. Teine on see, et paljud inimesed on väga naiivsed ja mõtlevad, et ''ah ta aint mingi 5 inimesega elu jooksul seksinud, tal ei või olla suguhaigust'' kuigi suguhaigus võib levida isegi ühest inimesest, kes tundub ''puhas'' olevat ja paljud, kellel on isegi vereanalüüside ja teiste analüüside tulemused puhtad, aga nad on suguhaiguse kandjad. Ma tean seda kõike nii hästi, sest minu ümber on palju tuttavaid ja isegi sõpru, kellel on selline nukker lugu juhtunud, et saavad suguhaiguse omalt kaaslaselt, kes näib olema kõige korralikum inimene maa peal jne.

Millised on sinu meeldejäävaimad unenäod?
Sellised, mis on kellegi surma näidanud. Sest need uned on täide läinud.
Ning viimasel ajal näen unes, kuidas suhtlen oma surnud lähedastega.

Kas sa võtad elu kui aastaid (nt 2010 oli keeruline, 2011 oli päris segane, aga lõbus, 2012 oli halb ja 2013 peab tulema parem vms) või võtad sa elu kui elu ehk kas sinu jaoks on tähtis, mis aasta hetkel on või sinu jaoks on kõik üks tervik ja sa lihtsalt elad oma elu?
Oeh, keeruline küsimus, pean tunnistama. Ma vist võtan elu kui tervikut ja lihtsalt elan, aga tean, et parem ootab mind alles ees ja mu elu alles algab.

Kas sa mõtlesid väiksena, et sina oled oma lastele teistsugune lapsevanem, kui su enda vanemad? Miks? 
Mõtlesin ja mõtlen siiani. Kui päris aus olla, siis vanemate karistused mulle olid mulle liig. Ma võin olla täielik nuhtlus, aga võrreldes õdede-vendadega olen ma kõige tublim laps olnud. Nad oleks võinud olla natuke tolerantsemad, alles viimased paar aastat on nad aktsepteerivamad.
Nende karistused ei aidanud väga ja neil polnud kunagi aega mulle selgitada miks ma midagi teha ei tohi, vaid karistasid. Neil on ka alati olnud minimaalselt aega, et mu muresid kuulata ja toetada. Mitte, et ma oma vanematega rahul ei ole, aga ma ise kavatsen teistsuguse süsteemiga oma last kasvatada. Võib-olla ka selle pärast, et ma tajun laste psühholoogiat paremini.

Elad rohkem minevikus või pigem tulevikus?
Kui aus olla, siis ma olen väga kinni oma minevikus, aga proovin elada rohkem tulevikus.

Kas su unistused (tulevikuplaanid) muutuvad tihti või oled juba leidnud sellise kuldse kesktee, mis on täiesti õige? Miks?
Sellele on ka väga raske vastata. Ma muudan väga palju meelt, sest olen üsna ebastabiilne, aga proovin igasuguseid muid plaane tehes keskenduda ka sellele ühele eesmärgile...

Soovita mõnda head koogiretsepti.
 Pavlova tort! Absoluutne lemmik!
http://thredahlia.blogspot.com/2008/04/kokkame-koos-nami-nami-pavlova-tort.html
Kuidas õppisid ennast õigesti meikima ja millal?

Kui Lucas oleks umbes 15- aastane (+- mõned aastad) ja ta tahaks ööseks koju tuua ühe tüdruku, keda sa enne näinud/kuulnud pole? Kas sa lubaksid? Milline oleks sinu reaktsioon?
Ühel tingimusel lubaksin. Et ta räägiks mulle kõik ära kes ta on ja miks ta on jne. Aga enne seda vanust ma ilmselt räägiks ka talle lugu, kuidas mu elu muutus, kui mina tema sain, et ta kindlasti kondoomi ei unustaks kasutada, kui midagi juhtub...

Milline peaks olema sinu jaoks ideaalne magamistuba? Mis värvitoonides, milline mööbel? Kas magamistuba peaks olema telekaga või ilma?
Heledates toonides, avar, suure aknaga aga selliste kardinatega, mis valgust läbi ei lase. Suuur ja lai voodi, valgeks värvitud puidust, aga selliste laeni ulatuvate postidega mille üle lebaks ka mingi kardin vms ja selline, et saaks käeraudadega käsi kinni aheldada voodi külge ja muud pulli... Ja magamistoas võiks olla ka valged puidust mööblid ja suuur garderoob. Muidugi võiks olla ka üks suur mõnus sama lai telekas, kui on voodi.

Oled rohkem emasse või isasse või hoopis mõnesse vanavanemasse? Kuidas see väljendub?
Vanaemasse. Ma olen ka selline psykik nagu tema.

Kas sulle meeldib Tallinn?
Mulle meeldib rohkem Tartu.

Kas sulle meeldib Eesti?
Jah!

Milliseid keeli sa oskad suhtlustasandil? Milliseis sa tahaksid veel õppida (kui tahad)?
Suhtlustasandil: soome, rootsi, eesti, inglise... Olen õppinud lisaks vene keelt, mida ma natuke oskan isegi ja samuti hispaania keelt, mida ka natuke veel oskan. Mõistan ma norra ja saksa keelt... Õppida tahaks saksa, hispaania, prantsuse, hiina, jaapani ja itaalia keelt.

Millised on need inimesed, kellega sul jagub jututeemat?
Sellised, nagu sina, kellel jätkub huvi uusi küsimusi küsida. Ja ka sellised, kes on sama keerulised nagu mina, et meil jaguks kogemusi ja mälestusi jagada.

Mida peab olema elus kogenud, et olla elukogenud inimene? Millised on elukogenud/näinud inimesed?
Ma arvan... Inimene ise mõistab ja teab, kui ta on enda ja oma ümbritsevate inimeste jaoks elukogenud. See kõik ju oleneb sellest, millised on teised. Kui kõik on elanud oma 30 aastat kusagil maakohas ja üks otsustab minna maailma peale rändama ja ta tuleb tagasi ja ütleb, et noh mina ikka käisin Rootsis ja Soomes ära ja maitsesin laagritsat, külastasin H&M-i ja nägin jõuluvana, siis on ta nende jaoks elukogenud. Kui mulle tuleb inimene rääkima, kuidas ta kunagi oli USA-s kusagil selline tüüpiline filmitiinekas, et käis keskkoolis, korraldas pidusid ja sõitis oma papsi Bentleyga Californias mäest alla ja siis sai aru pähe ja läks Balile mediteerima ja ta oleks äärepealt guruks saanud, siis see oleks minujaoks elukohenud inimene. Erinevad asjad teevad meid elu näinud inimeseks ja raske on seda hinnata. Kõigi puhul on see erinev.

Kas oleksid pigem selline jõukam vanavanaema, kes ostab lastelastele lihtsalt asju ja helistab iga jumala päev, et nad ennast soojalt riidesse paneksid (ehk lapselapsed tahaksid sinuga aega veeta uute lahedate asjade pärast)? Või oleksid pigem selline, kes küpsetab, vaaritab ja koob/heegeldab/õmbleb/tikib ise teatuid esemeid vms kui lapselapsed sind külastaksid? Või tahad olla sina ise ja loodad, et tulevik tuleb helge ja lõbus? 
Muidugi ma tahan jääda iseendaks, aga ma vist tahan olla selline vanaema, kes teeb lapselastele alati head sööki, koob sokke ja räägib oma lugusid noorusest jne, aga kui lapselapsed on kõik teismelised, siis ma ilmselt võtaks koos nendega salaja napsu ja paneks nad mind usaldama, et ma saaksin olla kursis siis ''tänapäeva'' noorusega ja noorte kommetega jne.

Kas sa armastad ennast?
Just öösel nutsin, milline värdjas ma olen ja kui väga ma end vihkan. Niiet ei vist. Kahjuks.

Soovid elada tulevikus korteris, majas või soovid omada mõlemat?
Esimesed 10 aastat korteris nind siis majas, aga ma võiksin kunagi majas elades ka raha investeerida korterisse...

Mis teeb inimesed lahedaks?
Hallist massist erinemine.
Mitte joomine, mitte suitsetamine, aga käib ikka sõpradega väljas ja pidutsemas, aga püsib kaine või peab piiri... Samuti tarkus. Kui inimene on tark ja teab palju asju + kui ta on jutukas ka veel. Saaks hästi palju rääkida erinevatel teemadel ja selline inimene ongi lahe.

Kas Lucas on vaikne või nutab ta palju (nagu enamus lapsi)? Mis sa arvad, kas see on seotud su rasedusega (milline sa olid, mida tegid jne)?
Raseduse ajal võtsin rahulikult. Magasin palju. Vahel kuulasin ka palju muusikat ja tantsisin jne, aga proovisin olla emotsionaalselt rahulik ja stabiilne. Lucas on samasugune. Hästi hea laps. Vahepeal on ikka ülemeelik, aga karjub/nutab harva. Ja talle meeldib muusika. Alati kui on mingisugune muusika, siis ta tantsib.

Sooviksid järgmiste laste puhul (kui nad kunagi tulema peaksid) pigem keisrilõikust või loomulikku sünnitust?
Loomulikku sünnitust. Sünnitamine ei olnud üldse nii hull...


Mis laulu praegu kuulad?
 https://www.youtube.com/watch?feature=endscreen&v=we9jeU76Y9E&NR=1

Kuidas Sa aru saad, et kellelgi on teise isiku vastu tunded, kui saad?
Kui saan, siis selle järgi, kuidas ta temast koguaeg räägib, teda jälgib, temaga räägib jne.. Käitumisest ikka.

Kui Lucas on vanem, nt puberteedieas, siis mida Sa talle Ta isast räägiksid?
Oleneb. Ma arvan, et nende aastate jooksul ma jõuan veel selle otsuseni jõuda...

Kas Sa annad endast köik, et Lucasest mingi player vms ei kasva? 
 Ma proovin temast head meest kasvatada, aga ma arvan, et ta peab ise oma tee valima, kui ta juba sellises eas on...

Mida Sa minust arvad, arvasid enne me kohtumist ja pärast?
Laura Tibar. Märkisin nime ära igaks juhuks. Ma olen alati head arvanud, aga alguses, enne kui üldse rääkisime, siis ühe inimese jutu pärast põdesin, et sul on midagi minu vastu. Aga pärast esimest kohtlemist sain aru, et sa oled väga hea ja tore inimene.

Millest Sina aru ei saa ja ei hakka saama ka?
-Miks peab nii neetud pruuniks end päevitama, kui see kole on mõnel?
-Miks avaldada tundeid, et kedagi voodisse meelitada? Mõne jaoks seks on seks, tunded on tunded, aga siis meelitavad inimesi voodisse läbi võltstunnete.
-Pelmeenidest.

Mitu patja Sul voodis on?
Hetkel 8.

Kõige piinlikum moment seoses seksiga?
Ma olin nii purjus, et ma lõin koguaeg oma pea kuhugi ära ja lõpuks kukkusin voodist alla vms. Vist oli nii. Ma olin ikka päris süsi.

Mida sa kustutada tahaksid?
Inimestele haiget tegemist, mis on paar korda juhtunud.

Kas purjus peaga inimene räägib tõtt? Kui ei, siis miks ta paska ajab?
Muidu on inimene purjuspeaga päris aus... Mina üks kord ei olnud, tegin sellist nalja, et nägin, et klubis jõid alaealised alkohoolseid jooke... Läksin nende juurde ja küsisin lonksu. Nad ei andnud. Sain kurjaks ja ütlesin: Tere, Eesti noorsoopolitsei, palun teie dokumente. Poisid jooksid kiberuttu minema ja saingi joogid endale.

Kolm asja, mida tahad kohe?
 Kinkekaarti kuhugi toredasse poodi. Valmis organiseeritud reisi Amsterdami. Juhilube.


Kas naerataksid võõrale?
Jah, olen seda teinud.

New Years Eve celebrating level: 9999

Õhtu algas sellest, et saime Kairiga kokku ja läksime rongile. Kella 19 paiku jõudsime Baltijaama. Sealt läksime nr 7 trollile, et Haaberstisse sõita. Haabertis tulime maha ja hakkasime kõndima kakumäe poole. Nii libe oli, et mul oli väga keerukas oma 16cm kontsadega kõndida. Ootsime bussi ära ja sõitsime sellega Kakumäe Selverini. Sealt läksime edasi jala Kareli poole.
Lõpuks jõudsime kohale. Peale pikka ja piinarikast teekonda, kus mina käisin käpuli umbes 5 korda. Seal sai söödud, joodud, puffitud, juttu räägitud ja muusikat kuulatud. Väga meeleolukas ja hea algus õhtule.

Liikusime siis lõpuks mingi taksoga linna, mille juht tundus vägagi ebakaine olevat. Noh, mõtlen nii nagu meie. Sest ta rääkis nii palju ja keel oli pehme jne. Naeris ka kuidagi veidralt.
Saime täpselt Taco juurde. Läksime Valli või Volli baari. Selle ees saime veel Kairi bändikaaslasega kokku ja siis läksime sisse. Nad sokutasid mulle millimallika shoti sisse. See oli küll kohutav! See nägi lahe välja, aga see kõrvetas seest pärast joomist veel 20 minutit. Kõrvetised tekkisid ja vastik kibe maitse oli. Isegi huuled olid kibedad. Pidin lausa maha istuma, sest kõhus hakkas mulisema.
Oligi juba kergelt pilvine ja vindine olla, aga hea tuju säilis endiselt.
Ootasime siis kambakesi Laura ära, kellega saime siis baari ees kokku. Koos liikusime Vabaduse väljakule, kus tundus olevat mitukümmend tuhat inimest. Päris tõsiselt. Isegi autoteel kõndisid inimesed.. Igal pool oli crowded as fuck.
Tegin siis minut peale 00:00-i  šampa lahti, süütasime joindi ja vaatasime ilutulestikku. Natuke ebamugav oli küll, sest inimesed elasid mu seljas ja vihma sadas näkku ja ainuke asi, mis mul peakatteks oli, oli Kairi sall, siis selle puhus ka tuul mulle pidevaalt silme ette.
Mõne aja päras otsustasime Söögiplatsi juurde liikuda, kuna õde lubas mulle teised jalanõud tuua. Teel sinna poole kaotasingi Kairi ja Raitsi ära. Mõne ajapärast sain ta telefoniteel kätte ja tuli välja, et nemad on juba Söögiplatsi juures. Otsustasime, et mina sinan ronima ei hakka ja Kairi vaatab ise, kas õde jõudis kohale. Ootasime sisi 15 minutit ja õudselt külm oli juba. Siis õde helistab: ''a kuule, sorri, kõneaeg sai otsa, ma ei saand varem helistada, aga jah, ma ei tulegi linna.'' Pettumus missugune.
Noh, see selleks. Läksime Red Emperorisse. Laural jäätusid tee peal jalad ära ja mul oli lihtsalt vastik kõndida, niiet vahetasime jalatsid ära, et kiiremini kohale jõuda. Läksime alguses kahekesi sisse, lõpuks jõudsid teised ka.
Ma nägin nii palju tuttavaid seal! Täiesti lõpp. Ma pole kunagi vist ühe öö jooksul nii palju tuttavaid näinud. (No okei, Red Emperoris ma näen alati palju tuttavaid...) Ja vahepeal rääkisin nii lahedate võõrastega ka juttu. Seal olles tunnen ma end alati imehästi. Tore seltskond ja kõik. Hubane koht on.
Seal sai veel joodud, tantsitud ja ringi trallitud ja kell hakkas päris palju saama (või teisiti öeldes, vähe, sest hommik hakkas kätte jõudma) ja promillid tõusid laeni.
Hakkasime siis ära liikuma, aga siis oli koos juba vist 3 seltskonda, mille vahet mina siis hakkasin jooksma ja ei osanud otsustada, et kuhu ja kellega minna.
Kuna Karel plaanis koju minna ja Kairi samuti, aga koos oma kaaslasega, siis mõtlesin Laura & Co-ga (ehk siis tema seltskonnaga) ühineda.
Otsisime taksot. Sedasi jõudsime Hesburgerini välja. Mul tuli õudne pissihäda ja ma ei jõudnud enam teistele järgi. Käisin WC-s ära ja läksin välja tagasi. Saatsin Kareli ka ära.
Järsku hakkas mu telefon mõnusalt segast panema. Ühtegi kõne polnud kuuldaa vastu võttes. Ise ei sanud üldse helistada. Sõnumeid sain saata, aga mulle saadetud sõnumid ei jõudnudki kohale.
Noh pole hullu. Hull oli see, kui mul juhtus väikse õnnetus ja mulle kutsuti kiirabi. Sain seal oldud tükk aega. Siis mul oli juba nii halb olla ja nii halb tuju, et koju ei tahtnud minna ja rahadest ka nappis. Läksin Hessi tagasi, kus nägin siis oma tuttavat ja tema sõbratari. Ühinesin nendega. Olin omadega juba päris segi. Pole kindel kas sellest õnnetusest või olin liiga purjus. Läksime edasi Laborisse. Seal sai veel joodud, aga kuna lauas, kus istusime oli kolm paarikest tuvisid, siis nemad ainult miilustasid mu ees ja mul tekkis päris ebameeldiv olukord. Midagi teha ei osanud.
Kuna mu tuttav Sven on Laboris baarmen, siis läksin temaga natuke juttu ajama.
Kell jälle tiksus edasi ja hakkasime vaikselt ära minema. Mul oli marsani veel tunnike aega, aga kõik hakkasid koju minema ja ma ei tahtnud üksi jääda. Läksin siis kaasa takso peale ja lõpetasin Viimsis. Sõbra juures. Jäime vist kohe enam-vähem magama, aga  mul hakkas mingi aeg nii halb, et sain külastada tualetti veel. Pärast seda jäin magama ja iga lühema aja tagant ärkasin üles, et kella vaadata. Pidin kell 11 ärkama. Aplaus mulle, sest mina lollakas ärkasin alles 13:07 üles. Läks õudselt kiireks ja ma valmistasn kõigile pettumust. Koju ma ei jõudnud ja ka mitte sinna, kuhu koos perega pidime minema.
Teised läksid ikka sinna ja mina sain alles viiepaiku vms minema. Mul läks nii kiireks, et ma jooksin paljajalu bussi peale. Kuigi oli märg ja külm ja kohati lumine ja porine. Siis hakkas mu süda sellist nalja tegema, et oleksin peaegu minestanud.
Õnneks Tom tuli poolele teele vastu. Piritale. Terve tee ma nutsin. Valus ei ole siis, kui keegi pettumust valmistab, vaid siis, kui ise pettumust valmistad. Mu vanaem tuli Soomest külla, et minuga aega veeta jne, aga ta tuli mulle heatahtlikult vastu, et mina saaks välja minna ja hoidis mu last. Kokkulepitud ajaks ma koju ei jõudnud ja olin veel pool päeva kadunud. Endast märku anda oli ka äärmiselt raske, sest mu telefon ei tahtnudki enam töödata ettenähtud eesmärgil.
Mõtlesin terve tee milline idioot olen. Et mõtlen ainult endale, tagajärgedest ei hooli ning igasuguseid otsuseid ja valikuid tehes lähtun hetkeemotsionidest. Ma ei teadnud mida öelda. Kõige hullem oli see, et mul polnud vabandust, miks ma nii käitusin. Teenisin korraliku keretäie peksa ära.
 Lõpuks jõudsingi kohale. Läksin tuppa. Vanaema nägi mu punaseid nutuseid silmi ja naeratas sõbralikult ja küsis, kas mul on väga halb olla? Ma hakkasin kohe nutma ja jooksin tema juurde ning kallistasin teda. Ta hakkas ka kohe nutma ja küsis, et mis on, kas juhtus midagi?
Ma ei saanud isegi sõnu suust välja. ''Palun vabandust, et ma nii tegin,'' oli kõik, mis suutsin öelda. Ta kutsus mu teise tuppa ja istusime maha ja siis ma vabandasin, et nii kaua läks jne ja ütlesin, et nii halb on pettumust valmistada kellelegi. Tema ütles, et ''mis asja, mis pettumust, kõik on korras! Sa oled noor inimene, saad harvemini väljas käia ja su isa ütles ka, et aastavahetus on ainult kord aastas ja sellest pole midagi, et kauem läks.'' Ma veel vabandasin mitu korda, aga õnneks ta lohutas mind ja ütles, et tõesti on kõik korras.

Minu aasta just kõige paremini ei alanud, aga vanaaasta õhtu oli väga tore ja parimate inimestega võtsime uue vastu. Kõik läks uue hooga käima ja loodetavasti õpin tegema paremaid valikuid ja proovin mõelda kainelt teine kord sarnases olukorras.

Naljakas oli see, et läksin õhtul magama kell pool üheksa ja ärkasin kell 11 üles, aga kuna mu telefonis on AM/PM ajad, siis suurest unisusest läks mul see segamini ja arvasin, et kell on 11 hommikul. Mõtlesin tükk aega voodis, et miks kõik nii kaua magavad. Hakkasin kõiki üles ajama, et ''mis asja te magate nii kaua??'' Aga siis vanaema hakkas naerma ja ütles, et mine maga edasi, õhtu on alles ja me kõik just läksime magama.

Palju jäi kindlalt kirjutamata, aga osasid asju mäletan anult häguselt ja mu mälu on mõnest ajast üldse lünklik. Aga enam-vähem nii mööduski minu aastavahetus.