Anger management

Inimesed surevad alkoholi pärast. Kes joob liiga palju, kellel tekib alkoholism. Mõni joob end surnuks. Mõni joob, muutub vägivaldseks. Tapab oma naise või pere. Äkki mõne sõbra. Äkki on hoopis roolijoodik ja sõidab mõne võõra surnuks.
Paljud hakkavad lihtsalt kaklema või tekitavad probleeme ja teevad asju, mida nad kainelt ei teeks.
Isegi kui need asjad, mida inimene purjuspeaga teeb, mis on lõpuks lihtsalt naeruväärsed, panevad ta mingil määral kahetsema.
Joomine kahjustab väga palju organismi ja ajurakke. Liigsest purjutamisest tuleb pohmell või alkoholimürgitus. Pidu lõppeb ikka kehvasti sellisel juhul.
Muidugi on tore vahel harva omale paar jooki lubada, et natukene lihtsam oleks muresid unustada. Kasvõi hetkeks. Lihtsam ka veidi võõramas seltskonnas end vabalt tunda ja uute inimestega lähemalt tutvuda ja nendega lihtsalt lobiseda või lõbusalt aega veeta, kui sees on üks või kaks väikest napsi. Seda me ju teame hästi.
Quilty as charged. Ma olen ka muresid pudelisse kukutanud. Mingil määral ehk aitas, aga pigem mõjus negatiivselt. Jäin omadega tsüklisse. Päev päeva järel jõin. Mitu kuud. Mina, kes ma olen kõigest 18-aastane ja heal juhul tean, mida üldse alkohol minu kehale teeb.
See kõik oli nii vale. Kui ma juua ei saanud, ma magasin kõik ülejäänud aja või olin närviline ja meeleheitel. Ei olnud lõhnagi positiivsest energiast.
Nüüd ma võin ennast peaegu karsklaseks nimetadaa. Niisama ma ei napsuta. Isegi mitte kõige kehvema tuju parandamiseks. Nüüd luban omale väga harva joogi mõne söögi kõrvale või siis õhtul linna peal siis väikeseks ''heatujusüstiks''.

Seevastu tarvitan ma midagi muud. Midagi, mille pärast väga paljud ilmselt mind narkomaaniks peavad. Ma isegi ei hakka seletama siin, miks see ei kahjusta minu tervist nii nagu seda teeb alkohol. Ma lihtsalt soovin, et inimesed, kes Te olete ikka väga ignorantsed, uurite natukene selle teema kohta, ennem kui ütlete, et ma olen ''haige'' inimene ja halb inimene ja mida kõike muud negatiivset.
Loomulikult kahjustab see kopse nii nagu tavaline suitsetaminegi, aga sellel on samas ka raviv mõju, mida suitsul just ei ole.
Ning inimesed, kellel on sellised vihjed internetis, mis viitavad teie pidevale purjutamisele ja ülejäänud lollustele, mis selelst tuleneb, teie hoidke ilusti omal suu kinni ja ärge ennem lahti tehke, kui olete oma probleemidest priid.
Meil kõigil on omad mured. Meil kõigil on omad vead. Minul ka. Aga mina ei käi selle pärast inimesi sõimamas ja nende kallal nokkimas nende omasid asju, kui mul midagi elus nihu on. Ma võin olla kui vihane ja kibestunud tahes, aga ma ei hakka enam-vähem võõra ellu oma nina pistma.

Mul on kahju, et väga palju inimesi minu ümber on sellised silmakirjalikud idioodid. Mõni võib seista otse minu ees ja öelda mulle, et ta on mu sõber. Mõni võib-olla mind ei tunnegi, aga juttude pärast uudishimust tuleb vahel loeb mu blogi või sirvib tumblrit ja natuke rohkem pöörab tähelepanu minu formspringile või twitterile.
Mõni oss, kes mind üldse ei tunne, tuleb sõimab mind avalikkuse ees (kuigi ise on nagu ühiskonna häbiplekk) ja mõni tont, kes mind samuti ei tunne, jääb liiga araks ja hakkab anonüümselt sõimama.
Nii persekukkunud ühiskonnas me elamegi. Ainult üks väike killuke vähemust on tolerantsemad ja mõistvamad ja ei mõista hukka natuke teistsugusemaid inimesi. Olgu need siis erilisema elustiiliga, mineviguga, stiiliga või mõttemaailmaga inimesed.
Aga need ''ohked'' (ehk siis pigem ülbed) netikommentaatorid ja need kõvad isehakanud ''poliitikud'', kes käivad inimesi päevast päeva sõimamas, kas siis anonüümselt või mitte, võiks siis natukene mõelda endale ja oma elule. Muidu on neil nina püsti ja neid ei huvitagi, mida teised tunnevad, olgugi et nad ei tea ega tunne neid ''teisi''.Siis võiksid nad vaadata peeglisse. Nad võiksid lõpuks omale enda vead tunnistada ja hakata reipalt oma probleeme lahendama ja teiste inimeste probleemid või pahed rahule jätta. Samuti võiks mõelda sellele, et ega ise ei tahaks mingeid vihaseid ja kurjatoonilisi kirjakesi saada. Isegi mitte selliseid, kus on järk üleolevat uhkust sees. Võib-olla taluksid nad kriitikat, aga sõimu ei taha keegi saada.

Kui Sina, kallis lugeja, oled üks neist, kes on mulle või kellelegi teisele kunagi midagi kehvasti öelnud siin intternetis (vahet pole kas anonüümselt või mitte) siis proovi end paigutada hetkeks selle inimese kohale. Proovi natukenegi mõista. Kui sa ei mõista, lase tal olla. Kõigi teiste elud ei olegi sulle mõistmiseks. Keskendu endale. Keskendu oma elule.

Kui sulle ka see postitus nüüd ei meeldi, siis palun hoia must eemale ja ära proovigi midagi ütlema tulla. Sa võid tõsiselt perse käia. Kui ma sulle üldse ei meeldi, ära palun nuhi mu järel. *wink*

Brainf*ck

See on väga armas, et inimesed loodavad mu peale ja tulevad räägivad mulle muresid, küsivad minult nõu ja teavad ka, et nad saavad minult toetust. Muidugi ma aitan. Alati aitan nii kuidas saan. Ma kuulan alati kõik inimesed ära ja mulle räägitakse väga palju saladusi ja need inimesed ka teavad, et need saladused jäävad ka ainult meie vahele. See on alati nii olnud ja jääb ka. Mind saab usaldada küll. Ma ei mõista kedagi hukka ega tee maha, kui nad mulle räägivad oma lugusid. Ma jään neutraalseks või toetan ja jään nende poole. Pakun alati õlga millel nutta. Annan alati parimat nõu mida õigeks pean. Ütlen alati arvamuse täpselt nii nagu arvan.
Mõni ikka tänab. Mõni keerab mõne aja pärast selja ja justkui unustab minu. Mõni ongi lihtsalt tänamatu ja on rahul sellega, mis talle pakkusin, aga ei täna mind ega ei näita oma rahulolu. Mõni vingub edasi ja ei võtagi mu sõna kuulda.
Vahel mõtlen küll, et miks ma üldse aitan? Ilmselt, sest ma tahan olla nn ''maailma parandaja''. Ma tahan aidata inimesi. Ma tean kui raske on endas hoida suuri salatusi ja kui raske on üksinda hakkama saada oma muredega. Olgu need tervisemured, suhtemured... Mis iganes. Alati on hea, kui keegi kuulab ja aitab. Mina olen see, kes seda teeb. Mina vist lihtsalt mõttetult ootan ja loodan, et mind siis tänatakse ja austatakse ja et jään kõigile neile meelde ainult kõige positiivsemas mõttes, keda mina olen kunagi aidanud. Aga ma ei tea. Mul on tunne, et minuga kõlbabki siis ainult rääkida, kui on vaja rääkida. Ma olen sellega leppinud ja ega ma selle pärast selga ei keera. Lihtsalt milleks? Mul on ka oma muresid, millega tegeleda, aga millegi pärast mulle lähevad nende inimeste mured korda, kes minu poole nendega pöörduvad.
Praegu hakkasin sellele mõtlema ja ma ei teagi enam kas ma peaks üldse õnnelik olema, et ma nii hea ja abivalmis üritan olla ja et inimesed mind usaldavad. Ma ei saaks abivajajat hätta jätta, aga mina ei saa selelst midagi. Võib-olla kõlab koledalt ja selliselt, et mina otsin mingit kasutegurit inimestest, aga tegelikult ju enamus kasutavad just nimelt mind ära.
Üks suur enamus suhtlebki minuga selle pärast, et mina aitan. Võinoh, ei suhtle see enamus midagi. Kirjutavadki ainult siis, kui on vaja midagi.
Väga paljud mõtlevad, et mul on sõpru palju. Et mul on nii palju inimesi, kes minust hoolivad. Tegelikkuses ei ole see nii. Tegelikult olen mina lihtsalt see tore tüdruk, kes aitab, kellega on tore koos aeg veeta, kui teised sõbrad alt veavad ja kellele lihtsalt saab kõike rääkida, sest minult need jutud edasi ei liigu. Mina muudkui  muretsen, kui mulle räägitakse asju, et ikka neil kõik hästi läheks. Aga lõpus ilmub nende õige sõber välja ja siis minust pole enam kasu, sest oma sõbrale on ikka ja alati parem rääkida. Nii ongi. Kui omad sõbrad kaovad, siis mina olen see teisejärguline varuvariant.
Miks ma siis aitan ja alati ootan nad ära ja pakun, mida pakkuda saan?

Kui ma Eestist ära kolin, siis ilmuvad siit-sealt välja need, kes mind oma heaks sõbrannaks peavad. Tegelikult on Eestis siis ainult kaks ainsat inimest, keda igatsema hakkan. Üks, kes oli juba esimesest eluaastast  mu parim sõbranna, kellega me kasvasime koos üle. Kasvasime küll täiesti  lahku, aga siiski on ta mulle kõige kallim sõbrannadest. Teine on mu vana klassiõde, kellega samuti ''kasvasime lahku'', läksime eri koolidesse jne aga meie kokkusaamised ja suur ja siiras sõprussuhe säilis.
Kõik ülejäänud on need, kes väidavad, et olen neile kallis, aga tegelikult olen ma nende psühholoog või siis see tagavara sõber. Muidugi on ka palju muid asju, mille poolest mina vajalik olen, aga noh, vahel on jah selliseid vaja.

Mis siis ka minu tunnetest saab? Minu saladustest ja muredest? On küll inimesi, kellele olen üht test kurtnud ja on ka neid, kes on lubanud, et saan neile midagi rääkida, aga keegi ei kostaks kunagi midagi selle peale. Keegi ei suudaks mind ära kuulata. Keegi ei suudaks mulle tõeliselt abiks olla. Miks siis mina vaevun ja aitan teisi? Lõpuks elan m enda jaoks. Ning mul pole palju sõpru. Mul pole palju  neid, kes mind meeles peavad, mind igatseks ja minust TÕELISELT hooliks. Mul on ainult palju vihkajaid ja neid ''vajajaid''. Ma tean, et kui lahkuksin, siis ajapikku unustavad kõik mu ära.

Familia

Mul oleks nii palju siia kirjutada, aga ma ei hakka parem kõike ette kandma.
Ma teen seda parem üldistavalt.
Meil on nii suured plaanid.
Mina läksin nüüd autokooli, tema läks välismaale tööle kuuks ajaks ja kui tagasi tuleb, ostab meile auto. Siis veedame jõulud koos ja pärast seda pakime asjad kokku, võtame poja kaasa ja kolime ära.
Eestist ära minna on raske, kuid samas ega miski väga kinni ei hoia. Võib-olla paar kallimat sõbrannat, aga muidu mitte.
Seal on mul olemas meile kolmele elukoht ja samuti leidub tööd.
 Õnneks on mul olemas selle riigi kodakondsus ja paberid saab kiirelt korda.
See kõik oleks lapsele ainult hea.
Mulle on see raske ja saamas kerge seiklus ja Temale... Ma ei tea. Temale on see lihtsalt poolenisti uus asi.
Ma väga loodan, et kõik läheb nii nagu me oleme plaaninud. Vähemalt üks kord läheks elus asjad õigesti. See oleks nii hea. Ma ei oodanud üldse midagi nii head, aga eks head asjad juhtuvadki siis, kui seda kõige vähem ootad.