Puhas

Enam ma ei taha alkoholi juua. Eile käisin ka pidutsemas. See oli nüüd viimane pidu pikemaks ajaks. Ma olin üpriski kaine. Hommikul alles purjus. Sellegi poolest ma tunnen, et ei jaksa lihtsalt enam alkoholi tarvitada. Samuti ei ole enam jaksu ja viitsimist klubides-baarides käia.
Vist piisaks sellest, kui saaks ühe inimesega tantsida oma valitud muusika saatel.
Nüüd tahaks ainult suitsetada. Mitu sigaretti kohe.

Aga tõesti, neid sõnu minu suust kuulda on ime. Et ma ei huvitu enam alkoholist.

Genuine Quality

Nii douche tunne on kuidagi. Esiteks üks väga lähedane isik suutis hommikul mu nii turri ajada ja siis migni teine kallis inimene lihtsalt... FUCK noh.
Kurat ma mõtlesin Sinule esimeseks kui ärkasin ja siis sa teed nii.
Ja järsku... JÄRSKU olen mina see kes miskit ei mõista ja kes kõik valesti teeb.

Ma ei tea mida teha. Absoluutselt iga asja osas on mul mingi keeruline olukord. Vahet ei ole kas see puudutab tööd, kooli, sõpru, peret, kodu või ühte noormeest.
Hea on vaba olla küll, aga seda ühte inimest ma oma kõrvale tahaks küll.
Mis sest, et ma ei peakski hetkel keskenduma üldse mingitele suhetele. Ainult oma lapsele ja perele ja tööle või koolile.
Aga raske on üksi läbi selle sita roomata, mis minuga toimub.
Ma saan lapselt piisavalt lähedust, aga mul on vaja teistsugust lähedust... Intiimset, sensuaalsed ja et keegi mind hellitaks ja mina teda. Ja kellega saaks koos igasugu meeldivaid sündmusi ja tegemisi läbi viia. Mul on vaja inimest, kellega ma saaksin ükskõik mis kella ajal oma muredest ja kõigest muust rääkida. Mul on vaja inimest, kes on justkui seif, kuhu ma panen oma südame, et seda hästi hoitaks ja kõik mõtted ja jutud mida mujale ei saa panna, et keegi neid kuulaks ja mõistaks.

Mul on kadunud igasugune usk usaldusesse, armastusse, suhetesse, austusesse. Raske on järsku aktsepteeridaa neid kui olemas oleva faktina või käes oleva tõelisusena.
Ma olen liiga skeptiline ja ma kardan.

Mis teha. Mina olen ju selles süüdi. Mina olen ju see halb inimene, kes kõik eemale tõrjub. Mina jah.

XXYYXX

Enne, kui hakkad seda postitust lugema, palun lükka käima järgmine lugu...
See mõnus lugu...
Hubane tuba. Soe õhk. Kanepi lõhnad. Hämar valgus.
Ta silitas õrnalt oma näppudega mu selga, seejärel õlgu, seejärel tagumikku,.. siis puusasid.. rindu.
Ta suudles mind ja sasis mu juukseid. Me vaatasime teineteisele otsa. Lihtsalt vaikisime ja kuulasime seda mõnusat rahulikku muusikat mis taustaks mängis. Naeratasime.
Me lihtsalt lamasime seal. Paitasime teineteist ja silitasime paljaid kehasid.
Polnud pikka aega nii rahulolev. Sel hetkel oli mu sisemine harmoonia end tunda andnud.
Ma tundsin end vist esimest korda päris enesekindlalt ja koduselt. Ta kohtles mind nii hästi.
Mõtlesin, et võiksingi sellesse hetke jääda. Igaveseks.
Süütasime joindid. Rahulikult voodis selili lamades suitsetasime. Tegime kordamööda suitsuga ringe. Tõmbasin omale tema ruudulise flanellpluusi selga.
Tahtsin veel veidi suitsetada, seega läksin istusin laua taga ja hakkasin käsitsi ühte rollima. Tema aga vaatas mind nii kaua. Läksin tema juurde tagasi ja siis suitsetasime.
Kui suitsuisu täis sai, lebasime veel veidi ja rääkisime. Lõpuks uinusime.
See kõik oli nii täiuslik.

Rizlazizla

Esmaspäev.
Käisin lapsega neuroloogi juures. Ütles et laps on tublisti arenenud oma vanuse kohaselt (eriti, kui arvestada, et ta on enneaegne). Niiet.. Väga hea. Mu laps on tubli.

Pärast käisin Edvini töö juures kohvitamas ja mulle pakuti uut tööd. Ma olin selle sama äri suhtes üsna skeptiline, aga vot see tekitas huvi ja jättis väga positiivse mulje. Sellest kirjutan lähemalt, kui olen asjaga kindlasti seotud ja juba tunnen kogu süsteemi üksikasjalikumalt.

Peale kohvitamist läksin Levikasse, kus sain kokku Marguse, Russi ja Karliga. Suitsetasime natuke ja rääkisime juttu. Hea oli trehvata.

Nüüd tahaks langevarjuhüpet teha.

All Stars

Neljapäev.
Õhtu oli kätte jõudnud. Emaga sõitsime linna poole ja autos juba kerge klubi muusika soojendas.
Ta tõi mu Viru tänavale, kus pidin Marciga kokku saama.
Vihma sadas.
Nii kui autost välja astusin keksasin kiiresti Plubi poole. Marc juba ootas mind Viru väravate juures. Läksime Plubi, et alustuseks mõned joogid võtta. Sisse jõudnud, nägime juba Fredi, kes diivanil pikutas. Teretasime ja jutustasime natukene, kuni läksin võtsin 6 üllatushoti. Need olid sellised head ja hapukad, sinist värvi. Need tuletasid mulle mingil määral lapsepõlve meelde, kui olid eriti populaarsed sellised pikad kõrrekesed, mille sees oli sinine hapukas pulber,mida me naabripoistega alati maiustasime.
Plubis sai siis natukene räägitud ja suitsuruumis suitsetatud ja veel veidi limpsitud. Plub oli sel hetkel nii tühi, et läksime edasi Hullumaja baari. Seal võtsime kohe ''kaukaasia vang'' või millegi sarnase nimelist 12 shoti kolme peale. Need olid päris rõvedad, aga tõmbasid käima küll.
Nägin seal isegi endist paralleelklassiõde põhikoolist, Rebecccat. Üllatavalt tore oli teda näha. Natukene seedisime poistega oma eelmiseid shote, käisime suitsul ja võtsme veel uued.
Siis juba Rauno helistas, et tuleksin Lastemaailma juurde kust ta mu auto peale võtaks, et edasi Arena3-e liikuda. Hakkasimegi Hullumajast liikuma ja Fred jäi sinna. Marc läks Foorumi juurde, kus ta pidi Agnega kokku saama.
Kui viimaks auto peale sain, oli kell 23:00. Sõitsime siis rahulikult Arena juurde, kus parklas kahes autos juba pisikambakestel kerge hardstyle pidu käis.. *Jee, oleme nii kõvad, pargime klubi ette ja paneme oma peo püsti, sest raha pole, et sisse minna.*
Lõpuks kui klubise jõudsime, anti mulle kohe VIP käepael, kuna olin koos Raunoga, kes on tunduvalt oodatud fotograaf Arenas.
Läksime siis sisse ja võtsime joogid ja seisime natukene terassil.
Rahvas oli veel üsna rahulik. Aga inimesi oli alguses juba palju rohkem, kui eelmisel kahel suvekuul.
Rauno hakkas juba pilte klõpsima ja mina käisin tuttavate juures juttu rääkimas. Järjest rohkem tuli sõpru ja sõbrannasid ja veel vanu tuttavaid kohale ja järjest läks õhtu põnevamaks ja lõbusamaks. Inimesed muutusid liikuvamaks ja aina rohkem rahvast tantsis.
 Vaahepeal läksin kahe noormehe juurde juttu rääkima. Neil olid peas selised elektrooniliselt vilkuvad karvased jänkukõrvad. Proovisin ühte paar ning see, kelle omasid proovisin ostis uued ja kinkis ühed mulle. Terve ülejäänud pidu käisingi siis jänkukõrvadega ringi.
Tutvusin ka väga toredate venelastega, kellega sai tükk aega tantsitud ja vesteldud.
Hetkel eilset meenutades, mul pilt justkui muutuks hägusemaaks.. Sest tõesti, mis eelnevalt kirjutasin, oli viimane asdi, mis selgelt mäletan.
Igal juhul.. Edaspidi kohtusin veel mitme endise koolikaaaslasega ja palju sai ikka lollitatud, tantsitud, joodud ja palju uusi asju proovitud.

Vahepeal siin toitsin Lucast ja rääkisime pikalt juttu ja nüüd ta mängib omaette natuke.. Niiet jätkan kirjutamist, kuid nüüd mõte läks sassi.. Niiet las ta  jääb sinna paika.

Kella nelja paiku istusin takso peale ja läksin Lasnamäele Riki juurde. Seal rääkisime natuke juttu jne, kuni läksin puhkama tunnikeseks, kuni sõitisn linna tagasi ja bussi peale, et koju saada.
Kohe kui koju jõudsin, tõin õe juurest oma tibupoja ära, oanin ta om voodisse pikali ja läksin tema kõrvale. Pikalt jutustasime ja naersime kuni ta veel ära sõi ja magama jäi. Ise sain ka puata ehk tunnikese.


 Täna oli nii imelik netti tulla.. Sain endast väga kahtlase pildi, mis eile tehti. Tore kuulda igasugu lugusid.
Vähemalt oli korda läinud ja tõeliste probleemideta pingevaba pidu ja see oli hästi ära kasutatud aeg ja võimalus. Hea on kohe olla. Meel on rahul.

The story of a broken heart

Mäletad seda momenti, kui me esimest korda kohtusime?Juba kaugelt vaatasime teineteist, mõlemal õrn naeratus näol.. Mõlemad ütlesime teineteisele umbes, et: wow. Sa näed nii hea välja!
Ja kallistasime. See oli nii hea ja habras tunne.
Mäletad, kui alati filmi vaatamise ajal me korraks keskendusime hoopis teineteisele, suudlesime, naeratasime ja vaatasime filmi edasi?
Mäletad, kui minu juures olid Mario, Mia ja Darja, kui ma jäin haigeks ja me mõemad istusime põrandal toetudes voodile ja rääkisime nii pikalt juttu, et teised juba hakkasid koju minema?
Mäletad, kui sa tahtsid mind naerma panna ja siis sa käest hoides hakkasid alati kõditama, sest teadsid et kardan peopesa seest kõdi?
Mäletad, kui õhtul oli väljas jahedaks läinud, siis sa võtsid mu alati sülle, kui rõdule suitsule läksime, et ma ei saaks uuesti neeru- või põiepõletikku? Sa ütlesid, et hoolid minust, selle pärast.
Mäletad, kui joonistasid mulle selle ilusa pildi?
Mäletad, kui sa tahtsid mu nimetähed omale tätoveerida?
Mäletad meie plaane?
Mäletad seda, kui sa mpidid ära minema ja ma hakkasin seletama, et mul pole sõnu,, mis kirjeldaks mu tundeid su vastu ja et see on midagi enamat kui armumine? Sa ütlesid:''ma tean mis tunne see on... Ma armastan sind!'' Siis suudlesid mind.

Ma alati küsisin su arvamust, ma tahtsin sind igati pidi uute ja paremate asjadega üllatada. Ma tõin sulle kingitusi. Ma üritasin nii mitmel viisil oma armaastust väljendada ja ma tahtsin panna sind tundma, nagu sa oleks ainuke kutt kogu maailmas.

..... Või oled mu juba unustanud? Koos kõigi nende mälestustega? 

Neid häid hetki ja mõtteid ja plaane oli nii palju... Mul ei mahu see siiani pähe kuidas see sai otsa lõppeda. Kuidas sai keegi teine minu koha ära võtta.

Kas sa suudled ja kallistd teda sama kirglikult? Kas sa ütled talle samasuguseid sõnu? Kas sa kasutad tema peal uusi teooriaid ja meetodeid, mida minult õppisid?

Neli

Panin magava lapse oma voodisse, avasin cricketiga Somersby pudeli, panin Youtubest käima ühetunnise progressiivse house muusika ja nüüd on viimaks aega oma tühjusest kajavasse blogisse kirjutada.

Täna otsustasin viimaks koju tulla. Õnneks takistusi polnud see kord. Pole ka ammu arvutikasutus võimalust tekkinud ja seetõttu blogisse pole mitu päeva kirjutanud.

Ilmselt kolmapäevast lahkun jälle ja kolin kuu lõpuks uude korterisse koos ühe noormehega.

Kokkuvõtlik:
Vahepeal siis ööbisin Koplis Reinaldi juures, siis tiksusin niisama linna vahel ringi.
Neljapäeval viisin lapse Lasnamäele sõbranna juurde hoidu ja otsustasin õhtu vabaks võtta, et igapäevasest rutiinist ja stressist lahti saada ja natukene öise keskkonna poolt pakutavat lõbusamat meeleolu nautida... Kuid seda kõike peaegu, et isegi mõttetult.
Neljapäev õhtu vastu reede hommikut oli täpselt selline: palju alkoholi (mis oli vist ainuke positiivne asi), palju draamat, vägivalda ja stressirohket vaidlemist ja tülitsemist IGA nurga peal.
Ise sain ühe meesterahva käest vastu vahtimist. Telefon varastati ja hiljem tagastati, kuid mitte tervena ja ilma SIM kaardita, kuid selle sain ka pärast poole tagasi. Kukkusin ka kaks korda kokku ja käisin kiirabis. Edaspidi jõlkusin lihtsalt mingisuguse rahvaga kaasas ja viimaks läksin lapsele järgi.

Kõik kujunes sedasi välja, et olin õhtuni siis sõbranna juures pojaga, kuni vana klassivend meid linna viis. Sain Karliga kokku. Käisime poes, ostsime jooke ja suitsu. Andsin joogid Karli kätte. Ta saatis mind poole teeni Baltijaama juurde ja läks oma rollerile järgi. Mina läksin siis nr 21 bussi peale, millega sõitsin lõpuni välja Kakumäele. Karl tuli oma kahe sõbraga meile vastu ja siis jalutasime tema juurde. Kui laps õhtul magama jäi, tegin ka poistega joogid, seni kuni nemad ära läksid ja mina ja Karl kahekesi jäime. Vaatasime ''21 Jump Streeti'' ja sõime pitsat. Film, mille lõpu poole ma jäin magama, on nähtud juba 4 korda, niiet sel korral väsisin vatamast. Pärast toimetasime natukene veel ja lõpuks läksime magama. Lõuna ajal peale ärkamist rääkisin kohe isaga ja ta lubas Kakumäe Selveri juurde vastu tulla, et mind ja Lucast auto peale korjata. Kuna isa ei jõudnud täpselt kokkulepitud ajaks läksin Selverisse ka.Ostsin midagi süüa ja juua.
Järjekorras seistes suutis üks neiu mu närvi ajada, mille peale ma ütlesin midagi väga kohatut ja mul on nii piinlik, et enam seak oma nägu ei näita ilmselt.
Lõpuks siis jõudsime koju ka ja tegelikult on hetkel päris hea olla siin.

Skank

Kodus läks suureks riiuks ja niisiis lahkusin kodust. Abivalmis sõber Reinald pakub katust õnneks.
Pesitsen siis Põhja-Tallinnas natukene.


Esmaspäeval kui kodus ''kerge'' draama tekkis, siis mõtlesin küll, et kuhu ma oma eluga jõudsin. Kutt pettis, siis jättis maha. Mul on laps, kellele suurt midagi hetkel pakkuda ei saa. Tööga pole hetkel just kõige paremini. Elan toetuste eest, mis on otsast. Lapse isa ega ka mu omad vanemad rahaliselt ei toeta. Kodust välja lend. Osad sõbrad on mu unarusse jätnud, sest arvavad, et mul pole aega enam. Siiani olen väga värdjate meeste otsa sattunud. Ma pole endaga rahul. Üksindus kimbutab ja ma olen enamasti päris väsinud kõigest...

Ise selle tee valisin.. Nüüd pean seda ka jätkama ja lihtsalt hakkama saama. Elu ei peagi kerge olema ja kui masendusse langen, ei tule sellest midagi välja. Ma ei anna kunagi alla. Alati on olemas mingi lahendus.

Nii palju sellest siis...
Täna on ilus päev. Kui laps on toidetud, lähen pessu ja sättima. Ootan, kuni Reinald koju tuleb, rahvas üles ärkab ja siis lähen linna inimestega kokku saama ja muid asju ajama.
Täna saab Lucas ka natukene Tallinna linna näha. See pidi beebidele kasulik olema, kui jalutatakse linna vahel ja kaubanduskeskustes, kui nad saavad näha palju inimesi ja kõike muud vaatamisväärset, mida sipelgapesa moodi keskkond pakub.

Võimalik, et kirjutan õhtu poole veel miskit. Senikaua, head lugemist!

BockiRock

Pühapäev.
Ärkasime Lucasega 9-10 paiku üles.  Toitsin lapse  ära ja siis ta jäi uuesti magama.
Ilge magusaisu tuli. Leidsin köögist Pisangi ja Sprite-i. Tegin koksi. Jõin end veidikene purju ja jäin magama. Tõeline kangelastegu.

Siis ärkasime lõpuks 3 paiku üles. Sättisime, mängisime tükk aega. Marciga lobisesime veidi telefonis ja siis leppisime kokku, et kohtume poole seitsme aeg linnas.
Tegelesin veel tibuga natuke ja siis, kui ta puhkas, käisin pesus ja panin end riide, tegin valmis soengu ja tõmbasin krohvi näkku. Lapse viisin emaa kätte ja lippasingi bussi peale, et linna saada.
Lõpuks linna jõudnud Marc oli juba koha peal ja ootas mind. Otsisime Dejavu-d, kuid seda tulutult. Lõpuks läksime ühte teise vesipiibubaari nimega Popular ja seal kõrval oli muidugi ka Dejavu! Võtsime siis vessu koos kirsi-cola tubakaga ja ühe pirnisiidri.
Ära tossutatud otsustasime McDonaldsisse minna. Kahekordsed juustuburgerid ja McFlurry Snickersiga.
Istusime ja sõime ja tekkis mõte Plubi minna shote võtma. Plub tundus nii tühi. Noh, polnud oluline. Sai juba terve kupatus shote võetud ja siis järgmiseks õlu ja siider. Sakk oli sees, lõbus oli olla ja nägin Fredi. Kutsusime rahvast ka, aga minul oli aeg koju minna.
Marc saatis ilusti bussi peale ja siis natukene sebisin tema jaoks rahvast veel Plubi juurde.
Ristis tulin bussi pealt maha ja siis Aimar korjas mu auto peale, natuke sõitsime ja rääkisime ja siis viskas koju mind.
Täitsa hea oli koju tibu juurde tulla.. Aga isa hakkas mölisema, et mis suhtega juhtus jne. Nagu ma oleks tahtnud, et nii läks.. Nagu see oleks olnud minu teha. Tuju langes jälle mõne võrra.
Igal juhul... Siis mängisime Lucasega veidi, toitsin ära ja panin tuttu.

Hetkel istun ja mõtlen siin.. Peaks magama minema.. Samas on hea tuju ja samas ka emotsionaalne ja kohati nukker.

Tore õhtu oli küll.. Aga miks mul kirjutamise tuju pole?

Heart shaped box

Ma värisen. Mul on külm. Pisarad voolavad jugadena mööda põski alla, kukuvad tilkadena ja manduvad mu pluusil. Pilk on tühi.
Täpselt selline tunne on, nagu mu süda olnuks klaasist... Ja kinkisin selle kellegile... Ta hoidis seda hästi, pani selle särama... Aga *suddenly wild idea appears*, võttis julmalt kätte ja paiskas vastu maad kildudeks.
Ma ei usu enam armastusse. Usaldust ei eksisteeri. Austust - seda veel vähem.
Meil olid nii suured plaanid... 
Näib, et pean oma teed üksinda jätkama. Nagu alati. Everything ends up the same way.
Siiski ta ei erinenud palju teistest.

Love left a memory, noone can steal; True love left pain, none can heal...

Reede õhtu. Tööpäev läbi. Siis Pinja küsib, et mis ma õhtul teha plaanin.
Igal juhul... Väga väga super hüper tore pidu oli kõik...
... kuni mulle helistati, et minu armas (nüüdseks eks-)kaaslane on leidnud kellegi teise..
Siis ma olin isegi kaine veel. Mõtlesin, et pole hullu, annan andeks, selliseid asju võib ette tulla. Läksin klubisse sisse tagasi, jõin mingit jooki. Läks võib-olla 10 minutit ja ma olin täielik sült. Nock outis. Mitu korda. Midagi aru ei saa, puudutusi ja valu ei tunne... Mulle pandi midagi joogi sisse. Mario ja Helari ja veel keegi tassivad mind igale poole hoiavad püsti jne. Kõik oli nii virvendav ja häguselt mäletan seda hetke.
Järsku olime kusagil mingi sõiduki peal. Siis ma ei saanud hingata. Silmad lihtsalt vajusid pahupidi ja järsku ma oleksjustkui maganud. Päris pikalt ei saanud hingata ka. Kõik tahtsid kiirabisse helistada.
Kui lõpuks Sakku jõudsime, siis vajusin lihtsalt keset teed kokku. Ma ei hinganud. Ma lihtsalt sel hetkel ei jaksanud enam hingata. Helari oli juba kiirabisse helistamas...
Noh sedasi jaurasime päris pikalt. Lõpuks see otsene mõju läks mööda ja me istusime ja rääkisime juttu mingisugune tunnike koos Helariga ja siis ta saatis koju kell 9.  Alguses ma isegi ei teadnud kuidas koju sain, aga kui nüüd natuke rohkem mõeldes pingutada siis ikka häguselt midagi meenub.


Täna on emal palju palju rahvast külas. Mõni on juba kohale jõudnud, et aidta süüa teha jne. Mind kutsuti ka kööki ja end tudvustama nendele, kes mind ei tea... Aga ma ei suuda sellisena minna kusagile. Ma olen silmad peast nutnud, tegelikult nutan siiani.. Mul pole mingit tuju enam siin olla ja üldse kedagi näha. Ainuke väike päikseke on mu poja Lucas. Teised võivaad kõik perse kerida.
Mul oli olemas see keegi kes alati toetas, aga kurat nüüd ta läks ka... Pole lihtsalt kedagi, kellega koos nutta...

Mul kadus kõik töötegemise isu ka ära. Ma tahaks siin samas, oma toas, oma tugitoolis praegu koomasse langeda, et aeg läheks palju edasi ja siis tagasi tulla kui kõik on kauge ja raudne minevik.

Eluvärk

Üsna pea lähen uude kohta tööle baaridaamiks. Kõik on väga tip-top, tööajad on normaalsed, palk on ka hea... Seal on ainult üks aga.. See koht on selline.. Väga ''eriline'' koht. Ma ei tea kuidas inimesed reageeriks, kui nad teada saaks, mis koht seeon. Eriti mu vanemad. Ja see, mis tööriietus on... Oeh. Tulen ilmselt teisest kohast ära ka, kuna hetkel ei too see töökoht mulle mingit kasu vaid hoopis miinust. Praegusel hetkel.

 Ma olen juba 3 päeva mõelnud ja oma peakest vaevanud. Nii palju on asju, mis tuleb korda saata. Samuti on palju asju, mida tuleks muuta.


Homme on emal kodus mingisugune leebe pidu. Kohale tuleb kuni 70 inimest. Yay.


Õudne mõttelagedus on.

I will always love you

Pole taaskord kirjutanud mõnda aega. Tööpäeviti ma siski suhtlen mitmekümne inimesega 4 h järjest ja peale seda pole mul erilist jutu tuju ja veel vähem kirjutamise tuju. Niivõrd exhausted on olla.
See pole küll füüsiliselt raske, kuid see on siiski uus rutiin, millega ma alles harjun.

Täna on Boyce Avenue isu. Tööl koguaeg ülemusega kuulame ja laulame. See on päris tore.

Täna käisin ka päris põnevas kohas töövestlusel... Vist ikka ei lähe sellisesse kohta.
Homme lähen ühte vanalinnas olevasse baari tööestlusele. Loodan, et ikka saab.
Kui saab siis ilmselt hakkangi kahes kohas tööl käima. Nüüd on kärmelt raha vaja ja kriis on juba vaikset viisi kätte jõudnud. Kõik ilmselt mõtlevad, et ma olen halb lapsevanem, et jätan pooleaastase lapse hoidu ja ise käin mööda linna ringi ja rügan tööd teha. Tegelikult ma tahan talle head ja igati rikkalikku lapsepõlve pakkuda, kuid see pole võimalik, kui me igakuiselt loeme sente. Ma ei saa talle midagi erilist ja rõõmu pakkuvat lubada, mida üks laps tegelikult vajab. Ehk siis ma ehitan  oma elule vundamenti alla, et ka lapsel oleks parem.

Rikkaks vol2

Lotoga ka rikkaks ei saa. See raha läheb ka kulutuste peale ja lõpuks on inimene sama vaene nagu enne võitu.
Aga jah, kes ei tahaks vahepeal igasugu lõbusatele ja vajalikele asjadele raha panna.. Kuigi mis sest, et need ''vajalikud'' asjad.. on tegelikult meie endile uued kohustused lihtsalt. Enamjaolt. Siiski.

Kuidas rikkaks saada?

Ilmselt me kõik tahame rikkaks saada. Ilmselt meid kõiki kummitab küsimus kuidas?
Paljud meist on sündinud rikkasse perekonda, paljud vaesesse ja paljud meist elavad loomulikul viisil - töötades - ära. Me kõik ilmselt vajame majanduslikult igati tugevat ja kindlat vundamenti oma all, et meie elud kokku ei variseks. Päris paljud meist, ka mina, on mõelnud, et terve elu töötades ja rügades me saame rikkaks. Tegelikult me ei teagi kuidas rahaga ümber käia.
Mina ise arvasin, et  hakkan ka tööd tegema ja pidevalt panen raha kõrvale ja siis ehk saan rikkaks. See on täpselt see mida ma teen. Aga ma ei saa rikkaks. Ma maksan oma kulude eest. Ehk siis ma teenin raha ja see läeb tarbimise ja üleüldiselt enda ja lapse elatamise peale. Samuti on inimesed aastaid koolis käinud, kuid pole raha kohta midagi õppinud. Paljud ka mõtlevad, et kõge tähtsam on esmalt haridus ja et me siis rügaks, et saaks head palka, millega oma katuse ja leiva eest maksta... Et siis tuleb ka ajapikku rikkus. Inimesed põhimõtteliselt töötavad raha eest, kuid ei pane raha enda eest tööd tegema.
See on vale. Et rikkaks saada, pole vaja suurt palka. Palgaga on vaja midagi kasulikku ära teha.
Tegelikult me peaaksime panema osa raha sinna, mis hakkab meile tulevikus rohkem tagasi tooma. Me peaksime ostma vara. Sest kui meil pole vara, pole meil ka midagi millest pärast raha tagasi saada. Rikkal on vara ja vaesel on kulud. Enamus rahast sõltuvaid inimesi ostavad siiski male kohustusi, mida nad peavad varaks, kuigi mis tegelikkuses on ainult kulud.
 Näiteks ostame aktsiaid mingi summa eest... ja kui need on mõne aja pärast kallimad siis müüme maha. Või mis kõige kindlam - kinnisvara. Ostame odava korteri. See võib olla täielik jama, näha välja nagu pommiauk, siis remondime ilusaks ja siis anname üürile. See toob pidevalt mingeid summasid sisse... Ja näiteks oma äriga tegellemine.. See on kasulik rahaga ümberkäimine.
Sedasi elab inimene ka pensionil hästi.
.
Kõik see tekst tundub ilmselt sürr ja igati imelik..
Kui minu teksti ei mõista..
Soovitan ühte raamatut: Robert T Kiyosaki & Sharon L Lechteri ''Rikas isa, vaene isa''

Ülemus rääkis mulle sellest kõigest... See pani mõtlema.

You Won't Say

Üle pika aja pole jälle kirjutanud. 5 päeva. Bad-ass.
Igal juhul... Teisipäeval tuli Kelvin minu juurde. Kõigepealt saime peale tööd kokku ja läksime sööma. Üllatus-üllatus, Butterfly Lounge-i muidugi. Seal sai tükk aega istutud. Võtsin jälle Caesari salati küpsetatud kanafileega ja kõrvale pokaal punast veini ja hiljem veel Pina Colada, mis oli võrratult maitsev. Nii head pole ma mujal Eestis saanud. Musi võttis šokolaadi kooki ja jõhvikamahla kõrvale. Pärast läksime koju. Natuke seadis end sisse ja siis läksime kambakesi välja. Karina, Mark, Kelvin, Lucas ja mina. Väljas oli ka päris palju rahvast, kes meie juurest läbi käisid ja kes lobisema jäi. Tore õhtu oli.
Kolmapäeval oli õudselt väsitav ja igav tööpäev. Istusin oma 4h ära ja kuna Kelvin hoidis last, niiet siis lippasin oma kallikeste juurde koju.
Ma ei mäleta täpselt ms ma ülejäänd päev ja õhtu tegin ja samuti ei mäleta ma ka neljapäeva kohta midagi erilist..
Reedel ma võtsin päeva vabaks, et end välja puhata. Lebotasime päev otsa kodus. Lõpuks otsustasime kinno minna musiga ja siis pidutsema, kuna meil sai üks kuu koos täis.
Kelvin kutsus ka Daneli kaasa ja mina olin Mariog ära rääkinud.
Kinos käisime vaatamas Cosmopolis filmi. Peaosas oli Robert Pattinson. Film oli väga hea ja mõtlema panev. Kui film oli läbi, saime Dannuga kokku. Siis pidime Marioga koku saama, kui ta juba töllerdas meie poole ülekäigurajal. Ma tean teda vist 6-5 aastat, kuid pole teda *I swear* mitte kunagi NII purjus näinud. Ta on ikkagi suur nagu karu ja igavene mürakas, aga ta kõndis nii nagu oleks õhus hõljunud. Kui Musumäe trepist üles läksime, siis ka kenasti käis käpuli. Õudne.
Musumäel oli siis ka kõva rahvas  koos.. Kõige pealt lendas Greete mulle kaela, siis tuli veel üks neiu, keda ma ei mäletanud, sisi tuli Marek ja siis Mario tudvustas mõndasid veel, keda ma ei tundnud. Dannu ja Kelvin nägid ka oma tuttavat Liskat.
Kuna kõik olid nii purjus, otsustasime Dannu ja Kelluga edasi liikuda. Läksime Laborisse. Seal oli kuidagi igav. Läksime edasi Tonicusse, seal õlut juues hakkas vaikselt sakk sisse pugema. Meil oli tore. Siis läksime Plubi. Seal ma nägin jälle hunniku tuttavaid ja ka Denisi. Seal võtsime õlled jam ina oma Cuba Libre. Siis Denis tegi ühe shoti välja ja võtsingi mulle, Dannule ja Kelvinile kolme peale 6 shoti.  Pärast läksime tantsima musiga ja me võitsime mingi ''Tantsustaar'' võistluse ja saime auhinnaks šampuse ja terveks ööks ja ka edaspidiseks joogisoodustuse, iga joogi pealt -50%.
Šampus oli ära joodud ja šeeritud ja siis Liska ühines meiega. Läksime vist alguses ''5-sekundi-mehele'' vastu Tonicu juurde ja läksime Visiooni. Ma olin nii purjus, et otsustasin ülejäänud õhtu vett juua. Võtsin mullivee. Kuna mul hakkas igav seal, liikusime Shootersisse. Seal nägin Mikku. Natuke tantsisime ja jõime ja läksime jälle Visiooni. Seal nägin Denisi. Jäime juttu rääkima ja päris tore oli lobiseda üle pika aja. Siis tantsisime pärast natuke ja chillisime niisama. Pärast läksime Mäkki ja siis jälle Plubi. Kurat mma praegu mõtlen, et tegelikult ma mälletan kõke nii häbuselt. Õhtu oli kindlasti 10 korda sisukam, aga ma lihtsalt ei suuda kõike meenutada.
Igal juhul, lõpuks läksime jälle Laborisse ka natukeseks ja istusime niisama ja ema lubas peale tööd hommikul kell 7 meid peale võtta ja koju sõidutada aga me ei viitsinud oodata, seega läksime takso peale. Jõudsime koju ja siis ma panin tähele, et mul polegi võtmeid. Kõik muidugi ka magasid, tuppa ei saanud, keegi kõnede peale ei ärganud. Loopisime venna akent õunadega, sellest ka polnud kasu. Istusime terassil ja suitsetasime. Külm oli ja tibutama hakkas ka. Õudne uni oli. Läksime minu õe mängumajakesse. Leidsime seal mingi väikese sünteka ja siis hakkasime sellega seal mängima ja lollitama.  Musi pani õe prillid ka pähe ja mängis mulle sellist soolot, et .. Mu kõrvad jooksid vikerkaari. Lõpuks ema jõudis koju ja siis saime tuppa ka.
Järgmine päev oli unine ja närviline ja õhtu poole läks kõik paremaks. Grilltoitu sai, siis käisime poes, võtsime Somersbyt ja A Le Coq Premiumi saunajoogiks. Koju jõudnud sõime veel natukene ja siis läksimegi sauna. Pärast kui poja oli tuttu pandud, siis vaatasime filmi, jõime ja sõime Skittleseid ja veel mingeid komme. Mõnus oli kõik. Lihtsalt ise vajusin vaikselt ära. Natuke veel rääkisime juttu ja miilustasime Kelviniga ja jäime magama. Ärkasin hommikul 10.27 alles üles kui Lucas ärkas ja näljast nutma hakkas. Toitsin ära ta ja natuke mängisime. Järgmiseks äratasin Kelvini ka ja läksime kolmekesi kööki midagi sööma. Siiani pole me midagi eriti teinud. Käisime korraks väljas suitsul ja siiani vedeleme niisama. Kell on juba pool viis varsti.

Maa arvan, et järgmise ja asjalikuma postituse kirjutan siis, kui mul on pea selge ja suudan kainelt mõelda.