Igal juhul... Mul õieti polegi eriti sõpru.
Mul on tuttavaid küll, kellega igasugu asju arutada, kuid mitte sellist, kellele võin kõigest rääkida. Võib-olla oleks.. Aga ta pole siin minu jaoks, kui ma teda vajan. Tegelikult ma olen üksik.
Ma aitan pidevalt inimestel muresid lahendada ja annan nõu. Kuid on väheseid, kes mind tegelikult mõistaks. Pole kedagi, kes mind aidata oskab.
Praegu tahaks lihtsalt kedagi, kelle õlal nutta.
Ma isegi ei tea enam, miks ma midagi sellist siia kirjutan. Ju siis pole mujal haletseda. Mis on hale. Sest kes ikka tahaks mingit teenage-desperate-deep-shit-poser-drama-t lugeda? Mitte keegi.
Siis osad kutsuvad ka pidudele. See veel puudus.
Koguaeg mind kutsutakse. Siis mina pean minema. Kui ei lähe, siis on jälle draama.
Aga kui mina kutsun kedagi kasvõi pooleks tunniks lõunale... Nobody shows up.
Ma vaatan praegu seda guaššvärvidega tehtud käe-jala pilti, mis Lucasega meisterdasime. Mäletan seda päeva. Ta oli alles kahenädalane ja väike nagu nööp. Siis määrisin ta käed sinise guaššiga kokku ja vajutasime jäljed paberile. Siis määrisime jalatallad rohelisega ja tegime ka jalajäljed. Siis määrisin oma käed oranžiks ja panin ka oma jäljed sinna kõrvale. Õudne mäkerdamine käis. Pärast terve ruutmeeter põrandat oli igati täis rokastatud ja Lucas püüdis oma näpud ka suhu poetda, enne kui pesema jõudsime.
See päev oli nii oivaline.
