Inimestele läheb korda mida teen, miks teen, kellega teen, milline olen... See on põnev muidugi. Mu elu.Ma tunnen end kuidagi jube üksikult. Ma tean, et pole. Mul on väike tibupoja, kellega ma olen ikkagi enamus aja koos... Mul on pere. Mul on sõbrad-sõbrannad. See üks noormees....
Aga ikkagi kimbutab mu hinge üksindus. Võib-olla ma kardan end avada inimestele. Jah, ma olen vabameelne ja avameelne. Aga kes teab, mida ma tegelikult tunnen ja mõtlen? Ainult mõni. Aga ikkagi...
Ma elan täieliku kaksikelu. Nii palju on, mida ma tahaks kellegile ära rääkida. Ma isegi ei tea, kas see peaks olema võõras või keegi lähedane. Aga ma ei julge. Nii nii palju on asju, mida hoian justkui luku taga, aga oma hingepõhjas... Aina rohkem tekib juurde neid muresid ja saladusi. Ma võin enda kohta öelda, et ma olen päris müstiline, sest seda endalegi.
Ma räägin palju ja räägin asju ka vabalt välja, aga on palju suuri saladusi, mida ma ei julge endalegi tunnistada. Millele mõeldes hakkab seest kripeldama ja mis hetkeks seiskab südame ja peatab mu kopsud hingamast.
