Ma hakkasin pihta sellise asjaga, nagu paastudieet vms. Ehk siis üks päev söö, järgmine päev paastun (ja joon ainult veet) ja nii siis kordamööda. See pidi tõhus dieet olema. Eks ma siis proovin.
Kas sa oled kunagi mõelnud sellele, mis tunne võib olla, kui sa kaotad kellegi, kes on elus sulle kõige tähtsam? Või kõige, mille nimel oled pikemat aega vaeva näinud ja igasugu ohverdusi teinud?
Hiljuti juhtus midagi nii õudset, et ma oleks kõigest ja kõigist ilma jäänud. Ma pole elus mitte midagi nii väga kartnud, kui tol õhtul seda... Ma pole kunagi ka nii emotsionaalne ja kurb ja vihane olnud samal ajal.
See kord naeratas mulle õnn ja mulle anti teine võimalus. Aga asjad ei saa enam nii jääda, nagu nad jäid siis...
Ma pean end kätte võtma, uusi lahendusi leidma ja ettevaatlikum olema.
See, mis siis juhtus võttis nii verd, pisaraid kui ka närve.
Ma hakkasin ühte teise blogisse kirjutama järjekat. Esimene lugu on valmimisel. Siis kui see valmis saab, siis panen siiagi selle lingi.
Ja kui see ime viimaks juhtub, siis soovin palju kriitikat ja nõuandeid ning ideid kogu jutu suhtes!
