Lõpuks võtan end kokku ja panen mõtted kirja.
Mu elus on paras segadus olnud. Pole olnud tuju kirjutada.
Aga ma tahan täna millestki heast kirjutada, sest kunagi hiljem võib mul olla hea seda lugeda ja meenutada.
Eelmine nädal oli mul vanematega tohutu tüli. See laabus, aga järgmine päev hakkasin jälle emaga vaidlema midagi. Me ütlesime teineteisele inetuid asju.
Ma arvan, et lõpuks oli meil mõlemal selline tunne, et you know what, ma ei taha tülitseda. Ema küsis, kas ta tohib mind kallistada. Alguses seisin seljaga tema poole. Jõle kohmetu oli olla. Aga ma tahtsin ka ära leppida. Ma kallistasin teda. Ma hakkasin nutma ja küsisin, et miks me ei või rohkem kallistada? Miks me ei või lähedasemad olla? Ta kallistas mind veel kõvemini ja ütles, et tal on nii kohutavalt kahju, et me pole lähedasemad olnud. Ta vabandas, et pole emana parimat tööd teinud. Ja ta ütles, et pole vist liiga hilja suhteid parandada. Pole liiga hilja olla lihtsalt mina ja tema, tütar ja ema. Minna koos kuskile, kvaliteetaega veeta, rohkem end teine-teisele avada ja asjadest vabalt rääkida. Ta ütles, et armastab mind nii väga, ma olen ta esimene tütar. Ja ma vatasin, et armastan teda, üle kõige ja vabandasin kõige paha pärast, mida elaeski korra olen saatnud. Nii me seisime ja kallistasime ja nutsime samal ajal. See on vist kõige hapram hetke olnud minul temaga. Ma teadsin, et sellest hetkest asjad muutuvad. Peale seda oleme iga päev kõigest vabalt rääkinud ja koguaeg naeratame teineteisele. Pole enam pingeid meid vahel.
Täna, just hetk tagasi, kui me head und soovisime, tuli ta mu juurde ja küsis kas ma kalli tahan? Ma kallistasin teda kohe. Ja soovisime head ööd ja kallistasime nagu seda viimast korda. Nii hea oli.
Mul puudub elus hetkel noormees ja ma ei saa eriti lähedust. Poleks me emaga leppinud, oleks ma ilmselt täna jälle meeleheitlikult end magama nutnud ja masetsenud oma elu üle, et kui kräpp see on, aga praegu ma tunnen end nii armastatuna ja seda kõige tähtsama ja kallima inimese poolt. Uskumatu, kuidas see mulle mõjub. Praegu ma ei tunne vajadust mingi kuti järele, keda kaisutada, vaid olen õnnelik selle headuse ja läheduse üle, mis emalt saan. Naljakas samas, aga nii hea.
Finally able to go to sleep with a smile on my face. Even tho everything ain't fine. I can feel loved.
