Pole taaskord kirjutanud mõnda aega. Tööpäeviti ma siski suhtlen mitmekümne inimesega 4 h järjest ja peale seda pole mul erilist jutu tuju ja veel vähem kirjutamise tuju. Niivõrd exhausted on olla.
See pole küll füüsiliselt raske, kuid see on siiski uus rutiin, millega ma alles harjun.
Täna on Boyce Avenue isu. Tööl koguaeg ülemusega kuulame ja laulame. See on päris tore.
Täna käisin ka päris põnevas kohas töövestlusel... Vist ikka ei lähe sellisesse kohta.
Homme lähen ühte vanalinnas olevasse baari tööestlusele. Loodan, et ikka saab.
Kui saab siis ilmselt hakkangi kahes kohas tööl käima. Nüüd on kärmelt raha vaja ja kriis on juba vaikset viisi kätte jõudnud. Kõik ilmselt mõtlevad, et ma olen halb lapsevanem, et jätan pooleaastase lapse hoidu ja ise käin mööda linna ringi ja rügan tööd teha. Tegelikult ma tahan talle head ja igati rikkalikku lapsepõlve pakkuda, kuid see pole võimalik, kui me igakuiselt loeme sente. Ma ei saa talle midagi erilist ja rõõmu pakkuvat lubada, mida üks laps tegelikult vajab. Ehk siis ma ehitan oma elule vundamenti alla, et ka lapsel oleks parem.
