Say my name

 Mul on mingi jõhker moekirg peale tulnud. Ma olen kaks uut paari jalanõusid soetanud, ning mõned riided ja ma tegin vanaemale moemaailma uuenduste refreshi. Niiet vanaema kinkis jõuludeks vääääga lahedad riided. Šoppamine ja uute trendide hankimine teeb mu nii õnnelikuks. Money can't buy happiness, but money can buy new trendy clothes. New trendy clothes make me happy. Viimasel ajal on mul mingi fashionistahoog. Mingis mõttes on see halb. Sest mu finantsiline seis võib viga saada. Teisest küljest on see positiivne. Ma näen siiski kaasaegne ja trendikas välja ja trendikas annab välimusele plusspunkte, sest kui ma muidu kõige ilusam pole jne, siis vähemalt näen maitsekas välja. Ja see näitab veel palju häid omadusi. Seda, et this bitch got some class. Ja et hoolin ka endast. Kindlasti veel midagi.


 Oeh. Mul on füüsiliselt halb olla. Sarisöömine on toimunud. Või siis söömisorgia. Kuidas te seda ise nimetada sooviksite... Alates 22. detsembrist, kuni eilseni, 29. detsembrini on jõhkral viisil jõuluroogasid õgitud. Ma olen kindlasti juurde võtnud. Täna otsustasin, et tellin omale toitumiskava uuest aastast, et taastada mingisugune normaalne ja tervislikum kehamass. Muidugi olen  ma selle pärast ka mures, et olen kohutavalt paks ja näen selle tõttu mitte-kõige-ilusam välja. Aga rohkem muretsen tervise pärast. Ma olen hiljuti sattunud vaatama selliseid saateid, kus räägitakse ülekaalust tulenevate südameprobleemidega jne. Ma tahan neid vältida. Muidu, kui jätkan samas vaimus kaalus juurde võtmisega, siis 10 aasta pärast võin vabalt infarkti saada.
Ma olen ise nii pisikest kasvu, et ikka kaalu võiks ka vähem olla.

Mis veel jõuludest... Ma sain nii palju toredaid kingitusi! Vanematelt sain televiisori, meiki, lõhnaõli, ülilaheda ühest osast koosnev eest lukuga pidžaama või selline.... lebokombekas. ''Pelmeen'', nagu minu 5-aastane sõstra seda nimetab. Siis sain ka küünelaki, tööriistakasti (loomulikult koos tööristadega).... Võimalik, et midagi veel.
Ise kinkisin omale uut pesu ja uued jalanõud ja musi kinkis mulle ülimõnusa ja ilusa käekoti või sellise ketiga koti, mida õlal võib kanda vms.
Vanaema kinkis mulle sussid ja teine vanaema kinkis palju ilusaid riideid, nagu eelnevalt mainisin.

Pisimusi sai ka palju lahedaid kingitusi. Mänguasju ja riideid.

 

Sucks to be a whore. Because whores suck.

Kuidas ma küll oma lugejad sain sedasi jätta...

Minu peas toimub kohutav segadus. Nii palju dilemmat ja ebaselgust. Mul on põhjust olla õnnelik. Eks ma olen ka, kuid palju asju teevad ming kohutavalt õnnetuks. Sellised asjad, mille üle pole isegi erilist põhjust nukrutseda. Minevik on minevik.
Ma olen nii mitmeid kordi tahtnud kirjutada siia, aga ma ei suuda. Not sure if too high või lihtsalt sisutühi iga kord, kui blogi lahti teen. Samas on siin mõningaid selliseidki lugejaid, keda minu mured võivad puudutada. Isegi kaudselt. On ka neid, kes ilmselt ei mõistaks. Või neid, kes sõna levitaks ja lõpuks on mul veel hullem jama.

Hala jutt halaks.
Ma käin veel ilusti autokoolis. Üsna pea loodan omale uue ratsu soetada. Siis peaks ära kolima. Soome. Teeksin eal elamisloa, et natuke paremat toetust saada... Sii peaks tööd hakkama tegema ja siis Tallinnasse kesklinna korteri hankima.
Mul oli küll suur plaan väljamaale minna, aga veel vist mitte. Ma pigem tripin kevadel ja suvel. Kasvõi natukene korraga.
Äkki saan mõnda asjalikumasse kohta oma pisikese kaasa võtta, et ka tema maailma näeks. See oleks aus. Ning tore.

Suhted-suhted. Ma olen vist igavene hoor ikka. Nii palju kutte. Kohutav. I mean... Võõrastest inimestest on kahju, kes mõhkugi ei mõista. Ilmselt on raske sellisel planeedil elada, kus üks võlts hoor Gabriela mehi niidab. Jep. Täpselt nii. Mehi niidab.
Oh come on, let's not be ridiculous. Ma tean-ma tean. Ma olen palju valesid valikuid teinud. Palju vigu.
See lapse isaga uuesti kokku minek.. Me küll ei läinud kokku, aga selle planeerimine oli ilmselgelt suur viga. Ma loodan, et ta jääb rongi alla. Jah, hetkel olen ma pahatahtlik, sest see pole normaalne, mida ta oma lapsele ja lapse emale teeb.
Aga muidu ka, ma olen tõesti kiirustanud palju ja ma saan ise ka aru... Aga... võib-olla on mul mingi kiiks. Katsetamismeetod. Et ma muud moodi ei teagi, kas see inimene on mulle õige. See võib valesti kõlada, aga jah. Muidugi ma mõtlen ennem suhet 10 korda läbi miks see suhe on hea ja miks see suhe on halb, aga samas ma kuulan südant. Ja kui süda ütleb jah, ja miski muu takistuseks pole, siis peab proovima.
Naljakas on ikkagi mõelda, et ilmselt pool Eestit juba mõtleb, milline ülelinna (või siis hoopis üleriigi) ''külaratas'' ma olen.
Osades kohtades mind muudmoodi ära ei tuntagi. Vahepeal ma olin suhteliselt suitsiidiline juba selle pärast. Ma tegin omale haiget. Aga siis taipasin, et on ka neid imetoredaid ja häid inimesi, kes näevad tõelist mind ja austavad mind. Selliseid, kes teavad, et ma tegelikult ei ole selline, nagu enamus mõtleb. Osa nendest inimestest teadsid, et mul on hetkel kuidagi kehvasti. Nad tulid mu juurde ja ütlesid, et ma ei tohiks välja teha sellest, midaminust räägitakse. Nemad ka ei tee. Ja kui ma peakski terve elu järgima juttusid ja elama selle järgi, kuidas teised arvavad, siis ilmselt elaks ma mõttetut elu. Sest paljud inimesed on väga kitsarinnalised, ja mingid väikesed lõbus ja asjad, mida ma omale luban, on nende meelest väga halb. Las ma piinlen siis põrgus.
Ma küll ei usu, et on olemas põrgu, aga kui on ja mina sinna satun, sisi tore, sest mind ootavad ees juba teised inimesed, kes teavad, et elada tuleb nii, et endal on hea olla.
Ja kui ma elakski eeskujulikult, siis mind ei märgatagi. Ma olek ju mingi igav tavaline hall hiireke. See oleks vist poole sitem kui see, et ma olen ''kohutav narkarist hoor, kellel on laps'' ja mida kõike muud. Eks?

Mina ja minu uus kutt siis. Tegelikult ma tean teda juba 4 aastat. Me oleme varem ka suhtes olnud. See oli vist 8. klassis. Aga vähemalt nüüd olen koos inimesega, keda ma päriselt ka tunnen. Kõik need 4 aastat oleme me olnud väga lähedased. Tema teab kõike minust, mina kõike temast. Mõlemad saame teineteise vanemaatega ka läbi ja perekonand on tuttavad ja kõik on omad ja kõik on hea. Ma vähemalt tean, milline Ta ei ole. Ta pole selline, kes mulle haiget teeks. Kui midagi on jamasti, sellest me ka räägime.
Nii ongi kõige õigem vist suhtesse minna. Kui mõlemad tunnevad teineteist juba kaua. Mitte mingi kuu aega või alla poole aasta vms. Sest siis tuntakse mõlema halbu ja häid külgi nii hästi, et oskad probleemses olukorras kuidagi toimida ja käituda.


Oh jah.. enough praeguseks. Segati vahele ja nüüd mõte kadus ära. Kes viitsib võib mulle küsimusi või teemasid esitada, millest kirjutaksin.