Tuesday 30 October 2012

Rocks and cigarettes

Praegu kuluks ära üks poksitrenn. Ma olen olnud nii morn ja närviline ja samas kurb ja vihane päev otsa. Tahaks küll kakelda, vähemalt trennis ja nii korralikult, et ma suudaks kõik negatiivsed tunded ja emotsioonid ja mõtted lihtsalt endast välja rahmeldada.

Mul on nii väsinud ja tüdinenud tunne hetkel. Peaegu kõigest. Kõik see korterijama ja... Vanematel on mingi jama ja... Mul on tervisejamad. Asjad püsivad kontrolli all küll ja ma püsin enam-vähem stabiilne, aga mu peas toimub nii palju ja ma ei suuda seda kuidagi välja elada ohjasid käest laskmata. Niisiis ma olen hoidnud nii palju enda sees ja nii väga tahaks kellelegi kõik ära rääkida. Absoluutselt kõik. Aastast 2000 või 2001 kui eluke hakkas allamäge veerema. Ei, muidugi, kõik on väga hea ja tore, aga ainult seni kuni detailidesse laskume. Ainult seni.
Praegu ma saan ainult tänada oma pisipoja Lucast, kes üllatades järsku välja ilmus, sest poleks teda, siis poleks ka mind. Vähemalt sellises inimlikus seisundis, nagu ma hetkel veel olen.
Aga hoolimata headest asjadest on praegu siiski väga keeruline.
Okei, kui ma veel ei saa oma elamist, sellest pole midagi. Mul on kodus ka hea olla. See selleks. pole hullu. Aga tervis, see paneb mind muretsema. Mitte ma ei muretse enda pärast vaid poja pärast. Kui minul on nii palju kroonilisi asju ja päritavaid asju, kas Lucasel on ees sarnast terviseseisundit oodata? Minu ema läheb homme operatsioonile ja ma ilmselt olen meie peres järgmine.
Nii palju on peas ebavajalikke mõtteid. Lausa häirivaid mõtteid. Ja nii palju on saladusi ja mõtteid, mida ma lihtsalt enam ei kannata oma sees hoida. See on sama nagu ma kannaks õlgadel tervet hunnikut kivisid. Need on ka mälestused, mis kunagi ei unune. Mälestused, mis isegi aastate järel mulle haiget teevad. Ega vana haav ei roosteta. Eriti siis kui keegi haava peale soola raputab.

Nagu just Mariele ütlesin, siis kõik on kontrolli all nii kaua kui kahe jalaga maa peal seisan. Küll aga lähen ma varsti peast lolliks või vajun põlvili, kui endiselt pean seda kivihunnikut oma õlgadel tassima.