Ma värisen. Mul on külm. Pisarad voolavad jugadena mööda põski alla, kukuvad tilkadena ja manduvad mu pluusil. Pilk on tühi.
Täpselt selline tunne on, nagu mu süda olnuks klaasist... Ja kinkisin selle kellegile... Ta hoidis seda hästi, pani selle särama... Aga *suddenly wild idea appears*, võttis julmalt kätte ja paiskas vastu maad kildudeks.
Ma ei usu enam armastusse. Usaldust ei eksisteeri. Austust - seda veel vähem.
Meil olid nii suured plaanid...
Näib, et pean oma teed üksinda jätkama. Nagu alati. Everything ends up the same way.
Siiski ta ei erinenud palju teistest.
Saturday 11 August 2012
Love left a memory, noone can steal; True love left pain, none can heal...
Reede õhtu. Tööpäev läbi. Siis Pinja küsib, et mis ma õhtul teha plaanin.
Igal juhul... Väga väga super hüper tore pidu oli kõik...
... kuni mulle helistati, et minu armas (nüüdseks eks-)kaaslane on leidnud kellegi teise..
Siis ma olin isegi kaine veel. Mõtlesin, et pole hullu, annan andeks, selliseid asju võib ette tulla. Läksin klubisse sisse tagasi, jõin mingit jooki. Läks võib-olla 10 minutit ja ma olin täielik sült. Nock outis. Mitu korda. Midagi aru ei saa, puudutusi ja valu ei tunne... Mulle pandi midagi joogi sisse. Mario ja Helari ja veel keegi tassivad mind igale poole hoiavad püsti jne. Kõik oli nii virvendav ja häguselt mäletan seda hetke.
Järsku olime kusagil mingi sõiduki peal. Siis ma ei saanud hingata. Silmad lihtsalt vajusid pahupidi ja järsku ma oleksjustkui maganud. Päris pikalt ei saanud hingata ka. Kõik tahtsid kiirabisse helistada.
Kui lõpuks Sakku jõudsime, siis vajusin lihtsalt keset teed kokku. Ma ei hinganud. Ma lihtsalt sel hetkel ei jaksanud enam hingata. Helari oli juba kiirabisse helistamas...
Noh sedasi jaurasime päris pikalt. Lõpuks see otsene mõju läks mööda ja me istusime ja rääkisime juttu mingisugune tunnike koos Helariga ja siis ta saatis koju kell 9. Alguses ma isegi ei teadnud kuidas koju sain, aga kui nüüd natuke rohkem mõeldes pingutada siis ikka häguselt midagi meenub.
Täna on emal palju palju rahvast külas. Mõni on juba kohale jõudnud, et aidta süüa teha jne. Mind kutsuti ka kööki ja end tudvustama nendele, kes mind ei tea... Aga ma ei suuda sellisena minna kusagile. Ma olen silmad peast nutnud, tegelikult nutan siiani.. Mul pole mingit tuju enam siin olla ja üldse kedagi näha. Ainuke väike päikseke on mu poja Lucas. Teised võivaad kõik perse kerida.
Mul oli olemas see keegi kes alati toetas, aga kurat nüüd ta läks ka... Pole lihtsalt kedagi, kellega koos nutta...
Mul kadus kõik töötegemise isu ka ära. Ma tahaks siin samas, oma toas, oma tugitoolis praegu koomasse langeda, et aeg läheks palju edasi ja siis tagasi tulla kui kõik on kauge ja raudne minevik.
Igal juhul... Väga väga super hüper tore pidu oli kõik...
... kuni mulle helistati, et minu armas (nüüdseks eks-)kaaslane on leidnud kellegi teise..
Siis ma olin isegi kaine veel. Mõtlesin, et pole hullu, annan andeks, selliseid asju võib ette tulla. Läksin klubisse sisse tagasi, jõin mingit jooki. Läks võib-olla 10 minutit ja ma olin täielik sült. Nock outis. Mitu korda. Midagi aru ei saa, puudutusi ja valu ei tunne... Mulle pandi midagi joogi sisse. Mario ja Helari ja veel keegi tassivad mind igale poole hoiavad püsti jne. Kõik oli nii virvendav ja häguselt mäletan seda hetke.
Järsku olime kusagil mingi sõiduki peal. Siis ma ei saanud hingata. Silmad lihtsalt vajusid pahupidi ja järsku ma oleksjustkui maganud. Päris pikalt ei saanud hingata ka. Kõik tahtsid kiirabisse helistada.
Kui lõpuks Sakku jõudsime, siis vajusin lihtsalt keset teed kokku. Ma ei hinganud. Ma lihtsalt sel hetkel ei jaksanud enam hingata. Helari oli juba kiirabisse helistamas...
Noh sedasi jaurasime päris pikalt. Lõpuks see otsene mõju läks mööda ja me istusime ja rääkisime juttu mingisugune tunnike koos Helariga ja siis ta saatis koju kell 9. Alguses ma isegi ei teadnud kuidas koju sain, aga kui nüüd natuke rohkem mõeldes pingutada siis ikka häguselt midagi meenub.
Täna on emal palju palju rahvast külas. Mõni on juba kohale jõudnud, et aidta süüa teha jne. Mind kutsuti ka kööki ja end tudvustama nendele, kes mind ei tea... Aga ma ei suuda sellisena minna kusagile. Ma olen silmad peast nutnud, tegelikult nutan siiani.. Mul pole mingit tuju enam siin olla ja üldse kedagi näha. Ainuke väike päikseke on mu poja Lucas. Teised võivaad kõik perse kerida.
Mul oli olemas see keegi kes alati toetas, aga kurat nüüd ta läks ka... Pole lihtsalt kedagi, kellega koos nutta...
Mul kadus kõik töötegemise isu ka ära. Ma tahaks siin samas, oma toas, oma tugitoolis praegu koomasse langeda, et aeg läheks palju edasi ja siis tagasi tulla kui kõik on kauge ja raudne minevik.
Subscribe to:
Posts (Atom)