Rocks and cigarettes

Praegu kuluks ära üks poksitrenn. Ma olen olnud nii morn ja närviline ja samas kurb ja vihane päev otsa. Tahaks küll kakelda, vähemalt trennis ja nii korralikult, et ma suudaks kõik negatiivsed tunded ja emotsioonid ja mõtted lihtsalt endast välja rahmeldada.

Mul on nii väsinud ja tüdinenud tunne hetkel. Peaegu kõigest. Kõik see korterijama ja... Vanematel on mingi jama ja... Mul on tervisejamad. Asjad püsivad kontrolli all küll ja ma püsin enam-vähem stabiilne, aga mu peas toimub nii palju ja ma ei suuda seda kuidagi välja elada ohjasid käest laskmata. Niisiis ma olen hoidnud nii palju enda sees ja nii väga tahaks kellelegi kõik ära rääkida. Absoluutselt kõik. Aastast 2000 või 2001 kui eluke hakkas allamäge veerema. Ei, muidugi, kõik on väga hea ja tore, aga ainult seni kuni detailidesse laskume. Ainult seni.
Praegu ma saan ainult tänada oma pisipoja Lucast, kes üllatades järsku välja ilmus, sest poleks teda, siis poleks ka mind. Vähemalt sellises inimlikus seisundis, nagu ma hetkel veel olen.
Aga hoolimata headest asjadest on praegu siiski väga keeruline.
Okei, kui ma veel ei saa oma elamist, sellest pole midagi. Mul on kodus ka hea olla. See selleks. pole hullu. Aga tervis, see paneb mind muretsema. Mitte ma ei muretse enda pärast vaid poja pärast. Kui minul on nii palju kroonilisi asju ja päritavaid asju, kas Lucasel on ees sarnast terviseseisundit oodata? Minu ema läheb homme operatsioonile ja ma ilmselt olen meie peres järgmine.
Nii palju on peas ebavajalikke mõtteid. Lausa häirivaid mõtteid. Ja nii palju on saladusi ja mõtteid, mida ma lihtsalt enam ei kannata oma sees hoida. See on sama nagu ma kannaks õlgadel tervet hunnikut kivisid. Need on ka mälestused, mis kunagi ei unune. Mälestused, mis isegi aastate järel mulle haiget teevad. Ega vana haav ei roosteta. Eriti siis kui keegi haava peale soola raputab.

Nagu just Mariele ütlesin, siis kõik on kontrolli all nii kaua kui kahe jalaga maa peal seisan. Küll aga lähen ma varsti peast lolliks või vajun põlvili, kui endiselt pean seda kivihunnikut oma õlgadel tassima.

Ice ice baby

Kurat võtaks. Mu hommik on nii igav ja mõttetu, sest Anders pole siin. Muidu ma hoolitseks selle eest, et poisid (Anders ja Lucas) kõhud täis saaks. No Lucasele püree ja piim, aga Andersile ma meisterdaks midagi head. Aga nüüd Lucas on kõhu täis söönud ja ma ei viitsi enam kööki minna ja süüa teha, sest pole kellele seda jagada. Ja üksinda köögis passida on ka kuidagi õnnetu. Üksinda üles ärgata oma suuuures suures kahe teki ja kuue padjaga voodis on ka õnnetu. Mis teha.

Kuna praegu on top topic lumi, siis ma panen ka kirja, mis arvan.
 Kardinate vahelt piiluda oli natuke ebameeldiv, sest äsja avatud silmade jaoks oli vaatepilt liiga valge ja kirgas, aga muidu mõnus. Nii mõnus on isegi suitsul käia. Tõmban jope selga ja saapad jalga ja siis selle hõrkja, pehme ja paksu lume sisse hüppama.
Varem olen ma olnud päris pessimistlik lume suhtes, aga kuna praegu ma olen rõõmus ja ma sain esimese lumepallikogemuse koos Andersiga läbi teha, siis kohe selline hea tunne on.
Talv on ikka ilus aeg. Muidugi ootame me kõik jälle suve, aga siiski, mulle meeldib.
Ainuke nukker asi on see, et kahjuks jõudsin ma eile hommikul ennem Twitteris ja Facebookis ära käia, enne kui ise aknast välja vaatasin. See muidugi summutas mu avastamisrõõmu. Aga noh, wannabe ilmateatajatel, kes ilmselt eeldavad, et teistel aknaid pole kodus, peavad ka ju oma tööd tegema.



Uus tätoveering sai ka valmis.

Miracle

Vaatasin mingeid vanu pilte, kus ma olin alles pisike beebi. Lucase vanune.
Mul tulid lihtsalt pisarad silma. Piltidel olid kõik need inimesed, keda mul praeguseks enam pole. Mind hoidsid süles kõik need inimesed, kes praegu minust enam ei hooli.
Kõik tundusid nii rõõmsad ja õnnelikud. Praegu enam pole nii.
Mul on täpselt selline tunne... Nagu.. Noh teate küll, kindlasti on isa Teile rääkinud, et kutsikad on alguses jah armsad, .. nii kaua kuni suureks kasvavad. Või midagi sellist. Vahet pole.
Seal oli ka palju neid inimesi, kes olid tol ajal rõõmsameelsed, igati tervislikud ja noored, aga praeguseks on nad meie seast lahkunud. Kas tõesti 18 aastat on nii pikk aeg?
Alles ma olin nii pisike. Alles oli kõik nii lihtne. Mulle tehti kõik ette-taha ära ja ma ei teadnudki siis veel, kui julm on tegelikult maailm ning kui ebameeldiv võib igapäevane reaalsus olla. Nüüd ma muust ei mõtlegi, kui sellest, et ma ei pruugi isegi märgata, kuni Lucas on suur. See aeg läheb nii kiiresti. Kuigi hetkel on mul küll tunne, et who gave a single fuck about me? Ma kasvasin ise üles. Palju minul seda lapsepõlve oli? Ainult esimesed mõned aastad.

Siis nägin ka sellist pilti, kus ma olin vägagi kõhna. Isa ütles: noh sa võiks ju proovida jõuda jälle sellise kaalu juurde... Noh muidugi ma solvusin sisimas, aga viisakalt nõustusin. Kurat võtaks isa võiks ka alla võtta ja olla selline nagu 20 aastat tagasi. Ise joob iga päev õlut ja siis kommenteerib minu kaalu. Noh mis teha. Olen paks siis olen, ainult ise saan seda muuta ja pole mõtet solvuda ka.
Oh snap. Ma ei taha enam süüa üldse. *

Big Girl

Pool minust hakkab suureks kasvama, pool minust on alles puberteedi eas õnnetu eksperimendihuviline.
Ma ei joo enam eriti alkoholi. Kui siis väga harva ja kui siis minimaalselt. Ma ei suitseta enam nii palju. 1-8 suitsu/jointi päevas. Ennem suitsetasin umbes ühe paki jagu.
Seksiga on ka hoopis teised lood. Ma ei mõtle enam sellele, et oh, peaasi, et sab rahuldatud. Ma mõtlen sellele, et seda naudingulist hetke tahaks jagada ikka õige inimesega. Ja ma ei mõtle enam nii, et iga päev tahaks oma ühe tuuri ära teha. Ma mõtlen nii, et ma ootan ja hoian end vaos, kuni leian selle ühe hea ja kallima inimese, kellega seda teha ja siis teha täie rauaga. See on see suure tüdruku pool minus.
Teine pool siis... Tahaks igasugu põnevaid asju teha ja proovida. Ma tahan nii mitmekülgselt elada, seda ma ilmselt teen ka vahetevahel. Lõpuks ma ei teagi mida ma tahan ja mida ma tegema pean.
Mul on veel palju arenemisruumi ja aru laienemiseks on ka ruumi.

Reede!

Ain't drinkin, gonna be poppin pills n' having a great fuckin' time yo.

Tegelikult on Pinja sünnipäev. Pinja on üks meeletult tore neiu. 7-8 aastat tagasi, kui Eestisse kolisin ja Tallinna Soome Kooli läksin, siis saime me klassiõdedeks ja nii tutvusimegi. Mingil hetkel mõlemad läksime eri koolidesse ja vahepeal suhtlus vajus ära, siis aga hakkasime uuesti kohtuma ja väljas käima. Üsna pea kolib neiu Pinja Austraaliasse ära ja seda viimast aega, mis ta siin on, tuleb kasutada ja nautida. Õnneks ta korraldab ühe ilmselt ülimalt meeldiva sünnipäeva peo ja ma tõsiselt juba ootan seda.

   

Poisud.
Läheb, ei lähe. Nagu ennem ka mainisin, hoian end vaos. Nüüd aga hakkavad tunded üle pea kerkima ja ma loodan, et varsti miskit areneb edasi. Lihtsalt imetlen seda poissi. Ikka päris tõsiselt tegelikult.

Latin rap is banging my headphones

Reede.Lõunapaiku tuli mingi tädi mulle mingit küsitlust tegema. Küsitlus puudutas majanduslikku seisu, leibkonda, suhtumist ja arvamust poliitika kohta, haridust jne...
See pani päris palju mõtlema... Sellele, et Eestis on valitsuse ja poliitikateema täielik bullshit.
No see selleks.
Käisin ka Kairi juures, tegime mu uut tätoveeringut. Pool sai tehtud. Naljakas oli see, et ta korterit tuldi vaatama ja siis tegime tätoveerimisest kerge pausi,  lükkasime televisiooni käima, istusime diivanile, mina toitsin last ja Kairi istus mul külje all. Need soon-to-be uued üürilised vaatasid meid üsna veidralt, ilmselt mõtlesid, et oleme üks lesbipaar. Egas' midagi, me ju nii või naa plaanisime koos korterit üürima hakata. Ega siis mõtleksid ilmselt me vanemad samamoodi.

Mulle tehti üks huvitav pakkumine. Nii väga tahaks seda huvitavat asja proovida...
Aga noh... I don't wanna be trippin' balls, tahaks lihtsalt relaxida. + Hind on päris hapu.
Kurat võtaks, ühekordne pakkumine ja ilmselt esimene ja pika aja peale ka viimane võimalus.

Crackwhorejuicufreshmeatskankgangbangbitchcunt

Istun põrandal suure padja peal ja süütan viirukit.   

Mõlgutan kaua üht ja sama mõtet - kirjutaks blogisse.

Aga pole ideesid, millest kirjutada. 

Peas käivad kõikvõimalikud kehvemad eluperioodid läbi, mis tahaks kusagile kirja panna...

 Ehk oleksid need isegi õpetlikud lood minust noorematele. 

Siiski mõtlen ümber. Tean, et on palju inimesi,
kes kindlasti tuleks solvama ja võib-olla need teemad jõuaksid inimesteni,
kes ei tohiks mitte mingil juhul teada minu läbielamistest.

Mitte kunagi ei anna need mõtted rahu.
 Isegi need, millest on aastaid möödas. 

Nii valus ja raske on neid enda sees hoida. Lõpuks nii jõuetu.

Heidan pikali, kuna selg on kah nii valus.
Ühte head ja lõõgastavat massaaži oleks vaja.

 Ühte noormeest ka muidugi, oma suurte ja soojade kätega,
kellel on jõudu ja jaksu masseerida.

Nii palju on unistusi.
Loomulikult ka seoses kaaslasesooviga. 

Kõige pealt oleks kaaslast vaja...
Siis saaks koos temaga hakata unistusi täitma.