Say my name

 Mul on mingi jõhker moekirg peale tulnud. Ma olen kaks uut paari jalanõusid soetanud, ning mõned riided ja ma tegin vanaemale moemaailma uuenduste refreshi. Niiet vanaema kinkis jõuludeks vääääga lahedad riided. Šoppamine ja uute trendide hankimine teeb mu nii õnnelikuks. Money can't buy happiness, but money can buy new trendy clothes. New trendy clothes make me happy. Viimasel ajal on mul mingi fashionistahoog. Mingis mõttes on see halb. Sest mu finantsiline seis võib viga saada. Teisest küljest on see positiivne. Ma näen siiski kaasaegne ja trendikas välja ja trendikas annab välimusele plusspunkte, sest kui ma muidu kõige ilusam pole jne, siis vähemalt näen maitsekas välja. Ja see näitab veel palju häid omadusi. Seda, et this bitch got some class. Ja et hoolin ka endast. Kindlasti veel midagi.


 Oeh. Mul on füüsiliselt halb olla. Sarisöömine on toimunud. Või siis söömisorgia. Kuidas te seda ise nimetada sooviksite... Alates 22. detsembrist, kuni eilseni, 29. detsembrini on jõhkral viisil jõuluroogasid õgitud. Ma olen kindlasti juurde võtnud. Täna otsustasin, et tellin omale toitumiskava uuest aastast, et taastada mingisugune normaalne ja tervislikum kehamass. Muidugi olen  ma selle pärast ka mures, et olen kohutavalt paks ja näen selle tõttu mitte-kõige-ilusam välja. Aga rohkem muretsen tervise pärast. Ma olen hiljuti sattunud vaatama selliseid saateid, kus räägitakse ülekaalust tulenevate südameprobleemidega jne. Ma tahan neid vältida. Muidu, kui jätkan samas vaimus kaalus juurde võtmisega, siis 10 aasta pärast võin vabalt infarkti saada.
Ma olen ise nii pisikest kasvu, et ikka kaalu võiks ka vähem olla.

Mis veel jõuludest... Ma sain nii palju toredaid kingitusi! Vanematelt sain televiisori, meiki, lõhnaõli, ülilaheda ühest osast koosnev eest lukuga pidžaama või selline.... lebokombekas. ''Pelmeen'', nagu minu 5-aastane sõstra seda nimetab. Siis sain ka küünelaki, tööriistakasti (loomulikult koos tööristadega).... Võimalik, et midagi veel.
Ise kinkisin omale uut pesu ja uued jalanõud ja musi kinkis mulle ülimõnusa ja ilusa käekoti või sellise ketiga koti, mida õlal võib kanda vms.
Vanaema kinkis mulle sussid ja teine vanaema kinkis palju ilusaid riideid, nagu eelnevalt mainisin.

Pisimusi sai ka palju lahedaid kingitusi. Mänguasju ja riideid.

 

Sucks to be a whore. Because whores suck.

Kuidas ma küll oma lugejad sain sedasi jätta...

Minu peas toimub kohutav segadus. Nii palju dilemmat ja ebaselgust. Mul on põhjust olla õnnelik. Eks ma olen ka, kuid palju asju teevad ming kohutavalt õnnetuks. Sellised asjad, mille üle pole isegi erilist põhjust nukrutseda. Minevik on minevik.
Ma olen nii mitmeid kordi tahtnud kirjutada siia, aga ma ei suuda. Not sure if too high või lihtsalt sisutühi iga kord, kui blogi lahti teen. Samas on siin mõningaid selliseidki lugejaid, keda minu mured võivad puudutada. Isegi kaudselt. On ka neid, kes ilmselt ei mõistaks. Või neid, kes sõna levitaks ja lõpuks on mul veel hullem jama.

Hala jutt halaks.
Ma käin veel ilusti autokoolis. Üsna pea loodan omale uue ratsu soetada. Siis peaks ära kolima. Soome. Teeksin eal elamisloa, et natuke paremat toetust saada... Sii peaks tööd hakkama tegema ja siis Tallinnasse kesklinna korteri hankima.
Mul oli küll suur plaan väljamaale minna, aga veel vist mitte. Ma pigem tripin kevadel ja suvel. Kasvõi natukene korraga.
Äkki saan mõnda asjalikumasse kohta oma pisikese kaasa võtta, et ka tema maailma näeks. See oleks aus. Ning tore.

Suhted-suhted. Ma olen vist igavene hoor ikka. Nii palju kutte. Kohutav. I mean... Võõrastest inimestest on kahju, kes mõhkugi ei mõista. Ilmselt on raske sellisel planeedil elada, kus üks võlts hoor Gabriela mehi niidab. Jep. Täpselt nii. Mehi niidab.
Oh come on, let's not be ridiculous. Ma tean-ma tean. Ma olen palju valesid valikuid teinud. Palju vigu.
See lapse isaga uuesti kokku minek.. Me küll ei läinud kokku, aga selle planeerimine oli ilmselgelt suur viga. Ma loodan, et ta jääb rongi alla. Jah, hetkel olen ma pahatahtlik, sest see pole normaalne, mida ta oma lapsele ja lapse emale teeb.
Aga muidu ka, ma olen tõesti kiirustanud palju ja ma saan ise ka aru... Aga... võib-olla on mul mingi kiiks. Katsetamismeetod. Et ma muud moodi ei teagi, kas see inimene on mulle õige. See võib valesti kõlada, aga jah. Muidugi ma mõtlen ennem suhet 10 korda läbi miks see suhe on hea ja miks see suhe on halb, aga samas ma kuulan südant. Ja kui süda ütleb jah, ja miski muu takistuseks pole, siis peab proovima.
Naljakas on ikkagi mõelda, et ilmselt pool Eestit juba mõtleb, milline ülelinna (või siis hoopis üleriigi) ''külaratas'' ma olen.
Osades kohtades mind muudmoodi ära ei tuntagi. Vahepeal ma olin suhteliselt suitsiidiline juba selle pärast. Ma tegin omale haiget. Aga siis taipasin, et on ka neid imetoredaid ja häid inimesi, kes näevad tõelist mind ja austavad mind. Selliseid, kes teavad, et ma tegelikult ei ole selline, nagu enamus mõtleb. Osa nendest inimestest teadsid, et mul on hetkel kuidagi kehvasti. Nad tulid mu juurde ja ütlesid, et ma ei tohiks välja teha sellest, midaminust räägitakse. Nemad ka ei tee. Ja kui ma peakski terve elu järgima juttusid ja elama selle järgi, kuidas teised arvavad, siis ilmselt elaks ma mõttetut elu. Sest paljud inimesed on väga kitsarinnalised, ja mingid väikesed lõbus ja asjad, mida ma omale luban, on nende meelest väga halb. Las ma piinlen siis põrgus.
Ma küll ei usu, et on olemas põrgu, aga kui on ja mina sinna satun, sisi tore, sest mind ootavad ees juba teised inimesed, kes teavad, et elada tuleb nii, et endal on hea olla.
Ja kui ma elakski eeskujulikult, siis mind ei märgatagi. Ma olek ju mingi igav tavaline hall hiireke. See oleks vist poole sitem kui see, et ma olen ''kohutav narkarist hoor, kellel on laps'' ja mida kõike muud. Eks?

Mina ja minu uus kutt siis. Tegelikult ma tean teda juba 4 aastat. Me oleme varem ka suhtes olnud. See oli vist 8. klassis. Aga vähemalt nüüd olen koos inimesega, keda ma päriselt ka tunnen. Kõik need 4 aastat oleme me olnud väga lähedased. Tema teab kõike minust, mina kõike temast. Mõlemad saame teineteise vanemaatega ka läbi ja perekonand on tuttavad ja kõik on omad ja kõik on hea. Ma vähemalt tean, milline Ta ei ole. Ta pole selline, kes mulle haiget teeks. Kui midagi on jamasti, sellest me ka räägime.
Nii ongi kõige õigem vist suhtesse minna. Kui mõlemad tunnevad teineteist juba kaua. Mitte mingi kuu aega või alla poole aasta vms. Sest siis tuntakse mõlema halbu ja häid külgi nii hästi, et oskad probleemses olukorras kuidagi toimida ja käituda.


Oh jah.. enough praeguseks. Segati vahele ja nüüd mõte kadus ära. Kes viitsib võib mulle küsimusi või teemasid esitada, millest kirjutaksin.

Anger management

Inimesed surevad alkoholi pärast. Kes joob liiga palju, kellel tekib alkoholism. Mõni joob end surnuks. Mõni joob, muutub vägivaldseks. Tapab oma naise või pere. Äkki mõne sõbra. Äkki on hoopis roolijoodik ja sõidab mõne võõra surnuks.
Paljud hakkavad lihtsalt kaklema või tekitavad probleeme ja teevad asju, mida nad kainelt ei teeks.
Isegi kui need asjad, mida inimene purjuspeaga teeb, mis on lõpuks lihtsalt naeruväärsed, panevad ta mingil määral kahetsema.
Joomine kahjustab väga palju organismi ja ajurakke. Liigsest purjutamisest tuleb pohmell või alkoholimürgitus. Pidu lõppeb ikka kehvasti sellisel juhul.
Muidugi on tore vahel harva omale paar jooki lubada, et natukene lihtsam oleks muresid unustada. Kasvõi hetkeks. Lihtsam ka veidi võõramas seltskonnas end vabalt tunda ja uute inimestega lähemalt tutvuda ja nendega lihtsalt lobiseda või lõbusalt aega veeta, kui sees on üks või kaks väikest napsi. Seda me ju teame hästi.
Quilty as charged. Ma olen ka muresid pudelisse kukutanud. Mingil määral ehk aitas, aga pigem mõjus negatiivselt. Jäin omadega tsüklisse. Päev päeva järel jõin. Mitu kuud. Mina, kes ma olen kõigest 18-aastane ja heal juhul tean, mida üldse alkohol minu kehale teeb.
See kõik oli nii vale. Kui ma juua ei saanud, ma magasin kõik ülejäänud aja või olin närviline ja meeleheitel. Ei olnud lõhnagi positiivsest energiast.
Nüüd ma võin ennast peaegu karsklaseks nimetadaa. Niisama ma ei napsuta. Isegi mitte kõige kehvema tuju parandamiseks. Nüüd luban omale väga harva joogi mõne söögi kõrvale või siis õhtul linna peal siis väikeseks ''heatujusüstiks''.

Seevastu tarvitan ma midagi muud. Midagi, mille pärast väga paljud ilmselt mind narkomaaniks peavad. Ma isegi ei hakka seletama siin, miks see ei kahjusta minu tervist nii nagu seda teeb alkohol. Ma lihtsalt soovin, et inimesed, kes Te olete ikka väga ignorantsed, uurite natukene selle teema kohta, ennem kui ütlete, et ma olen ''haige'' inimene ja halb inimene ja mida kõike muud negatiivset.
Loomulikult kahjustab see kopse nii nagu tavaline suitsetaminegi, aga sellel on samas ka raviv mõju, mida suitsul just ei ole.
Ning inimesed, kellel on sellised vihjed internetis, mis viitavad teie pidevale purjutamisele ja ülejäänud lollustele, mis selelst tuleneb, teie hoidke ilusti omal suu kinni ja ärge ennem lahti tehke, kui olete oma probleemidest priid.
Meil kõigil on omad mured. Meil kõigil on omad vead. Minul ka. Aga mina ei käi selle pärast inimesi sõimamas ja nende kallal nokkimas nende omasid asju, kui mul midagi elus nihu on. Ma võin olla kui vihane ja kibestunud tahes, aga ma ei hakka enam-vähem võõra ellu oma nina pistma.

Mul on kahju, et väga palju inimesi minu ümber on sellised silmakirjalikud idioodid. Mõni võib seista otse minu ees ja öelda mulle, et ta on mu sõber. Mõni võib-olla mind ei tunnegi, aga juttude pärast uudishimust tuleb vahel loeb mu blogi või sirvib tumblrit ja natuke rohkem pöörab tähelepanu minu formspringile või twitterile.
Mõni oss, kes mind üldse ei tunne, tuleb sõimab mind avalikkuse ees (kuigi ise on nagu ühiskonna häbiplekk) ja mõni tont, kes mind samuti ei tunne, jääb liiga araks ja hakkab anonüümselt sõimama.
Nii persekukkunud ühiskonnas me elamegi. Ainult üks väike killuke vähemust on tolerantsemad ja mõistvamad ja ei mõista hukka natuke teistsugusemaid inimesi. Olgu need siis erilisema elustiiliga, mineviguga, stiiliga või mõttemaailmaga inimesed.
Aga need ''ohked'' (ehk siis pigem ülbed) netikommentaatorid ja need kõvad isehakanud ''poliitikud'', kes käivad inimesi päevast päeva sõimamas, kas siis anonüümselt või mitte, võiks siis natukene mõelda endale ja oma elule. Muidu on neil nina püsti ja neid ei huvitagi, mida teised tunnevad, olgugi et nad ei tea ega tunne neid ''teisi''.Siis võiksid nad vaadata peeglisse. Nad võiksid lõpuks omale enda vead tunnistada ja hakata reipalt oma probleeme lahendama ja teiste inimeste probleemid või pahed rahule jätta. Samuti võiks mõelda sellele, et ega ise ei tahaks mingeid vihaseid ja kurjatoonilisi kirjakesi saada. Isegi mitte selliseid, kus on järk üleolevat uhkust sees. Võib-olla taluksid nad kriitikat, aga sõimu ei taha keegi saada.

Kui Sina, kallis lugeja, oled üks neist, kes on mulle või kellelegi teisele kunagi midagi kehvasti öelnud siin intternetis (vahet pole kas anonüümselt või mitte) siis proovi end paigutada hetkeks selle inimese kohale. Proovi natukenegi mõista. Kui sa ei mõista, lase tal olla. Kõigi teiste elud ei olegi sulle mõistmiseks. Keskendu endale. Keskendu oma elule.

Kui sulle ka see postitus nüüd ei meeldi, siis palun hoia must eemale ja ära proovigi midagi ütlema tulla. Sa võid tõsiselt perse käia. Kui ma sulle üldse ei meeldi, ära palun nuhi mu järel. *wink*

Brainf*ck

See on väga armas, et inimesed loodavad mu peale ja tulevad räägivad mulle muresid, küsivad minult nõu ja teavad ka, et nad saavad minult toetust. Muidugi ma aitan. Alati aitan nii kuidas saan. Ma kuulan alati kõik inimesed ära ja mulle räägitakse väga palju saladusi ja need inimesed ka teavad, et need saladused jäävad ka ainult meie vahele. See on alati nii olnud ja jääb ka. Mind saab usaldada küll. Ma ei mõista kedagi hukka ega tee maha, kui nad mulle räägivad oma lugusid. Ma jään neutraalseks või toetan ja jään nende poole. Pakun alati õlga millel nutta. Annan alati parimat nõu mida õigeks pean. Ütlen alati arvamuse täpselt nii nagu arvan.
Mõni ikka tänab. Mõni keerab mõne aja pärast selja ja justkui unustab minu. Mõni ongi lihtsalt tänamatu ja on rahul sellega, mis talle pakkusin, aga ei täna mind ega ei näita oma rahulolu. Mõni vingub edasi ja ei võtagi mu sõna kuulda.
Vahel mõtlen küll, et miks ma üldse aitan? Ilmselt, sest ma tahan olla nn ''maailma parandaja''. Ma tahan aidata inimesi. Ma tean kui raske on endas hoida suuri salatusi ja kui raske on üksinda hakkama saada oma muredega. Olgu need tervisemured, suhtemured... Mis iganes. Alati on hea, kui keegi kuulab ja aitab. Mina olen see, kes seda teeb. Mina vist lihtsalt mõttetult ootan ja loodan, et mind siis tänatakse ja austatakse ja et jään kõigile neile meelde ainult kõige positiivsemas mõttes, keda mina olen kunagi aidanud. Aga ma ei tea. Mul on tunne, et minuga kõlbabki siis ainult rääkida, kui on vaja rääkida. Ma olen sellega leppinud ja ega ma selle pärast selga ei keera. Lihtsalt milleks? Mul on ka oma muresid, millega tegeleda, aga millegi pärast mulle lähevad nende inimeste mured korda, kes minu poole nendega pöörduvad.
Praegu hakkasin sellele mõtlema ja ma ei teagi enam kas ma peaks üldse õnnelik olema, et ma nii hea ja abivalmis üritan olla ja et inimesed mind usaldavad. Ma ei saaks abivajajat hätta jätta, aga mina ei saa selelst midagi. Võib-olla kõlab koledalt ja selliselt, et mina otsin mingit kasutegurit inimestest, aga tegelikult ju enamus kasutavad just nimelt mind ära.
Üks suur enamus suhtlebki minuga selle pärast, et mina aitan. Võinoh, ei suhtle see enamus midagi. Kirjutavadki ainult siis, kui on vaja midagi.
Väga paljud mõtlevad, et mul on sõpru palju. Et mul on nii palju inimesi, kes minust hoolivad. Tegelikkuses ei ole see nii. Tegelikult olen mina lihtsalt see tore tüdruk, kes aitab, kellega on tore koos aeg veeta, kui teised sõbrad alt veavad ja kellele lihtsalt saab kõike rääkida, sest minult need jutud edasi ei liigu. Mina muudkui  muretsen, kui mulle räägitakse asju, et ikka neil kõik hästi läheks. Aga lõpus ilmub nende õige sõber välja ja siis minust pole enam kasu, sest oma sõbrale on ikka ja alati parem rääkida. Nii ongi. Kui omad sõbrad kaovad, siis mina olen see teisejärguline varuvariant.
Miks ma siis aitan ja alati ootan nad ära ja pakun, mida pakkuda saan?

Kui ma Eestist ära kolin, siis ilmuvad siit-sealt välja need, kes mind oma heaks sõbrannaks peavad. Tegelikult on Eestis siis ainult kaks ainsat inimest, keda igatsema hakkan. Üks, kes oli juba esimesest eluaastast  mu parim sõbranna, kellega me kasvasime koos üle. Kasvasime küll täiesti  lahku, aga siiski on ta mulle kõige kallim sõbrannadest. Teine on mu vana klassiõde, kellega samuti ''kasvasime lahku'', läksime eri koolidesse jne aga meie kokkusaamised ja suur ja siiras sõprussuhe säilis.
Kõik ülejäänud on need, kes väidavad, et olen neile kallis, aga tegelikult olen ma nende psühholoog või siis see tagavara sõber. Muidugi on ka palju muid asju, mille poolest mina vajalik olen, aga noh, vahel on jah selliseid vaja.

Mis siis ka minu tunnetest saab? Minu saladustest ja muredest? On küll inimesi, kellele olen üht test kurtnud ja on ka neid, kes on lubanud, et saan neile midagi rääkida, aga keegi ei kostaks kunagi midagi selle peale. Keegi ei suudaks mind ära kuulata. Keegi ei suudaks mulle tõeliselt abiks olla. Miks siis mina vaevun ja aitan teisi? Lõpuks elan m enda jaoks. Ning mul pole palju sõpru. Mul pole palju  neid, kes mind meeles peavad, mind igatseks ja minust TÕELISELT hooliks. Mul on ainult palju vihkajaid ja neid ''vajajaid''. Ma tean, et kui lahkuksin, siis ajapikku unustavad kõik mu ära.

Familia

Mul oleks nii palju siia kirjutada, aga ma ei hakka parem kõike ette kandma.
Ma teen seda parem üldistavalt.
Meil on nii suured plaanid.
Mina läksin nüüd autokooli, tema läks välismaale tööle kuuks ajaks ja kui tagasi tuleb, ostab meile auto. Siis veedame jõulud koos ja pärast seda pakime asjad kokku, võtame poja kaasa ja kolime ära.
Eestist ära minna on raske, kuid samas ega miski väga kinni ei hoia. Võib-olla paar kallimat sõbrannat, aga muidu mitte.
Seal on mul olemas meile kolmele elukoht ja samuti leidub tööd.
 Õnneks on mul olemas selle riigi kodakondsus ja paberid saab kiirelt korda.
See kõik oleks lapsele ainult hea.
Mulle on see raske ja saamas kerge seiklus ja Temale... Ma ei tea. Temale on see lihtsalt poolenisti uus asi.
Ma väga loodan, et kõik läheb nii nagu me oleme plaaninud. Vähemalt üks kord läheks elus asjad õigesti. See oleks nii hea. Ma ei oodanud üldse midagi nii head, aga eks head asjad juhtuvadki siis, kui seda kõige vähem ootad.

Rocks and cigarettes

Praegu kuluks ära üks poksitrenn. Ma olen olnud nii morn ja närviline ja samas kurb ja vihane päev otsa. Tahaks küll kakelda, vähemalt trennis ja nii korralikult, et ma suudaks kõik negatiivsed tunded ja emotsioonid ja mõtted lihtsalt endast välja rahmeldada.

Mul on nii väsinud ja tüdinenud tunne hetkel. Peaegu kõigest. Kõik see korterijama ja... Vanematel on mingi jama ja... Mul on tervisejamad. Asjad püsivad kontrolli all küll ja ma püsin enam-vähem stabiilne, aga mu peas toimub nii palju ja ma ei suuda seda kuidagi välja elada ohjasid käest laskmata. Niisiis ma olen hoidnud nii palju enda sees ja nii väga tahaks kellelegi kõik ära rääkida. Absoluutselt kõik. Aastast 2000 või 2001 kui eluke hakkas allamäge veerema. Ei, muidugi, kõik on väga hea ja tore, aga ainult seni kuni detailidesse laskume. Ainult seni.
Praegu ma saan ainult tänada oma pisipoja Lucast, kes üllatades järsku välja ilmus, sest poleks teda, siis poleks ka mind. Vähemalt sellises inimlikus seisundis, nagu ma hetkel veel olen.
Aga hoolimata headest asjadest on praegu siiski väga keeruline.
Okei, kui ma veel ei saa oma elamist, sellest pole midagi. Mul on kodus ka hea olla. See selleks. pole hullu. Aga tervis, see paneb mind muretsema. Mitte ma ei muretse enda pärast vaid poja pärast. Kui minul on nii palju kroonilisi asju ja päritavaid asju, kas Lucasel on ees sarnast terviseseisundit oodata? Minu ema läheb homme operatsioonile ja ma ilmselt olen meie peres järgmine.
Nii palju on peas ebavajalikke mõtteid. Lausa häirivaid mõtteid. Ja nii palju on saladusi ja mõtteid, mida ma lihtsalt enam ei kannata oma sees hoida. See on sama nagu ma kannaks õlgadel tervet hunnikut kivisid. Need on ka mälestused, mis kunagi ei unune. Mälestused, mis isegi aastate järel mulle haiget teevad. Ega vana haav ei roosteta. Eriti siis kui keegi haava peale soola raputab.

Nagu just Mariele ütlesin, siis kõik on kontrolli all nii kaua kui kahe jalaga maa peal seisan. Küll aga lähen ma varsti peast lolliks või vajun põlvili, kui endiselt pean seda kivihunnikut oma õlgadel tassima.

Ice ice baby

Kurat võtaks. Mu hommik on nii igav ja mõttetu, sest Anders pole siin. Muidu ma hoolitseks selle eest, et poisid (Anders ja Lucas) kõhud täis saaks. No Lucasele püree ja piim, aga Andersile ma meisterdaks midagi head. Aga nüüd Lucas on kõhu täis söönud ja ma ei viitsi enam kööki minna ja süüa teha, sest pole kellele seda jagada. Ja üksinda köögis passida on ka kuidagi õnnetu. Üksinda üles ärgata oma suuuures suures kahe teki ja kuue padjaga voodis on ka õnnetu. Mis teha.

Kuna praegu on top topic lumi, siis ma panen ka kirja, mis arvan.
 Kardinate vahelt piiluda oli natuke ebameeldiv, sest äsja avatud silmade jaoks oli vaatepilt liiga valge ja kirgas, aga muidu mõnus. Nii mõnus on isegi suitsul käia. Tõmban jope selga ja saapad jalga ja siis selle hõrkja, pehme ja paksu lume sisse hüppama.
Varem olen ma olnud päris pessimistlik lume suhtes, aga kuna praegu ma olen rõõmus ja ma sain esimese lumepallikogemuse koos Andersiga läbi teha, siis kohe selline hea tunne on.
Talv on ikka ilus aeg. Muidugi ootame me kõik jälle suve, aga siiski, mulle meeldib.
Ainuke nukker asi on see, et kahjuks jõudsin ma eile hommikul ennem Twitteris ja Facebookis ära käia, enne kui ise aknast välja vaatasin. See muidugi summutas mu avastamisrõõmu. Aga noh, wannabe ilmateatajatel, kes ilmselt eeldavad, et teistel aknaid pole kodus, peavad ka ju oma tööd tegema.



Uus tätoveering sai ka valmis.

Miracle

Vaatasin mingeid vanu pilte, kus ma olin alles pisike beebi. Lucase vanune.
Mul tulid lihtsalt pisarad silma. Piltidel olid kõik need inimesed, keda mul praeguseks enam pole. Mind hoidsid süles kõik need inimesed, kes praegu minust enam ei hooli.
Kõik tundusid nii rõõmsad ja õnnelikud. Praegu enam pole nii.
Mul on täpselt selline tunne... Nagu.. Noh teate küll, kindlasti on isa Teile rääkinud, et kutsikad on alguses jah armsad, .. nii kaua kuni suureks kasvavad. Või midagi sellist. Vahet pole.
Seal oli ka palju neid inimesi, kes olid tol ajal rõõmsameelsed, igati tervislikud ja noored, aga praeguseks on nad meie seast lahkunud. Kas tõesti 18 aastat on nii pikk aeg?
Alles ma olin nii pisike. Alles oli kõik nii lihtne. Mulle tehti kõik ette-taha ära ja ma ei teadnudki siis veel, kui julm on tegelikult maailm ning kui ebameeldiv võib igapäevane reaalsus olla. Nüüd ma muust ei mõtlegi, kui sellest, et ma ei pruugi isegi märgata, kuni Lucas on suur. See aeg läheb nii kiiresti. Kuigi hetkel on mul küll tunne, et who gave a single fuck about me? Ma kasvasin ise üles. Palju minul seda lapsepõlve oli? Ainult esimesed mõned aastad.

Siis nägin ka sellist pilti, kus ma olin vägagi kõhna. Isa ütles: noh sa võiks ju proovida jõuda jälle sellise kaalu juurde... Noh muidugi ma solvusin sisimas, aga viisakalt nõustusin. Kurat võtaks isa võiks ka alla võtta ja olla selline nagu 20 aastat tagasi. Ise joob iga päev õlut ja siis kommenteerib minu kaalu. Noh mis teha. Olen paks siis olen, ainult ise saan seda muuta ja pole mõtet solvuda ka.
Oh snap. Ma ei taha enam süüa üldse. *

Big Girl

Pool minust hakkab suureks kasvama, pool minust on alles puberteedi eas õnnetu eksperimendihuviline.
Ma ei joo enam eriti alkoholi. Kui siis väga harva ja kui siis minimaalselt. Ma ei suitseta enam nii palju. 1-8 suitsu/jointi päevas. Ennem suitsetasin umbes ühe paki jagu.
Seksiga on ka hoopis teised lood. Ma ei mõtle enam sellele, et oh, peaasi, et sab rahuldatud. Ma mõtlen sellele, et seda naudingulist hetke tahaks jagada ikka õige inimesega. Ja ma ei mõtle enam nii, et iga päev tahaks oma ühe tuuri ära teha. Ma mõtlen nii, et ma ootan ja hoian end vaos, kuni leian selle ühe hea ja kallima inimese, kellega seda teha ja siis teha täie rauaga. See on see suure tüdruku pool minus.
Teine pool siis... Tahaks igasugu põnevaid asju teha ja proovida. Ma tahan nii mitmekülgselt elada, seda ma ilmselt teen ka vahetevahel. Lõpuks ma ei teagi mida ma tahan ja mida ma tegema pean.
Mul on veel palju arenemisruumi ja aru laienemiseks on ka ruumi.

Reede!

Ain't drinkin, gonna be poppin pills n' having a great fuckin' time yo.

Tegelikult on Pinja sünnipäev. Pinja on üks meeletult tore neiu. 7-8 aastat tagasi, kui Eestisse kolisin ja Tallinna Soome Kooli läksin, siis saime me klassiõdedeks ja nii tutvusimegi. Mingil hetkel mõlemad läksime eri koolidesse ja vahepeal suhtlus vajus ära, siis aga hakkasime uuesti kohtuma ja väljas käima. Üsna pea kolib neiu Pinja Austraaliasse ära ja seda viimast aega, mis ta siin on, tuleb kasutada ja nautida. Õnneks ta korraldab ühe ilmselt ülimalt meeldiva sünnipäeva peo ja ma tõsiselt juba ootan seda.

   

Poisud.
Läheb, ei lähe. Nagu ennem ka mainisin, hoian end vaos. Nüüd aga hakkavad tunded üle pea kerkima ja ma loodan, et varsti miskit areneb edasi. Lihtsalt imetlen seda poissi. Ikka päris tõsiselt tegelikult.

Latin rap is banging my headphones

Reede.Lõunapaiku tuli mingi tädi mulle mingit küsitlust tegema. Küsitlus puudutas majanduslikku seisu, leibkonda, suhtumist ja arvamust poliitika kohta, haridust jne...
See pani päris palju mõtlema... Sellele, et Eestis on valitsuse ja poliitikateema täielik bullshit.
No see selleks.
Käisin ka Kairi juures, tegime mu uut tätoveeringut. Pool sai tehtud. Naljakas oli see, et ta korterit tuldi vaatama ja siis tegime tätoveerimisest kerge pausi,  lükkasime televisiooni käima, istusime diivanile, mina toitsin last ja Kairi istus mul külje all. Need soon-to-be uued üürilised vaatasid meid üsna veidralt, ilmselt mõtlesid, et oleme üks lesbipaar. Egas' midagi, me ju nii või naa plaanisime koos korterit üürima hakata. Ega siis mõtleksid ilmselt me vanemad samamoodi.

Mulle tehti üks huvitav pakkumine. Nii väga tahaks seda huvitavat asja proovida...
Aga noh... I don't wanna be trippin' balls, tahaks lihtsalt relaxida. + Hind on päris hapu.
Kurat võtaks, ühekordne pakkumine ja ilmselt esimene ja pika aja peale ka viimane võimalus.

Crackwhorejuicufreshmeatskankgangbangbitchcunt

Istun põrandal suure padja peal ja süütan viirukit.   

Mõlgutan kaua üht ja sama mõtet - kirjutaks blogisse.

Aga pole ideesid, millest kirjutada. 

Peas käivad kõikvõimalikud kehvemad eluperioodid läbi, mis tahaks kusagile kirja panna...

 Ehk oleksid need isegi õpetlikud lood minust noorematele. 

Siiski mõtlen ümber. Tean, et on palju inimesi,
kes kindlasti tuleks solvama ja võib-olla need teemad jõuaksid inimesteni,
kes ei tohiks mitte mingil juhul teada minu läbielamistest.

Mitte kunagi ei anna need mõtted rahu.
 Isegi need, millest on aastaid möödas. 

Nii valus ja raske on neid enda sees hoida. Lõpuks nii jõuetu.

Heidan pikali, kuna selg on kah nii valus.
Ühte head ja lõõgastavat massaaži oleks vaja.

 Ühte noormeest ka muidugi, oma suurte ja soojade kätega,
kellel on jõudu ja jaksu masseerida.

Nii palju on unistusi.
Loomulikult ka seoses kaaslasesooviga. 

Kõige pealt oleks kaaslast vaja...
Siis saaks koos temaga hakata unistusi täitma.

Mina ja Amsterdami tänavad

 

Neljapäeva hommikul (kohalikus ajas vist 9-10 vahel), jõudsime Hollandisse. 

Juba lennukist oli üht teist näha ja sain päris vinge pildi võetud läbi lennuki akna.

 Amsterdamis olid igal pool rattad.

 Reaalselt. Iga nurga peal, iga posti küljes, iga maja juures, igas pargis.... 

Ja nagu näha, siis leidus ka osasid maha jäetuid rattaid. 

Osades kohtades vedelesid isegi kokkuväänatud ja mitmekordselt autodele allajäänud rattaid.

Väga palju oli ilusaid poisse!

Enamus tänavad olid sellised. 

Mitte kuigi laiad ning siin-seal paar coffee shopi, muid kohvikuid, poode, restorane...

 Geiklubisid, kassiinosid jne... Ja muidugi jalgrattaid.

Autosid oli ka erisuguseid.

 

 Kohvikud ja nende terassid olid enamasti kanali äärde paigutatud.

 Inimesed istusid kanali serval. Kes sõi lõunat, kes suitsetas, kes toitis luikesid või parte.

Taustal on ka kolm rastat. Igal pool liikus ringi sellist rahvast. Mega chill oli olla ja seal saab inimene olla nagu tema ise. Seal on tõe poolest kõiksuguseid erinevaid inimesi.

Kui aus olla, siis seal ma tundsin end nagu kodus!

  Vaade üle linna Madame Tussaudsi muuseumist.

Chillisin Justin Timberlakeiga.

Can't say I like Amsterdam.... I LOVE IT!

Niisiis...

1)Riik või linn. Liberaalne. Vägagi. Nii vabameelne ja tekkis küsimus: mida seal ei või teha ja kuidas seal ei või olla? Seal on igal pool coffee shopid, sest kanep on legaalne. Räägitakse, et turistid ei tohi seal sitsetada jne, aga sain tõestust, et tohivad ja kui see seadus peaks tekkima, et ei tohi, siis alles uuest aastast, kuid loodetavasti ei teki. Igal pool on geiklubid ja poed, mis on ka mõeldud... Mitte kõige heteroseksuaalsemale. Seal on Punaste Laternate Tänav, kus akende peal tantsisid prostituudid ja tänavatel jõlkusid ringi ''Vanem Lits Luule''-sorti daamid. Ja oi ma võikski rääkima jääda.
Muidu oli ka linn vägagi adorable.

 2)Rahvas. KIRJU. Pikad, lühikesed, kõhnad, tüsedad, vanad, noored, lesbid, bid ja homod, litsid ja rastad, bläkkarid ja punkarid, hevikad ja skinheadid, nohikud ja narkojõmmid. Ja ENAMUS sõitsid rattaga, mis oli vääääga wicked. Meeldis.
3)Ööelu, perfect.
4)Mehed, kellega suudlesin või seksisin - none, seal oli ilusaid poisikesi küll, aga Eestis on ilusamad inimesed. Musid teile, Eestlased!
5)Hash, kush and spacecakes - I WILL BE BACK
6)Tagasi lend - COCKPITIS! Awesomeawesomeawesome, kapten ja piloot olid ka mõnusalt chillid poisid. Ja ma olin doublehigh, sest ma olin high, kui lennukile läksin ja lennuk oli ka pilvedes niiet... high+high=fyea.

   
Lähemalt kirjutan meibi mõne päeva pärast.

Cover

Reede.
Aimar viis mu tööle ja mu venna ja ta sõbra Danveri linna. Sain töölt oma kauaoodatud palga kätte. Selle ka brutona, kuigi oli kokkulepe, et saan maksuvaba töötasu.
Pärast tööd sain Karliga kokku. Temaga ootasime Marie ära. Kui Marie jõudis kohale, läksime kõik kolmekesi St.Patrickusse. Seal jõime veidi siidrit ja sõime ja lobisesime.
Hiljem sai ka Rimist läbi käidud, paar jooki ostetud ja kõndisime Linnahalli juurde. Seal istusime puu all, vihmast varjus ja jõime ja rääkisime juttu.
Lõpuks läksime Mariega minu juurde. Õhtul veel veidi jõime, rääkisime, vaatasime CSI Miamit ja läksime tuttu. Kahesõnaga rahulik õhtu oli.

Laupäev.
Laisklesime põhimõtteliselt terve päev niisama.
Õhtupoole saatsin sõbrantsi ilusti rongi peale ja läksin tagasi koju.
Ema korraldas sünnipäevapeo, seega maja kogunes rahvast täis. Lõpuks oli umbes 50 külalist kohal. Seal hulgas mu esimene sõbranna, kes oli lapsepõlve parim sõbranna ja siiani täielik.... Wow, mul isegi pole sõnu. Ta on tõesti kallis inimene. 18 aastat juba tean ja tunnen.
Selle peo käigus sain ka Raaheliga läemalt tuttavaks ja palju-palju sai räägitud ja südant puistatud.

Pühapäev.
Sebastiani sünnipäev. Käisime Surma jures paintballis. Viis lahingut oli. Tiimitöö oli seal nii tugev, mis sest, et peale minu ja õe olid meie tiimis ainult väikesed poisid vanuses 13-14. Kõik katsime teineteist ja tegime korralikke plaane, kuidas baasi valvata ja et samas iga üks oleks ka teineteise backup ja et saaks aktiivselt rünnata ilma, et vastased meieni jõuaks. Me kaotasime ainult kaks korda ja põhiline oli viimane lahing, mille me ka võitsime.
Pärast teist lahingut vaene Danver kukkus omal õlaluu katki. See oli ainuke kurb asi kogu sündmuse juures.
Muidu oli üllatavalt tore ja põnev ja kõige tegi veel positiivsemaks see, et töötajad olid minu tuttavad, keda oli ka täitsa vinge uuesti kohata üle pika aja.

Kuukivid & mõttepärlid

Laman oma päevitustoolis rõdul. Telefoni kell näitab 1:33AM. On tavaline sügisöö. Süütan oma sigareti ja vaatan taeva poole. Õndsalt lillakas tumesinine tähistaevas vaatab vastu. Jahe tuul silitab mind õrnalt ja sasib juukseid. Põlvele kukub tükike tuhka, mille viivitamatult ära puhun ja siis sean end tagasi mugavalt lamavasse asendisse.

Jään mõtlema, et taevas on ikka nii imeline. Õigemini universum. Kummaline on mõelda, et kõik need imekaunid tähekesed on vaid põlevad kivid ja meteoriidid. Nii harva on näha nii imelist taevast. 

Puhun taevakaare poole oma suitsust ringikesi. Hetkeks lülitan oma füüsilised tunnetused ja niinimetatud refleksid välja. Vabastan end pingest täielikult. Ma ei tunne enam seda vilusat tuuleõhku. Mu pilk suundub endiselt vaid ''taevariigi'' poole.

 Peas voolavad isevärki mõtted. ''Miks ma siin olen?'';''Pean elama hetkes.. võtma kõik mis võtta annab...'';''Äkki peaksin siiski end siduma kellegagi...'';''Pean leidma rohkem tegevust..'' Ma ei jõua oma pudenevatele mõtetele enam keskendudagi.

Lõpuks mõtlen ikka nendele põlevatele kuukillukestele. ''Miks ma ei võiks olla ühel päeval üks neist? Peale surma. Fuck the logic, fuck the gravity... Ma ei taha jääda vaimuna maa peale. Kuigi noh... Kes teab. Ma tahan ka hõljuda maailma tipus. Staarina. Nagu miljonid inimesed räägivad.. Kuid mina ei taha mitte tühisena kuulsusena, vaid ühe tõeliselt särava tähena. Seal samas üleval, mida samal ajal täpselt üks poolkera Maast näeb. Ja mina... Ka mina näeks üht-teist,'' mõtestan endamisi.

Mõtted muutuvad aina süngemaks... ''Me kõik elame millegi või kellegi nimel. Me kõik teeme mingeid ülesandeid, mis on meile ette määratud. Täidame kohustusi. Elame elu. Nii nagu loodus on kõik kehtestanud. Sünnime, elame-näeme, sureme. 

Aga ühel päeval tuleb maailmalõpp. Selleks ajaks on meil, noh mitte kõigil, juba lapsed, lapselapsed, lapselapselapsed ja nii edasi... Selleks oleme meie juba maale oma jäljed jätnud. Selleks oleme oma rõõmu ära naenud, oma kurbuse ja valu ära nutnud, nii õnne- kui viha- ja nukrusepisarad valanud. Endast tükikestest kuni varanduseni maha jätnud. Noh kes, varanduse, kes võlad. Aga ühel päeval see kõik hävineb. Ja  meie lapselapselapselapselapsed, olgu nad õnnelikud või mitte, nemadki lihtsalt... Surevad. Ja kõik mida me oleme teinud, kõik mida me oleme läbi elanud ja tundnud. Kõik kogemused, mälestused, emotsioonid... On lihtsalt tühja läinud. Kõik on tulutult juhtunud'' 

Õudne draama tekib mul juba mõtteis. Ma tahaksin nutta. 

Siis aga lohutan meelt. ''Ma tahan elada olevikus. Ma tahan elada õnnelikult. Ma tahan teha nii, et kui olen lahkunud, siis need, kes veel alles jäävad, mäletavad mind kui elurõõmsa naisterahvana, kes halbadel päevadel tõi neile päikse, kes parematel päevadel elas kaasa. 

Võib-olla ongi nii õige, et kõik mis hävineb siis seda põhjusega. 

Ka Maal on ju elu. Ta ärkab... Tekivad tuhanded generatsioonid ja igasugune looduse areng... Ta elab ning ühel päeval uinub ja enam ei ärka.'' 

Kui ma olekski täiesti depressioonis ja igati otsatu eluga ilma mingi põhjuseta siin, siis ma ilmselt annaks alla. Everything comes to an end. Aga ma siiski lähen oma eluga edasi. 

Tõmban oma peaegu lõpuni põlenud sigaretist veel mõned ''mahvid'' ja kustutan selle. 

Ka suitsul on 'põnev' elu.

Ma arvan, et kõikide nende mõtete point on selles, et me kõik elame enda jaoks. Meile kõigile on antud üks võimalus. Me kõik peaksime keskenduma iseendale. Need, kes ei mõista seda. Ma looda, et ühel päeval mõistate ja mitte siis, kui on liiga hilja.
Kui sa elus liiga palju mõtled teistele ja sellele, mida TEISED teevad, ei jõua sa oma eluga kusagile. Siis kui sul enam midagi korda saata ei ole ja teised on oma eluga edasi jõudnud, mökutad sina ikka kinni oma mingis eluperioodis, kus sa tegelikult veel veetsid oma kvaliteetaega, aga hakkasid raiskama oma igat hetke keskendudes teistele. Samal ajal aga jõudsid teised juba sinna, kus ka sina peaksid olema. Aga sa oled oma võimalused lasknud käest. Oled jäänud igati rumalaks. Ja näe, värsti kustub su küünal.
Yep, sina kes sa oled ilge klatšimoor ja ei ela oma elu, ühel päeval saad aru, millest ma blogis kirjutasin...
You've got one shot.

Brownie, I said.

Neljapäev. Tõbisus.
Kõrvad on nuuskamisest lukus ja nina on valus. Köhimisest rinnus valutab ja kõhulihased on pidevast pingutamisest eriti tundlikud. Pea valutab ning kuidagi kupli all kumiseb ja kajab. Vahepeal on külm olla, vahepeal palav. Lõhnasid ei tunne ja silmad vesitsevad.



Lucas J. L.

Laps laliseb. ''Lalalala,'' laseb ikka päris valjusti - hea, et muusikat vähemalt natukene annab kuulata.
 Siis tuleb: ''dadadada!'' Kust sa venekeelt õppisid? Mõtlen endamisi. Ta on ikka nii armas mul. Tal on vahepeal nii pikad jutud, et ma kohe ei tea enam, mis talle vastu kosta. Me võime päris pikalt laliseda-rääkida. Ta oskab nii palju asju teha juba. Aeg läheb ikka nii kiiresti.












Alles ta oli kahe piimapaki suurune. Sündides 44cm pikk ja kaalus alla 2,5 kg.
Alguses oli ta päris tõmmu. Vägagi tumedate silmade ja tumepruunide juustega. Ajapikku tekkis juustel veidi punakas pigment. Kartsin juba, et laps on mingi ginger. Mul endalgi olid vahepeal sellised... Hmn.. Gingeri juuksed. Aga nüüdseks on ta juba täiesti sinisilmne blond.

                                                      

Uskumatu ikka, kuidas saab üks inimbeebi sedasi muutuda poole aastaga.Nüüd ta juba sööb lisaks piimale püreed. Oskab roomata, laliseda, igati pidi end rullida, iseseisvalt mänguasjadega mängida,tujusid välja näidata... natuke võõrustab ka.

 Kõige armsam on see, kuidas tal vahepeal temperament välja näib. Ta toriseb oma mänguasjadega. Kulmud lähevad kortsu ja kurjalt vaatab oma mängu asja ja kõvasti  õiendab sellele:''mämämäm ada ada älälläll.''

Netherlands

 I will be there soon.

Eile ja täna oleme emaga juba mõndasid huvitavaid kohti uurinud kuhu minna.

Mina eesotsas vaatasin ''Coffee Shop''-e ja ööklubisid.
Ema on mitmeid kordi Hollandis Amsterdamis käinud, seega tema juba teab osasid kohti, kuhu minna.
Kindlasti tahaks külastada ka Punaste Laternate tänavat ning üldise ööelu ja kohaliku kultuuriga tutvuda.

Ema rääkis mulle ka mingist hipide ''väljakust''. Selline suur suur, justkui keskväljak/plats, kus hipid müüvad igasugu põnevaid esemeid, asju, riideid ja... Mida iganes me kujutlusvõime ette viskab.
Ema ütles, et pean juba mõtlema, mis kaasa pakkida. Ilmselgelt mitte väga palju, kuna koha peal saab ka veidi šopatud. Aga ma tean küll, miks ta nii ütles. Et saaksin juba oma ootusi, lootusi soojendada ja meeli üles kütta. Sellest tuleb ülimalt vinge trip! Naljakas on mõelda, et see oli isa ettepanek.
Et tema hoiab last, et saaksime emaga kahekesi minna mõneks päevaks veidi eemale.
Olla ainult mina ja tema... Ja oma sõprussuhet veidi parandada. Ema oli kohe kõiksugustele pakkumistele avatud ja otsustasimegi Amsterdami kasuks, sest see oli minu soov.
Muidugi ema oli IN, sest talle on seal alati meeldinud.
It's gonna be fun.

Bloody Mary

Varsti lähen ma ilmselt pikemaks ajaks ära. Isoleerituna. Ei mingit telefoni ega netti, ei külalisi... Mitte mingit suhtlust. Too bad.

Ma hakkasin pihta sellise asjaga, nagu paastudieet vms. Ehk siis üks päev söö, järgmine päev paastun (ja joon ainult veet) ja nii siis kordamööda. See pidi tõhus dieet olema. Eks ma siis proovin.

Kas sa oled kunagi mõelnud sellele, mis tunne võib olla, kui sa kaotad kellegi, kes on elus sulle kõige tähtsam? Või kõige, mille nimel oled pikemat aega vaeva näinud ja igasugu ohverdusi teinud?
Hiljuti juhtus midagi nii õudset, et ma oleks kõigest ja kõigist ilma jäänud. Ma pole elus mitte midagi nii väga kartnud, kui tol õhtul seda... Ma pole kunagi ka nii emotsionaalne ja kurb ja vihane olnud samal ajal.
See kord naeratas mulle õnn ja mulle anti teine võimalus. Aga asjad ei saa enam nii jääda, nagu nad jäid siis...
Ma pean end kätte võtma, uusi lahendusi leidma ja ettevaatlikum olema.
See, mis siis juhtus võttis nii verd, pisaraid kui ka närve.

Ma hakkasin ühte teise blogisse kirjutama järjekat. Esimene lugu on valmimisel. Siis kui see valmis saab, siis panen siiagi selle lingi.
Ja kui see ime viimaks juhtub, siis soovin palju kriitikat ja nõuandeid ning ideid kogu jutu suhtes!

Flegma

Ma armastan inimesi! Samas aga kardan neid.
See on nii tore, kui on olemas igasugu sümpaatseid inimesi, kes on rõõmsameelsed ega ei tembelda teisi koledateks või ülbeteks mingite esmamuljete järgi.
Ja ma kardan neid, kes võtavad omaks, tunduvad nii usaldusväärsed ja mingil hetkel pööravad selja. Ma ei taha kaotada sõpru või tuttavaid, kes on juba mu ellu astunud ja südamele jäljed jätnud.

Me kõik oleme ilmselt teinud elus vigu, valesid otsuseid ja kahetsusväärseid tegusid, nagu Gerda ka mainis.. Selle pärast pole inimene kohe paha ja... Milleks iganes ka ei märgistata. Meil ongi loomuses teha vigu ja teeme neid ka paratamatult ja järelikult on nii ka ette nähtud. Midagi ei juhtu kunagi niisama. Kõigel on põhjus. Alati. Kedagi vihata ja kelle vastu tõrjuv olla on ka mõttetu.
Mis teha, eks me kõik ole ka erinevad ja kõigil ka erinev iseloom ja suhtumine.

Mind ümbritsevad inimesed on hakanud mõtlema, et ma olen boheemlane.
Ma olen viimasel ajal pidevalt nii rahulik ja teiste sõnul nii ''pohhuist''. Ma lihtsalt ei viitsi igast asjast välja teha või draamat tekitada. Ma ei jaksa lihtsalt oma närve ja aega mõttetuse peale kulutada. Milleks oma tegevusse ja emotsioonidesse ning olekusse mingit stressi rakendada?
Mul on toas pidevalt pime või siis küünlavalgus ja viirukid. Ma istun koguaeg põrandal patjadel, kui olen arvutis või joonistan/kirjutan. Ma riietun veidi teistmoodi ja rägin teistmoodi.
Kõik on nii erinev sellest, milline ennem olin. Ma ei joo alkoholi enam eriti, ma ei räuska ega lälla, hoian pigem omaette. Ma joonistan ka palju...

Pea on mõtetest raske

Inimestele läheb korda mida teen, miks teen, kellega teen, milline olen... See on põnev muidugi. Mu elu.
Ma tunnen end kuidagi jube üksikult. Ma tean, et pole. Mul on väike tibupoja, kellega ma olen ikkagi enamus aja koos... Mul on pere. Mul on sõbrad-sõbrannad. See üks noormees....
Aga ikkagi kimbutab mu hinge üksindus. Võib-olla ma kardan end avada inimestele. Jah, ma olen vabameelne ja avameelne. Aga kes teab, mida ma tegelikult tunnen ja mõtlen? Ainult mõni. Aga ikkagi...

 Ma elan täieliku kaksikelu. Nii palju on, mida ma tahaks kellegile ära rääkida. Ma isegi ei tea, kas see peaks olema võõras või keegi lähedane. Aga ma ei julge. Nii nii palju on asju, mida hoian justkui luku taga, aga oma hingepõhjas... Aina rohkem tekib juurde neid muresid ja saladusi. Ma võin enda kohta öelda, et ma olen päris müstiline, sest seda endalegi.
Ma räägin palju ja räägin asju ka vabalt välja, aga on palju suuri saladusi, mida ma ei julge endalegi tunnistada. Millele mõeldes hakkab seest kripeldama ja mis hetkeks seiskab südame ja peatab mu kopsud hingamast.

Hate

Kas sa arvad, et ma olengi nii egoistlik? Kas sa arvad, et ma olen uhke, ei kõhkle oma tegudes ja olen nii ennast täis? Ilmselt küll.
Minust jääbki tihti ülbe mulje. Ma olen kena ainult nende vastu, kes minuga sõbralikult räägivad. Nii kui inimene natukenegi midagi mõnitavat ütleb või mis veel hullem: alandavat -siis lööb mu enesekaitseinstinkt välja ja ma nähvan. Muutun sarkastiliseks ja tõrjuvaks.

Tegelikult on mul väga suured kompleksid. Kompleksid, mis on juba kasvanud üle pea.
Ma tean, et ma olen ilus, kuid samas.. Kuidas kellele! Aga mul on kenad näojooned ja kena figuur, hoolimata sellest, et olen ülekaalus.
Ülekaalus olen ilmselt selle pärast, et ma sain 6 kuud tagasi lapse ja pole väga sünnitusjärgselt alla võtnud. Ma olen olnud küll veidi laisk, on olnud ka ajapuudust ja ma olen tarbinud siiani tohutult palju alkoholi.
Eks ma söön veidi rämpstoitu aga seda üldiselt väga harva, sest ma ise söön ka harva.
Ma ei arva endast hästi. Muidugi on mu kehal palju üht-teist muudetavat ja selle pärast ma põhimõtteliselt kolmes kohas käingi tööl. Mul on vaja lapse jaoks vahetevahel uusi asju, ma otsin omale uut elukohta ja  kui mul umbes 7000 eurot üleliigset raha on koos, teen ma need iluoperatsioonid, mida tervisliku eluviisiga näiteks igal juhul muuta ei saa.
Täpselt nii suured ongi mu kompleksid.

Sõimamine ei muuda mitte midagi. Inimesed kirjutavad mulle anonüümselt sõimu. Ma ei tea, kas see rahuldab nende pahatahtlikke vajadusi või kas see peaks kuidagi kiirendama minu muutumist? Kas minu enesehinnangu saboteerimine on kuidagi kellegile kasulik? Jäängi sellele mõtlema.

Üsna pea ma hangin omale ühe ''programmi'' millega saan näha inimeste IP aadressi ja võib-olla isegi kasutajaid nimeliselt, kes mulle anonüümselt kirjutab. See oleks lihtsalt huvitav. Kes nii õel on?

Teoreetiliselt mind ei huvitagi, mida minust arvatakse. Ja ma võitlen iga päev selle nimel, et ikka jääda tugevaks ja olla tubli ja mitte laskuda nii madalale ja sõna otseses mõttes HALEDALE tasemele, et hakkan inimesi sõimama.

Ma ise enam ei vaatagi inimesi. Näiteks bussipeatuses. Ma ikka näen ja vaatan mis toimub mu ümber, aga ma ei pööra enam mingit tähelepanu sellele, milline ta välja näeb. Kes on pikk, kes lühike, kes noor, kes vana, kes kõhna, kes peenike, kes missuguse stiili või riietusega, milline on kellegi nägu.
Loomulikult torkavad silma eriti säravad ja ilusad inimesed, aga ma jään niivõrd neutraalseks, et ma ei mõtle isegi peas läbi, kes on milline. Ma olen nii õnnelik selle üle. Nii mõnigi valib oma seltskonda ja sõpru välimuse järgi. Mina mitte. Sest nii palju on selliseid üliarmsaid inimesi, keda on teiste poolt tõrjutud välimuse pärast, kes on tegelikult meeletult head ja suure sooja südamega. Mu ümber on nii palju häid inimesi ja üldse olen ümbritsetud VÄGA kirjust seltskonnast.

Mina, kes ma paistan inimestele ennast täis ja ülbe olen ka teiste poolt rohkem aktsepteeritud, kui mõni teine minusugune, juba selle pärast, et ma võin kõigiga suhelda ja olen meelsasti abiks, kui inimene kenasti küsib ja minu poole meeldiva olekuga läheneb.

Me kõik oleme ju siiski sama liiki elusolendid ja otse Emake Loodusest, pole oluline, mis taust meil on, millised me oleme, kõik oleme ikkagi võrdsed. Me kõik lähme lõpuks mulda. Lihtsalt liigne kritiseerimine ja sõimamine ja üleüldine pipardamine teeb elu raskeks.
Oleksin mina selline, kes koguaeg jälgib teisi, nuhib nende järel ja jälestab inimesi, siis oleks ma ka ilmselt ammu omale nööri kaela pannud. Päris vastik oleks elada sedasi, et ma muule ei suuda mõelda kui teistele inimestele ja nende elule. Kui ma ainult keskenduks teistele.

Ja vot selline inimene ongi ego ja ülbe, kes läheb teiste juurde sellise jutuga, et kes on paks, kes on kole, kes on ennast täis jms.

Ah mis ma ikka pajatan. Nii või naa need inimesed ei mõista seda kunagi, et tegelikult nad teevad iseenda elu raskemaks vihates teisi.

XO

Puhas

Enam ma ei taha alkoholi juua. Eile käisin ka pidutsemas. See oli nüüd viimane pidu pikemaks ajaks. Ma olin üpriski kaine. Hommikul alles purjus. Sellegi poolest ma tunnen, et ei jaksa lihtsalt enam alkoholi tarvitada. Samuti ei ole enam jaksu ja viitsimist klubides-baarides käia.
Vist piisaks sellest, kui saaks ühe inimesega tantsida oma valitud muusika saatel.
Nüüd tahaks ainult suitsetada. Mitu sigaretti kohe.

Aga tõesti, neid sõnu minu suust kuulda on ime. Et ma ei huvitu enam alkoholist.

Genuine Quality

Nii douche tunne on kuidagi. Esiteks üks väga lähedane isik suutis hommikul mu nii turri ajada ja siis migni teine kallis inimene lihtsalt... FUCK noh.
Kurat ma mõtlesin Sinule esimeseks kui ärkasin ja siis sa teed nii.
Ja järsku... JÄRSKU olen mina see kes miskit ei mõista ja kes kõik valesti teeb.

Ma ei tea mida teha. Absoluutselt iga asja osas on mul mingi keeruline olukord. Vahet ei ole kas see puudutab tööd, kooli, sõpru, peret, kodu või ühte noormeest.
Hea on vaba olla küll, aga seda ühte inimest ma oma kõrvale tahaks küll.
Mis sest, et ma ei peakski hetkel keskenduma üldse mingitele suhetele. Ainult oma lapsele ja perele ja tööle või koolile.
Aga raske on üksi läbi selle sita roomata, mis minuga toimub.
Ma saan lapselt piisavalt lähedust, aga mul on vaja teistsugust lähedust... Intiimset, sensuaalsed ja et keegi mind hellitaks ja mina teda. Ja kellega saaks koos igasugu meeldivaid sündmusi ja tegemisi läbi viia. Mul on vaja inimest, kellega ma saaksin ükskõik mis kella ajal oma muredest ja kõigest muust rääkida. Mul on vaja inimest, kes on justkui seif, kuhu ma panen oma südame, et seda hästi hoitaks ja kõik mõtted ja jutud mida mujale ei saa panna, et keegi neid kuulaks ja mõistaks.

Mul on kadunud igasugune usk usaldusesse, armastusse, suhetesse, austusesse. Raske on järsku aktsepteeridaa neid kui olemas oleva faktina või käes oleva tõelisusena.
Ma olen liiga skeptiline ja ma kardan.

Mis teha. Mina olen ju selles süüdi. Mina olen ju see halb inimene, kes kõik eemale tõrjub. Mina jah.

XXYYXX

Enne, kui hakkad seda postitust lugema, palun lükka käima järgmine lugu...
See mõnus lugu...
Hubane tuba. Soe õhk. Kanepi lõhnad. Hämar valgus.
Ta silitas õrnalt oma näppudega mu selga, seejärel õlgu, seejärel tagumikku,.. siis puusasid.. rindu.
Ta suudles mind ja sasis mu juukseid. Me vaatasime teineteisele otsa. Lihtsalt vaikisime ja kuulasime seda mõnusat rahulikku muusikat mis taustaks mängis. Naeratasime.
Me lihtsalt lamasime seal. Paitasime teineteist ja silitasime paljaid kehasid.
Polnud pikka aega nii rahulolev. Sel hetkel oli mu sisemine harmoonia end tunda andnud.
Ma tundsin end vist esimest korda päris enesekindlalt ja koduselt. Ta kohtles mind nii hästi.
Mõtlesin, et võiksingi sellesse hetke jääda. Igaveseks.
Süütasime joindid. Rahulikult voodis selili lamades suitsetasime. Tegime kordamööda suitsuga ringe. Tõmbasin omale tema ruudulise flanellpluusi selga.
Tahtsin veel veidi suitsetada, seega läksin istusin laua taga ja hakkasin käsitsi ühte rollima. Tema aga vaatas mind nii kaua. Läksin tema juurde tagasi ja siis suitsetasime.
Kui suitsuisu täis sai, lebasime veel veidi ja rääkisime. Lõpuks uinusime.
See kõik oli nii täiuslik.

Rizlazizla

Esmaspäev.
Käisin lapsega neuroloogi juures. Ütles et laps on tublisti arenenud oma vanuse kohaselt (eriti, kui arvestada, et ta on enneaegne). Niiet.. Väga hea. Mu laps on tubli.

Pärast käisin Edvini töö juures kohvitamas ja mulle pakuti uut tööd. Ma olin selle sama äri suhtes üsna skeptiline, aga vot see tekitas huvi ja jättis väga positiivse mulje. Sellest kirjutan lähemalt, kui olen asjaga kindlasti seotud ja juba tunnen kogu süsteemi üksikasjalikumalt.

Peale kohvitamist läksin Levikasse, kus sain kokku Marguse, Russi ja Karliga. Suitsetasime natuke ja rääkisime juttu. Hea oli trehvata.

Nüüd tahaks langevarjuhüpet teha.

All Stars

Neljapäev.
Õhtu oli kätte jõudnud. Emaga sõitsime linna poole ja autos juba kerge klubi muusika soojendas.
Ta tõi mu Viru tänavale, kus pidin Marciga kokku saama.
Vihma sadas.
Nii kui autost välja astusin keksasin kiiresti Plubi poole. Marc juba ootas mind Viru väravate juures. Läksime Plubi, et alustuseks mõned joogid võtta. Sisse jõudnud, nägime juba Fredi, kes diivanil pikutas. Teretasime ja jutustasime natukene, kuni läksin võtsin 6 üllatushoti. Need olid sellised head ja hapukad, sinist värvi. Need tuletasid mulle mingil määral lapsepõlve meelde, kui olid eriti populaarsed sellised pikad kõrrekesed, mille sees oli sinine hapukas pulber,mida me naabripoistega alati maiustasime.
Plubis sai siis natukene räägitud ja suitsuruumis suitsetatud ja veel veidi limpsitud. Plub oli sel hetkel nii tühi, et läksime edasi Hullumaja baari. Seal võtsime kohe ''kaukaasia vang'' või millegi sarnase nimelist 12 shoti kolme peale. Need olid päris rõvedad, aga tõmbasid käima küll.
Nägin seal isegi endist paralleelklassiõde põhikoolist, Rebecccat. Üllatavalt tore oli teda näha. Natukene seedisime poistega oma eelmiseid shote, käisime suitsul ja võtsme veel uued.
Siis juba Rauno helistas, et tuleksin Lastemaailma juurde kust ta mu auto peale võtaks, et edasi Arena3-e liikuda. Hakkasimegi Hullumajast liikuma ja Fred jäi sinna. Marc läks Foorumi juurde, kus ta pidi Agnega kokku saama.
Kui viimaks auto peale sain, oli kell 23:00. Sõitsime siis rahulikult Arena juurde, kus parklas kahes autos juba pisikambakestel kerge hardstyle pidu käis.. *Jee, oleme nii kõvad, pargime klubi ette ja paneme oma peo püsti, sest raha pole, et sisse minna.*
Lõpuks kui klubise jõudsime, anti mulle kohe VIP käepael, kuna olin koos Raunoga, kes on tunduvalt oodatud fotograaf Arenas.
Läksime siis sisse ja võtsime joogid ja seisime natukene terassil.
Rahvas oli veel üsna rahulik. Aga inimesi oli alguses juba palju rohkem, kui eelmisel kahel suvekuul.
Rauno hakkas juba pilte klõpsima ja mina käisin tuttavate juures juttu rääkimas. Järjest rohkem tuli sõpru ja sõbrannasid ja veel vanu tuttavaid kohale ja järjest läks õhtu põnevamaks ja lõbusamaks. Inimesed muutusid liikuvamaks ja aina rohkem rahvast tantsis.
 Vaahepeal läksin kahe noormehe juurde juttu rääkima. Neil olid peas selised elektrooniliselt vilkuvad karvased jänkukõrvad. Proovisin ühte paar ning see, kelle omasid proovisin ostis uued ja kinkis ühed mulle. Terve ülejäänud pidu käisingi siis jänkukõrvadega ringi.
Tutvusin ka väga toredate venelastega, kellega sai tükk aega tantsitud ja vesteldud.
Hetkel eilset meenutades, mul pilt justkui muutuks hägusemaaks.. Sest tõesti, mis eelnevalt kirjutasin, oli viimane asdi, mis selgelt mäletan.
Igal juhul.. Edaspidi kohtusin veel mitme endise koolikaaaslasega ja palju sai ikka lollitatud, tantsitud, joodud ja palju uusi asju proovitud.

Vahepeal siin toitsin Lucast ja rääkisime pikalt juttu ja nüüd ta mängib omaette natuke.. Niiet jätkan kirjutamist, kuid nüüd mõte läks sassi.. Niiet las ta  jääb sinna paika.

Kella nelja paiku istusin takso peale ja läksin Lasnamäele Riki juurde. Seal rääkisime natuke juttu jne, kuni läksin puhkama tunnikeseks, kuni sõitisn linna tagasi ja bussi peale, et koju saada.
Kohe kui koju jõudsin, tõin õe juurest oma tibupoja ära, oanin ta om voodisse pikali ja läksin tema kõrvale. Pikalt jutustasime ja naersime kuni ta veel ära sõi ja magama jäi. Ise sain ka puata ehk tunnikese.


 Täna oli nii imelik netti tulla.. Sain endast väga kahtlase pildi, mis eile tehti. Tore kuulda igasugu lugusid.
Vähemalt oli korda läinud ja tõeliste probleemideta pingevaba pidu ja see oli hästi ära kasutatud aeg ja võimalus. Hea on kohe olla. Meel on rahul.

The story of a broken heart

Mäletad seda momenti, kui me esimest korda kohtusime?Juba kaugelt vaatasime teineteist, mõlemal õrn naeratus näol.. Mõlemad ütlesime teineteisele umbes, et: wow. Sa näed nii hea välja!
Ja kallistasime. See oli nii hea ja habras tunne.
Mäletad, kui alati filmi vaatamise ajal me korraks keskendusime hoopis teineteisele, suudlesime, naeratasime ja vaatasime filmi edasi?
Mäletad, kui minu juures olid Mario, Mia ja Darja, kui ma jäin haigeks ja me mõemad istusime põrandal toetudes voodile ja rääkisime nii pikalt juttu, et teised juba hakkasid koju minema?
Mäletad, kui sa tahtsid mind naerma panna ja siis sa käest hoides hakkasid alati kõditama, sest teadsid et kardan peopesa seest kõdi?
Mäletad, kui õhtul oli väljas jahedaks läinud, siis sa võtsid mu alati sülle, kui rõdule suitsule läksime, et ma ei saaks uuesti neeru- või põiepõletikku? Sa ütlesid, et hoolid minust, selle pärast.
Mäletad, kui joonistasid mulle selle ilusa pildi?
Mäletad, kui sa tahtsid mu nimetähed omale tätoveerida?
Mäletad meie plaane?
Mäletad seda, kui sa mpidid ära minema ja ma hakkasin seletama, et mul pole sõnu,, mis kirjeldaks mu tundeid su vastu ja et see on midagi enamat kui armumine? Sa ütlesid:''ma tean mis tunne see on... Ma armastan sind!'' Siis suudlesid mind.

Ma alati küsisin su arvamust, ma tahtsin sind igati pidi uute ja paremate asjadega üllatada. Ma tõin sulle kingitusi. Ma üritasin nii mitmel viisil oma armaastust väljendada ja ma tahtsin panna sind tundma, nagu sa oleks ainuke kutt kogu maailmas.

..... Või oled mu juba unustanud? Koos kõigi nende mälestustega? 

Neid häid hetki ja mõtteid ja plaane oli nii palju... Mul ei mahu see siiani pähe kuidas see sai otsa lõppeda. Kuidas sai keegi teine minu koha ära võtta.

Kas sa suudled ja kallistd teda sama kirglikult? Kas sa ütled talle samasuguseid sõnu? Kas sa kasutad tema peal uusi teooriaid ja meetodeid, mida minult õppisid?

Neli

Panin magava lapse oma voodisse, avasin cricketiga Somersby pudeli, panin Youtubest käima ühetunnise progressiivse house muusika ja nüüd on viimaks aega oma tühjusest kajavasse blogisse kirjutada.

Täna otsustasin viimaks koju tulla. Õnneks takistusi polnud see kord. Pole ka ammu arvutikasutus võimalust tekkinud ja seetõttu blogisse pole mitu päeva kirjutanud.

Ilmselt kolmapäevast lahkun jälle ja kolin kuu lõpuks uude korterisse koos ühe noormehega.

Kokkuvõtlik:
Vahepeal siis ööbisin Koplis Reinaldi juures, siis tiksusin niisama linna vahel ringi.
Neljapäeval viisin lapse Lasnamäele sõbranna juurde hoidu ja otsustasin õhtu vabaks võtta, et igapäevasest rutiinist ja stressist lahti saada ja natukene öise keskkonna poolt pakutavat lõbusamat meeleolu nautida... Kuid seda kõike peaegu, et isegi mõttetult.
Neljapäev õhtu vastu reede hommikut oli täpselt selline: palju alkoholi (mis oli vist ainuke positiivne asi), palju draamat, vägivalda ja stressirohket vaidlemist ja tülitsemist IGA nurga peal.
Ise sain ühe meesterahva käest vastu vahtimist. Telefon varastati ja hiljem tagastati, kuid mitte tervena ja ilma SIM kaardita, kuid selle sain ka pärast poole tagasi. Kukkusin ka kaks korda kokku ja käisin kiirabis. Edaspidi jõlkusin lihtsalt mingisuguse rahvaga kaasas ja viimaks läksin lapsele järgi.

Kõik kujunes sedasi välja, et olin õhtuni siis sõbranna juures pojaga, kuni vana klassivend meid linna viis. Sain Karliga kokku. Käisime poes, ostsime jooke ja suitsu. Andsin joogid Karli kätte. Ta saatis mind poole teeni Baltijaama juurde ja läks oma rollerile järgi. Mina läksin siis nr 21 bussi peale, millega sõitsin lõpuni välja Kakumäele. Karl tuli oma kahe sõbraga meile vastu ja siis jalutasime tema juurde. Kui laps õhtul magama jäi, tegin ka poistega joogid, seni kuni nemad ära läksid ja mina ja Karl kahekesi jäime. Vaatasime ''21 Jump Streeti'' ja sõime pitsat. Film, mille lõpu poole ma jäin magama, on nähtud juba 4 korda, niiet sel korral väsisin vatamast. Pärast toimetasime natukene veel ja lõpuks läksime magama. Lõuna ajal peale ärkamist rääkisin kohe isaga ja ta lubas Kakumäe Selveri juurde vastu tulla, et mind ja Lucast auto peale korjata. Kuna isa ei jõudnud täpselt kokkulepitud ajaks läksin Selverisse ka.Ostsin midagi süüa ja juua.
Järjekorras seistes suutis üks neiu mu närvi ajada, mille peale ma ütlesin midagi väga kohatut ja mul on nii piinlik, et enam seak oma nägu ei näita ilmselt.
Lõpuks siis jõudsime koju ka ja tegelikult on hetkel päris hea olla siin.

Skank

Kodus läks suureks riiuks ja niisiis lahkusin kodust. Abivalmis sõber Reinald pakub katust õnneks.
Pesitsen siis Põhja-Tallinnas natukene.


Esmaspäeval kui kodus ''kerge'' draama tekkis, siis mõtlesin küll, et kuhu ma oma eluga jõudsin. Kutt pettis, siis jättis maha. Mul on laps, kellele suurt midagi hetkel pakkuda ei saa. Tööga pole hetkel just kõige paremini. Elan toetuste eest, mis on otsast. Lapse isa ega ka mu omad vanemad rahaliselt ei toeta. Kodust välja lend. Osad sõbrad on mu unarusse jätnud, sest arvavad, et mul pole aega enam. Siiani olen väga värdjate meeste otsa sattunud. Ma pole endaga rahul. Üksindus kimbutab ja ma olen enamasti päris väsinud kõigest...

Ise selle tee valisin.. Nüüd pean seda ka jätkama ja lihtsalt hakkama saama. Elu ei peagi kerge olema ja kui masendusse langen, ei tule sellest midagi välja. Ma ei anna kunagi alla. Alati on olemas mingi lahendus.

Nii palju sellest siis...
Täna on ilus päev. Kui laps on toidetud, lähen pessu ja sättima. Ootan, kuni Reinald koju tuleb, rahvas üles ärkab ja siis lähen linna inimestega kokku saama ja muid asju ajama.
Täna saab Lucas ka natukene Tallinna linna näha. See pidi beebidele kasulik olema, kui jalutatakse linna vahel ja kaubanduskeskustes, kui nad saavad näha palju inimesi ja kõike muud vaatamisväärset, mida sipelgapesa moodi keskkond pakub.

Võimalik, et kirjutan õhtu poole veel miskit. Senikaua, head lugemist!

BockiRock

Pühapäev.
Ärkasime Lucasega 9-10 paiku üles.  Toitsin lapse  ära ja siis ta jäi uuesti magama.
Ilge magusaisu tuli. Leidsin köögist Pisangi ja Sprite-i. Tegin koksi. Jõin end veidikene purju ja jäin magama. Tõeline kangelastegu.

Siis ärkasime lõpuks 3 paiku üles. Sättisime, mängisime tükk aega. Marciga lobisesime veidi telefonis ja siis leppisime kokku, et kohtume poole seitsme aeg linnas.
Tegelesin veel tibuga natuke ja siis, kui ta puhkas, käisin pesus ja panin end riide, tegin valmis soengu ja tõmbasin krohvi näkku. Lapse viisin emaa kätte ja lippasingi bussi peale, et linna saada.
Lõpuks linna jõudnud Marc oli juba koha peal ja ootas mind. Otsisime Dejavu-d, kuid seda tulutult. Lõpuks läksime ühte teise vesipiibubaari nimega Popular ja seal kõrval oli muidugi ka Dejavu! Võtsime siis vessu koos kirsi-cola tubakaga ja ühe pirnisiidri.
Ära tossutatud otsustasime McDonaldsisse minna. Kahekordsed juustuburgerid ja McFlurry Snickersiga.
Istusime ja sõime ja tekkis mõte Plubi minna shote võtma. Plub tundus nii tühi. Noh, polnud oluline. Sai juba terve kupatus shote võetud ja siis järgmiseks õlu ja siider. Sakk oli sees, lõbus oli olla ja nägin Fredi. Kutsusime rahvast ka, aga minul oli aeg koju minna.
Marc saatis ilusti bussi peale ja siis natukene sebisin tema jaoks rahvast veel Plubi juurde.
Ristis tulin bussi pealt maha ja siis Aimar korjas mu auto peale, natuke sõitsime ja rääkisime ja siis viskas koju mind.
Täitsa hea oli koju tibu juurde tulla.. Aga isa hakkas mölisema, et mis suhtega juhtus jne. Nagu ma oleks tahtnud, et nii läks.. Nagu see oleks olnud minu teha. Tuju langes jälle mõne võrra.
Igal juhul... Siis mängisime Lucasega veidi, toitsin ära ja panin tuttu.

Hetkel istun ja mõtlen siin.. Peaks magama minema.. Samas on hea tuju ja samas ka emotsionaalne ja kohati nukker.

Tore õhtu oli küll.. Aga miks mul kirjutamise tuju pole?

Heart shaped box

Ma värisen. Mul on külm. Pisarad voolavad jugadena mööda põski alla, kukuvad tilkadena ja manduvad mu pluusil. Pilk on tühi.
Täpselt selline tunne on, nagu mu süda olnuks klaasist... Ja kinkisin selle kellegile... Ta hoidis seda hästi, pani selle särama... Aga *suddenly wild idea appears*, võttis julmalt kätte ja paiskas vastu maad kildudeks.
Ma ei usu enam armastusse. Usaldust ei eksisteeri. Austust - seda veel vähem.
Meil olid nii suured plaanid... 
Näib, et pean oma teed üksinda jätkama. Nagu alati. Everything ends up the same way.
Siiski ta ei erinenud palju teistest.

Love left a memory, noone can steal; True love left pain, none can heal...

Reede õhtu. Tööpäev läbi. Siis Pinja küsib, et mis ma õhtul teha plaanin.
Igal juhul... Väga väga super hüper tore pidu oli kõik...
... kuni mulle helistati, et minu armas (nüüdseks eks-)kaaslane on leidnud kellegi teise..
Siis ma olin isegi kaine veel. Mõtlesin, et pole hullu, annan andeks, selliseid asju võib ette tulla. Läksin klubisse sisse tagasi, jõin mingit jooki. Läks võib-olla 10 minutit ja ma olin täielik sült. Nock outis. Mitu korda. Midagi aru ei saa, puudutusi ja valu ei tunne... Mulle pandi midagi joogi sisse. Mario ja Helari ja veel keegi tassivad mind igale poole hoiavad püsti jne. Kõik oli nii virvendav ja häguselt mäletan seda hetke.
Järsku olime kusagil mingi sõiduki peal. Siis ma ei saanud hingata. Silmad lihtsalt vajusid pahupidi ja järsku ma oleksjustkui maganud. Päris pikalt ei saanud hingata ka. Kõik tahtsid kiirabisse helistada.
Kui lõpuks Sakku jõudsime, siis vajusin lihtsalt keset teed kokku. Ma ei hinganud. Ma lihtsalt sel hetkel ei jaksanud enam hingata. Helari oli juba kiirabisse helistamas...
Noh sedasi jaurasime päris pikalt. Lõpuks see otsene mõju läks mööda ja me istusime ja rääkisime juttu mingisugune tunnike koos Helariga ja siis ta saatis koju kell 9.  Alguses ma isegi ei teadnud kuidas koju sain, aga kui nüüd natuke rohkem mõeldes pingutada siis ikka häguselt midagi meenub.


Täna on emal palju palju rahvast külas. Mõni on juba kohale jõudnud, et aidta süüa teha jne. Mind kutsuti ka kööki ja end tudvustama nendele, kes mind ei tea... Aga ma ei suuda sellisena minna kusagile. Ma olen silmad peast nutnud, tegelikult nutan siiani.. Mul pole mingit tuju enam siin olla ja üldse kedagi näha. Ainuke väike päikseke on mu poja Lucas. Teised võivaad kõik perse kerida.
Mul oli olemas see keegi kes alati toetas, aga kurat nüüd ta läks ka... Pole lihtsalt kedagi, kellega koos nutta...

Mul kadus kõik töötegemise isu ka ära. Ma tahaks siin samas, oma toas, oma tugitoolis praegu koomasse langeda, et aeg läheks palju edasi ja siis tagasi tulla kui kõik on kauge ja raudne minevik.