The saddest thing is a wasted talent

Mul on nii vastik mõelda, et ma nii.... Äärmuslike tujumuutustega vahel olen. Et ma olen mõelnud enesetapule. Mis on loomulikult rumalus.

Kindlasti on nii mõnigi mõelnud enesetapule. Et elu on nii mõttetu. Et ise oled nii mõttetu. Pole enam põhjust elada.
Mis mõttes? Ma ei suuda isegi uskuda, et mina nii mõelnud olen.

Elus on nii palju avastamiseks. Maailmas on palju avastamiseks. Nii palju on kohti kuhu minna. Ilusaid kohti mida näha. Mida tunda. Igas võimalikus mõttes. Lõhnasid, misa tundnud ei ole. Värve, mida nii elavalt pole näinud. Loodust ja selle võrratuid imesid. Erinevat maapinda, millel sa pole kõndinud. Nii erilist, millel tahaks paljajalu käia. Erinevaid pindasid, mida pole katsunud. Ujuda vees, mis on teistest erinev. Näha loomasid ja lindusid, selliseid, mida loomaaedades pole. Näha ilusaid ja haruldasi taimi.
Nii palju on erinevaid kultuure. Erinevaid roogasid, mida nautida. Maitseelamusi, mida poleks kunagi lootnud saada. Erinevaid rahvaid ja nende kombeid. Erinevaid inimesi. Igal pool võid kohata inimest, kellest võib saada sinu hea ja lähedane sõber. Igal pool võid kohata inimesi, kes räägivad sulle uskumatuid ja ennekuulmatuid lugusid. Need kõik laiendaksid sinu mõistmist ja maailmavaadet. Igal pool võivad sulle vastu tulla suurepärased võimalused. Ükskõik millised.
Nii palju on muusikat avastamiseks. Isegi kui kuulad ainult mingit oma zanri muusikat, ühel hetkel võid avastada midagi täiesti teistsugust, aga peas käib see ''klick'' ja sa tead, et see meeldib sulle. Sa tead, et see tähendab sulle midagi.
Alati ei pea tegema nii nagu on ''ette nähtud''. Et lähed kooli, lõpetad ühe, jätkad järgmises, siis lähed tööle, siis hangid oma elamise, abiellud, saad lapsed.... Teine kord piisab sellest, et teed mida tahad. Teed, mis sulle meeldib. Mis on sinu kirg. Lähed sinna kuhu soovid. Õpid ennastki tundma. Siis oled õnnelik selle üle, mis sul on.

Üldiselt ju öeldakse, et ole õnnelik selle üle, mis sul on, mitte ära nukrutse selle üle, mida sul ei ole.
Tihti me mõtlemegi, et peame õnnelikud olema, sest meil on kodu ja töökoht, aga teisest küljest... Vajame ometi vabadust. Vajame silmarõõmu (ma ei mõtle inimes, kes meile meeldiks...), vajame ilusad kohta, kus olla ja elada. Vajame tugevat elujõudu. Elurõõmu. Me ei taha rutiini. See ei tee ju õnnelikuks. Me peaksime ka tegema kõike seda, mida me ihkame ja oskame. Seda mille järgi tunneme hingepõhjastki kiirgavat vajadust. Kes tahab teha muusikat, kes tahab reisida ja rännata, kes tahab tegeleda muusikaga, kes tahab kirjutada...

Võimalik, et see kõik kõlab nagu kaugelt aimatav hippie-bullshit ja liiga naiivne, aga hetkel ma tunnen, et noh.. I should just get out there and live my life.

Pilte kohtadest 
Ilus laul ''Take me somwhere nice'' 

Fattie Boom Boom

Eks ma olen pikalt mõelnud, miks noored poisid/mehed ei taha omale neidu, kel on laps. Muidugi vähesed ütleks ausalt, et laps osutub takistuseks.
Ma alati olen mõelnud, et no mis mõttes, ega ma ei kogusta oma kutti midagi tegema ja ei seosta last ja kutti omavahel jne, aga ajapikku kui ta peaks hakkama mul külas käima, siis lõpuks ikka ju ta peab aeg-ajalt ootama vms, kui oma lapsega tegelen.
Samuti ei saaks ma oma kaaslasele nii palju pühenduda ja ajaliselt temaga nii palju koos olla, kuna laps on nr 1.
Siis ma hakkasin end sellisesse olukorda paigutama. Kus mina oleksin lihtsalt üks noor neiu ja mu kaaslane oleks näiteks üksikisa. Tal oleks väike laps, kellega ta ka koos elab.
Ilmselt ma poleks ka valmis lihtsalt võtma uusi ''kohustusi'' vastu, mida ma ise omale ette plaaninud ei ole. Iseenesest see nii hull ei oleks, kui ma kohe nipsu pealt ei pea emmet mängima, kui  ma seda tegelikult ei ole. Eks kõik võtaks aega. Aga jah, kui ma olen nii noor ja ma tahan lihtsalt kaaslast omale, siis m ei kujutaks ettegi, kuidas ma käituks või reageeriks, kui selguks, et tal on väike laps.
Ma olen ka väg armukade ja tahan et minule pühendutakse ja mul oleks päris raske sellises olukorras.
Ma vist ikkagi mõistan kutte. Vähemalt ma saan aru, miks suhe minuga raskem on.

Rääkides veel lapsest, siis juba paari päeva pärast saab minu väike tibupoja üheaastaseks!
Ma isegi ei tea, mida ma tunnen, kui sellele mõtlen. Muidugi on tore ja uskumatu, et see aeg kõik nii kiiresti läks, kindlasti ka natuke kurb, et mu väike beebi hakkab suuremaks lapseks vaikselt kasvama, aga noh, ma ei tea ka... Eks ma ikka olen proud mommy, aga kuidagi liiga neutraalne tunne on.
Ma kutsusin kõik sugulased laupäevaks kokku, et tähistada Lucase sünnipäeva, aga ausalt öeldes ma ei viitsi jälle kõigiga koos olla. Mul on toredad sugulased, aga lahaks Lucasega kahekesi olla. Läheks beebikinno või midagi muud lihtsat.

Ma ei taha eriti inimestega suhelda hetkel. Ma ei tea miks. Juba pikemat aega on selline tunne, et oleks omaette. Ei viitsi lihtsalt. Kõik küsivad, kuidas mul läheb. Ma isegi ei oska sellele vastata. Otseselt halvasti pole midagi, aga mul on kõigest tüdimus sees. Ma ei tea enam täpselt mida ma tahakn, miks ma tahan, kuna ja kuidas.

Mu keha. See on ikka veel kohutav. Suur mürakas. Kõik on loomulikult viisakad ja ütlevad, et mul pole midagi viga, aga ma tean, et tegelikult on ikka küll.
Ma olen vaikselt hakanud trenni tegema ja mingeid ebatervislikke toite asendama tervislikuga. Õhtused näksid jms asendan puuviljadega. Hommikul söön nuudlite jms asemel ühe võileiva, kus on vahel liha, muna ja midagi rohelist. Ma joon palju vett ja gaseeritud vee asemel tavalist mineraalvett. Karastusjookide asemel mahla. Kõik hakkab sujuvalt paremuse poole minema. Eks see võtab kaua aega, aga ma siiski püüan.
Ma tellisin netist imeilusa ja päris hoti kleidi, aga tellisin oma vana suurusega, ehk selle suuruse, mis oli enne rasedust... Seega see on ikka väike mulle. Nüüd on mul vähemalt motivatsiooni mingil määral juurde tulnud.
Mu kallis sõber saatis mulle ühe päris hea treeningu video, mille järgi teen trenni.
See kord pean suveks vähemalt natukene vormi saama. Ja kui 19 kukub, tahaks näha välja nagu ilus noor naine, mitte nagu mingi pontsik, kes minema veereb, enne kui aru saad millega tegu oli.

Kuna mul on aastaid asjad pidevalt põhja läinud, siis nüüd on aeg tõusu jaoks. Ma juba tean, et tegelikult hakkavad asjad paremini minema. Olgugi et suhted ei toimi, ma näen kohutav välja, igati pidi on raske kuidagi...
Nüüd laps saab suuremaks, mul tekib rohkem võimalusi tööd teha jms; ma hakaksin trenni tegema ja tervislikult toituma; ma hoian suhetest pausi (jah, jälle ma ütlen nii); mu garderoobi sisu muutub järjest trendikamate riiete vastu; tänu õigemale toitumisele on mul ilusam inimlik jume; mul on peas ilus värv, millega ma ise ka rahul olen; ma hoian ennast rohkem erinevate asjadega tegevuses, et masendusse mitte langeda; vaikselt hakkab mõistus tulema...
Ma muutun ka palju sihikindlamaks.

Ma pole õnnelik, aga ma tean, et ma saan varsti õnnelikuks. When you work on your dreams, miracles will happen.