Küll vana uudis, aga kuna ma pole blogisse enam nii tihti sattunud, siis olen oma lapse isaga koos jälle. See on justkui pööre eelnevale paarile kuule. Asjad loleks nii, nagu nad praegu on, kui me poleks koos.
Ma istun hetkel oma uues kodus, köögis ja joon teed. Mõtteis täielik torm. Ja mis uus kodu? Ma olen tagasi siin, kust ma tegelikult pärit olen. "Your home is where your story begins." Sellist silti märkasin ühes sisustuspoes, kui olin igasugust träni koju hankimas. Irooniline, kas pole?
Mu lapsepõlve kodu, ehk see, kus hetkel pesitsen, asub Soomes. Juba see on midagi veidrat minu jaoks. Umbes 9 aastat tagasi pidin harjuma eluga Eestis, mis oli veider ja kohati ebameeldiv. Aga harjusin. Eestist sai minu kodumaa. Ma armusin esmakordselt. Oma uude kodusse ja kodumaase. Aastate järel kohtusin ühe uskumatult kena eesti noormehega. Ma armusin temasse. Sel hetkel jumaldasin kõike, mis mind ümbritses. Minu uus imearmas kodumaa. Seda poissi. Kõike. See oli vist üks esimestest märkimisväärsetest peatükkidest minu elust. Sest juba siis juhtus esimene suur ime. Laps. Nagu muinasjuttudes. Printsess leiab imedemaal oma printsi. Nad armuvad ja viisakal ning traditsioonilisel kombel ehk abielluvad ja siis saavad lapse. Meil muidugi seda ühte olulist asja ei juhtunud.
Ühel hetkel tundus kõik nii fucked up olevat. Arvasin, et nagu ikka noored uljad seltsimehed, pistab ka minu mees till pihus punuma ja vaen tema vastu oli tohutu. Palju asju juhtuski, kuid seda mitte. Loomulikult tundub kõigile nii, aga ei.
Igal juhul. Kui meie vahel kõik selgeks sai, juhtusid taaskord suurejoonelised muutused. Suvi oli hoopis teistsugusem, kui arvasin.
Siin ma olen, Soomes. Varsti tulen Eesti, teen viimased olulised asjad ära, pakin suuremal määral asju kaasa ja tulen tagasi. Ja siis juba oma mehega, laps oma isaga. Pisiperena koos.
Hetkel lahutab meid süsteem, mille järgi me saame alles septembris oma muinasjuttu jätkata. Ja ma ei suuda enam oodata... See selleks.
Ma olen siin Põdramaal palju pabereid ajanud, dokumente teinud. Tööd teinud. Eile õhtul sain omavanuse sugulasega kokku. Ta korjas mind auto peale ja võttis mu linna kaasa oma sõpradega kohtuma. Ta tudvustas kõiki minule ja mind kõigile ja leidsin oma kaua kadunud olnud lapsepõlvesõbranna üles ja samuti sain palju palju uusi tuttavaid.
Pole enam nii raske siin olla. Vundament on all juba, saan hakata normaalset elu elama. Seljataha jäi ainult pere, üks kallis sõbranna, terve hunnik vaenlasi ja murtud südameid, kuid siis kui mainisin, et varsti mind pole enam siin, ma pole enam saadaval ja läheduses, ei hoolinud keegi. Nüüd alles tehakse seda nägu.
Igal juhul oli see samm praegu vajalik, et siia tulin. Siin saan ma kindlasti lapsele väärikat ja head lapsepõlve pakkuda. See on õige tähtsam.
Laps on number üks ja nii kaua kui saan tema elu paremaks muuta, lähen edasi just selles suunas.
Küllap kirjutan varsti jälle.
No comments:
Post a Comment