BockiRock

Pühapäev.
Ärkasime Lucasega 9-10 paiku üles.  Toitsin lapse  ära ja siis ta jäi uuesti magama.
Ilge magusaisu tuli. Leidsin köögist Pisangi ja Sprite-i. Tegin koksi. Jõin end veidikene purju ja jäin magama. Tõeline kangelastegu.

Siis ärkasime lõpuks 3 paiku üles. Sättisime, mängisime tükk aega. Marciga lobisesime veidi telefonis ja siis leppisime kokku, et kohtume poole seitsme aeg linnas.
Tegelesin veel tibuga natuke ja siis, kui ta puhkas, käisin pesus ja panin end riide, tegin valmis soengu ja tõmbasin krohvi näkku. Lapse viisin emaa kätte ja lippasingi bussi peale, et linna saada.
Lõpuks linna jõudnud Marc oli juba koha peal ja ootas mind. Otsisime Dejavu-d, kuid seda tulutult. Lõpuks läksime ühte teise vesipiibubaari nimega Popular ja seal kõrval oli muidugi ka Dejavu! Võtsime siis vessu koos kirsi-cola tubakaga ja ühe pirnisiidri.
Ära tossutatud otsustasime McDonaldsisse minna. Kahekordsed juustuburgerid ja McFlurry Snickersiga.
Istusime ja sõime ja tekkis mõte Plubi minna shote võtma. Plub tundus nii tühi. Noh, polnud oluline. Sai juba terve kupatus shote võetud ja siis järgmiseks õlu ja siider. Sakk oli sees, lõbus oli olla ja nägin Fredi. Kutsusime rahvast ka, aga minul oli aeg koju minna.
Marc saatis ilusti bussi peale ja siis natukene sebisin tema jaoks rahvast veel Plubi juurde.
Ristis tulin bussi pealt maha ja siis Aimar korjas mu auto peale, natuke sõitsime ja rääkisime ja siis viskas koju mind.
Täitsa hea oli koju tibu juurde tulla.. Aga isa hakkas mölisema, et mis suhtega juhtus jne. Nagu ma oleks tahtnud, et nii läks.. Nagu see oleks olnud minu teha. Tuju langes jälle mõne võrra.
Igal juhul... Siis mängisime Lucasega veidi, toitsin ära ja panin tuttu.

Hetkel istun ja mõtlen siin.. Peaks magama minema.. Samas on hea tuju ja samas ka emotsionaalne ja kohati nukker.

Tore õhtu oli küll.. Aga miks mul kirjutamise tuju pole?

Heart shaped box

Ma värisen. Mul on külm. Pisarad voolavad jugadena mööda põski alla, kukuvad tilkadena ja manduvad mu pluusil. Pilk on tühi.
Täpselt selline tunne on, nagu mu süda olnuks klaasist... Ja kinkisin selle kellegile... Ta hoidis seda hästi, pani selle särama... Aga *suddenly wild idea appears*, võttis julmalt kätte ja paiskas vastu maad kildudeks.
Ma ei usu enam armastusse. Usaldust ei eksisteeri. Austust - seda veel vähem.
Meil olid nii suured plaanid... 
Näib, et pean oma teed üksinda jätkama. Nagu alati. Everything ends up the same way.
Siiski ta ei erinenud palju teistest.

Love left a memory, noone can steal; True love left pain, none can heal...

Reede õhtu. Tööpäev läbi. Siis Pinja küsib, et mis ma õhtul teha plaanin.
Igal juhul... Väga väga super hüper tore pidu oli kõik...
... kuni mulle helistati, et minu armas (nüüdseks eks-)kaaslane on leidnud kellegi teise..
Siis ma olin isegi kaine veel. Mõtlesin, et pole hullu, annan andeks, selliseid asju võib ette tulla. Läksin klubisse sisse tagasi, jõin mingit jooki. Läks võib-olla 10 minutit ja ma olin täielik sült. Nock outis. Mitu korda. Midagi aru ei saa, puudutusi ja valu ei tunne... Mulle pandi midagi joogi sisse. Mario ja Helari ja veel keegi tassivad mind igale poole hoiavad püsti jne. Kõik oli nii virvendav ja häguselt mäletan seda hetke.
Järsku olime kusagil mingi sõiduki peal. Siis ma ei saanud hingata. Silmad lihtsalt vajusid pahupidi ja järsku ma oleksjustkui maganud. Päris pikalt ei saanud hingata ka. Kõik tahtsid kiirabisse helistada.
Kui lõpuks Sakku jõudsime, siis vajusin lihtsalt keset teed kokku. Ma ei hinganud. Ma lihtsalt sel hetkel ei jaksanud enam hingata. Helari oli juba kiirabisse helistamas...
Noh sedasi jaurasime päris pikalt. Lõpuks see otsene mõju läks mööda ja me istusime ja rääkisime juttu mingisugune tunnike koos Helariga ja siis ta saatis koju kell 9.  Alguses ma isegi ei teadnud kuidas koju sain, aga kui nüüd natuke rohkem mõeldes pingutada siis ikka häguselt midagi meenub.


Täna on emal palju palju rahvast külas. Mõni on juba kohale jõudnud, et aidta süüa teha jne. Mind kutsuti ka kööki ja end tudvustama nendele, kes mind ei tea... Aga ma ei suuda sellisena minna kusagile. Ma olen silmad peast nutnud, tegelikult nutan siiani.. Mul pole mingit tuju enam siin olla ja üldse kedagi näha. Ainuke väike päikseke on mu poja Lucas. Teised võivaad kõik perse kerida.
Mul oli olemas see keegi kes alati toetas, aga kurat nüüd ta läks ka... Pole lihtsalt kedagi, kellega koos nutta...

Mul kadus kõik töötegemise isu ka ära. Ma tahaks siin samas, oma toas, oma tugitoolis praegu koomasse langeda, et aeg läheks palju edasi ja siis tagasi tulla kui kõik on kauge ja raudne minevik.

Eluvärk

Üsna pea lähen uude kohta tööle baaridaamiks. Kõik on väga tip-top, tööajad on normaalsed, palk on ka hea... Seal on ainult üks aga.. See koht on selline.. Väga ''eriline'' koht. Ma ei tea kuidas inimesed reageeriks, kui nad teada saaks, mis koht seeon. Eriti mu vanemad. Ja see, mis tööriietus on... Oeh. Tulen ilmselt teisest kohast ära ka, kuna hetkel ei too see töökoht mulle mingit kasu vaid hoopis miinust. Praegusel hetkel.

 Ma olen juba 3 päeva mõelnud ja oma peakest vaevanud. Nii palju on asju, mis tuleb korda saata. Samuti on palju asju, mida tuleks muuta.


Homme on emal kodus mingisugune leebe pidu. Kohale tuleb kuni 70 inimest. Yay.


Õudne mõttelagedus on.

I will always love you

Pole taaskord kirjutanud mõnda aega. Tööpäeviti ma siski suhtlen mitmekümne inimesega 4 h järjest ja peale seda pole mul erilist jutu tuju ja veel vähem kirjutamise tuju. Niivõrd exhausted on olla.
See pole küll füüsiliselt raske, kuid see on siiski uus rutiin, millega ma alles harjun.

Täna on Boyce Avenue isu. Tööl koguaeg ülemusega kuulame ja laulame. See on päris tore.

Täna käisin ka päris põnevas kohas töövestlusel... Vist ikka ei lähe sellisesse kohta.
Homme lähen ühte vanalinnas olevasse baari tööestlusele. Loodan, et ikka saab.
Kui saab siis ilmselt hakkangi kahes kohas tööl käima. Nüüd on kärmelt raha vaja ja kriis on juba vaikset viisi kätte jõudnud. Kõik ilmselt mõtlevad, et ma olen halb lapsevanem, et jätan pooleaastase lapse hoidu ja ise käin mööda linna ringi ja rügan tööd teha. Tegelikult ma tahan talle head ja igati rikkalikku lapsepõlve pakkuda, kuid see pole võimalik, kui me igakuiselt loeme sente. Ma ei saa talle midagi erilist ja rõõmu pakkuvat lubada, mida üks laps tegelikult vajab. Ehk siis ma ehitan  oma elule vundamenti alla, et ka lapsel oleks parem.

Rikkaks vol2

Lotoga ka rikkaks ei saa. See raha läheb ka kulutuste peale ja lõpuks on inimene sama vaene nagu enne võitu.
Aga jah, kes ei tahaks vahepeal igasugu lõbusatele ja vajalikele asjadele raha panna.. Kuigi mis sest, et need ''vajalikud'' asjad.. on tegelikult meie endile uued kohustused lihtsalt. Enamjaolt. Siiski.

Kuidas rikkaks saada?

Ilmselt me kõik tahame rikkaks saada. Ilmselt meid kõiki kummitab küsimus kuidas?
Paljud meist on sündinud rikkasse perekonda, paljud vaesesse ja paljud meist elavad loomulikul viisil - töötades - ära. Me kõik ilmselt vajame majanduslikult igati tugevat ja kindlat vundamenti oma all, et meie elud kokku ei variseks. Päris paljud meist, ka mina, on mõelnud, et terve elu töötades ja rügades me saame rikkaks. Tegelikult me ei teagi kuidas rahaga ümber käia.
Mina ise arvasin, et  hakkan ka tööd tegema ja pidevalt panen raha kõrvale ja siis ehk saan rikkaks. See on täpselt see mida ma teen. Aga ma ei saa rikkaks. Ma maksan oma kulude eest. Ehk siis ma teenin raha ja see läeb tarbimise ja üleüldiselt enda ja lapse elatamise peale. Samuti on inimesed aastaid koolis käinud, kuid pole raha kohta midagi õppinud. Paljud ka mõtlevad, et kõge tähtsam on esmalt haridus ja et me siis rügaks, et saaks head palka, millega oma katuse ja leiva eest maksta... Et siis tuleb ka ajapikku rikkus. Inimesed põhimõtteliselt töötavad raha eest, kuid ei pane raha enda eest tööd tegema.
See on vale. Et rikkaks saada, pole vaja suurt palka. Palgaga on vaja midagi kasulikku ära teha.
Tegelikult me peaaksime panema osa raha sinna, mis hakkab meile tulevikus rohkem tagasi tooma. Me peaksime ostma vara. Sest kui meil pole vara, pole meil ka midagi millest pärast raha tagasi saada. Rikkal on vara ja vaesel on kulud. Enamus rahast sõltuvaid inimesi ostavad siiski male kohustusi, mida nad peavad varaks, kuigi mis tegelikkuses on ainult kulud.
 Näiteks ostame aktsiaid mingi summa eest... ja kui need on mõne aja pärast kallimad siis müüme maha. Või mis kõige kindlam - kinnisvara. Ostame odava korteri. See võib olla täielik jama, näha välja nagu pommiauk, siis remondime ilusaks ja siis anname üürile. See toob pidevalt mingeid summasid sisse... Ja näiteks oma äriga tegellemine.. See on kasulik rahaga ümberkäimine.
Sedasi elab inimene ka pensionil hästi.
.
Kõik see tekst tundub ilmselt sürr ja igati imelik..
Kui minu teksti ei mõista..
Soovitan ühte raamatut: Robert T Kiyosaki & Sharon L Lechteri ''Rikas isa, vaene isa''

Ülemus rääkis mulle sellest kõigest... See pani mõtlema.