Cry myself a river.

Kuna mind keegi kodus ei kuula, kirjutan oma olukorra siia, sest ma olen antud momendil tõsiselt närvis ja lausa pisarad silmis tahaks kellelegi kõigest rääkida, aga kodus ju kedagi ei huvita.
 Tegelikult ma isegi ei saaks öelda, et see päris minu olukord on. See puudutab mu venda.
Mu vend on 13-aastane. Joob-suitsetab, rääkimata muudest pättustest.
Läksin ühel nädalavahetusel neiu juurde mitmeks päevaks. Tagasi tulles ja oma magamistuppa jõudes sain aru, et midagi on teisiti. Mul seisis ennem üks pooltäis Lauaviina pudel laua peal, mida enam polnud. Nonoh, kus see siis kaduda võis. Loomulikult mu vanemad ei käi mu toast mingeid asju võtma ja kasuõde küsiks, kui ta tahaks midagi. Ainuke, kes selliseid sigadusi korda saadab on tavaliselt vend, seekord osutus vargaks jällegi tema ise. Suurt numbrit sellest kohe ei tehtud. Isa oli muidugi pettunud, aga asja ette ei hakanud midagi tegema.
 Õhtul siis tulin oma tuppa tagasi, sättisin end mugavalt arvuti ette ja panin filmi käima ja teadsin, et kui lauasahtli lahti tõmban, ootab mind seal üks poolik krõpsupakk, millest edasi näksida filmi kõrvale. Tõmbasin sahtli lahti ja ennäe, kajav tühjus vahib vastu. No kurat küll, ma saan aru, et mingi väike nolk varastab alkoholi, sest seda poest veel kätte ei saa, aga krõpsud võinuks küll ise osta. Nii nõme. Mind see viin isegi nii palju ei kõigutanud, aga krõpsud ka, no mida perset?!
 Endamisi mõtlesin veel läbi, et kas tõesti ta käituks nii nahhaalselt ja kas tõesti puudub tal minu, kui tema kalli vanema õe vastu viimnegi austus, kas tõesti tema varastaks (jälle) minult? Siis märkan, et üks banaanijogurti pakk seisab kenasti kummuti nurga peal. Meie peres mitte keegi teine ei vii kõigile mõeldud toiduaineid jne üleskorrusele või oma tuppa või kuhugi mujale, kuhu see ei käi, kui tema. Tema on see, kes alati terve piimapaki või jogurtipaki oma tuppa veab. Aga näe, varguse kõrvalt unustas oma imekalli jogurtipaki kurioteo sündmuspaika. Siis oli kohe selge, kes see varganägu oli. Polnud enam kahtluski.
 Kui ma temalt antud juhtumite kohta küsisin, eitas ta. Korduvalt. Paar päeva hiljem tuli sõbranna külla, kellega me kahe peale olime selle alkoholi soetanud. Läksin siis uuesti venna juurde ja see kord jutuga, et tegu oli minu sõbranna pudeliga, mis oli tema raha eest ostetud. Ilmselt hakkas väike häbitunne sees kripeldama ja siis lõpuks kaudselt tunnistades lubas, et annab raha tagasi.
 Tal oli muidugi ka nn ''partner in crime'' ehk siis tema oletatav sõber, kes on ilmselgelt sitt sõber ka, aga sellelt vennalt pole siiani ühtegi andeks palumist kuulnud. Vennalt ka mitte.

... Ah see kõik tundub nii humoorikalt idiootne, et paha hakkab.
Probleem on selles, et ta on NII NOOR ja ta ei saa aru, mida ta valesti teeb, ta ei saa aru, kui palju ta tegelikult vanematele haiget teeb. Ta pole kunagi kellegilt vabandust palunud. Ta pole kunagi oma lolluste eest mingit heategu teinud. Ja häbematu on ta ka veel, nina püsti ja omameelest uhke mees.
 Ta võib ühe vea pärast vanglasse sattuda. Võib ühe vea pärast õnnetusse sattuda või siis pekstakse ta läbi. Või kui ta jätkab sarnast elustiili, võib ta kahe aasta pärast isa olla ja peab hakkama alimente maksma, kui muid kohustusi ei seata.
 Ma nii tahaksin, et ta õpiks minu vigadest kasvõi, kuna oma vigadest ta ei õpi. Mina sain noorelt lapse, õnneks mitte nii noorelt nagu tema võiks, kui ta sedasi jätkab, aga siiski.
Võib-olla juhtub, et ta ei lõpeta põhikooligi. Tal on kehvad hinded ja käitub ka koolis halvasti.
Oleksin mina tema vanuses selliseid sigadusi korda saatnud, oleks ma peksa saanud kodus ja veel ilma jäänud oma telefonist ja kõigest muust elektroonikast jne. Aga temal on nii lootusetu olukord, et vanemad ei tea vist mida teha ja mind nad ka ei kuula.

Meil on toas kaamerad üles pandud selleks, et näha, kas ta varastab midagi jälle. Mu ema on olnud sunnitud hommikuni all elutoas passima, et takistada venda öösel välja hiilimast. Täna tegi ema vennal ühe kodutöö ära, sest tal on nii sitt seis, et ta jääb muidu istuma ja ta ise on liialt laisk.

See kõik on nii fucked up ja mul on nii halb, et ta ei kuula mind. Ma ei taha, et temal nii kehvasti kõik minna võib, nagu minul kunagi läks. Pealegi ma olen juba kaotanud ühe sama kalli inimese ja ma ei elaks üle kui veel nii juhtuks.
See jääb igavesti mu südamele kripeldama kui ta varsti end kätte ei võta. Ma ei hooli eriti selelst, et ta vabandust palub ja oma võla ära maksab, aga ma tahan, et ta saab aru, et elu on piisavalt hea, et seda nii noorelt põletada. Ma tahan, et ta hoiab ennast ja austab ennast. Et ta saab aru, et ka 18-aastaselt ja hiljem on äge noor olla.