Mõni ikka tänab. Mõni keerab mõne aja pärast selja ja justkui unustab minu. Mõni ongi lihtsalt tänamatu ja on rahul sellega, mis talle pakkusin, aga ei täna mind ega ei näita oma rahulolu. Mõni vingub edasi ja ei võtagi mu sõna kuulda.
Vahel mõtlen küll, et miks ma üldse aitan? Ilmselt, sest ma tahan olla nn ''maailma parandaja''. Ma tahan aidata inimesi. Ma tean kui raske on endas hoida suuri salatusi ja kui raske on üksinda hakkama saada oma muredega. Olgu need tervisemured, suhtemured... Mis iganes. Alati on hea, kui keegi kuulab ja aitab. Mina olen see, kes seda teeb. Mina vist lihtsalt mõttetult ootan ja loodan, et mind siis tänatakse ja austatakse ja et jään kõigile neile meelde ainult kõige positiivsemas mõttes, keda mina olen kunagi aidanud. Aga ma ei tea. Mul on tunne, et minuga kõlbabki siis ainult rääkida, kui on vaja rääkida. Ma olen sellega leppinud ja ega ma selle pärast selga ei keera. Lihtsalt milleks? Mul on ka oma muresid, millega tegeleda, aga millegi pärast mulle lähevad nende inimeste mured korda, kes minu poole nendega pöörduvad.
Praegu hakkasin sellele mõtlema ja ma ei teagi enam kas ma peaks üldse õnnelik olema, et ma nii hea ja abivalmis üritan olla ja et inimesed mind usaldavad. Ma ei saaks abivajajat hätta jätta, aga mina ei saa selelst midagi. Võib-olla kõlab koledalt ja selliselt, et mina otsin mingit kasutegurit inimestest, aga tegelikult ju enamus kasutavad just nimelt mind ära.
Üks suur enamus suhtlebki minuga selle pärast, et mina aitan. Võinoh, ei suhtle see enamus midagi. Kirjutavadki ainult siis, kui on vaja midagi.
Väga paljud mõtlevad, et mul on sõpru palju. Et mul on nii palju inimesi, kes minust hoolivad. Tegelikkuses ei ole see nii. Tegelikult olen mina lihtsalt see tore tüdruk, kes aitab, kellega on tore koos aeg veeta, kui teised sõbrad alt veavad ja kellele lihtsalt saab kõike rääkida, sest minult need jutud edasi ei liigu. Mina muudkui muretsen, kui mulle räägitakse asju, et ikka neil kõik hästi läheks. Aga lõpus ilmub nende õige sõber välja ja siis minust pole enam kasu, sest oma sõbrale on ikka ja alati parem rääkida. Nii ongi. Kui omad sõbrad kaovad, siis mina olen see teisejärguline varuvariant.
Miks ma siis aitan ja alati ootan nad ära ja pakun, mida pakkuda saan?
Kui ma Eestist ära kolin, siis ilmuvad siit-sealt välja need, kes mind oma heaks sõbrannaks peavad. Tegelikult on Eestis siis ainult kaks ainsat inimest, keda igatsema hakkan. Üks, kes oli juba esimesest eluaastast mu parim sõbranna, kellega me kasvasime koos üle. Kasvasime küll täiesti lahku, aga siiski on ta mulle kõige kallim sõbrannadest. Teine on mu vana klassiõde, kellega samuti ''kasvasime lahku'', läksime eri koolidesse jne aga meie kokkusaamised ja suur ja siiras sõprussuhe säilis.Kõik ülejäänud on need, kes väidavad, et olen neile kallis, aga tegelikult olen ma nende psühholoog või siis see tagavara sõber. Muidugi on ka palju muid asju, mille poolest mina vajalik olen, aga noh, vahel on jah selliseid vaja.
Mis siis ka minu tunnetest saab? Minu saladustest ja muredest? On küll inimesi, kellele olen üht test kurtnud ja on ka neid, kes on lubanud, et saan neile midagi rääkida, aga keegi ei kostaks kunagi midagi selle peale. Keegi ei suudaks mind ära kuulata. Keegi ei suudaks mulle tõeliselt abiks olla. Miks siis mina vaevun ja aitan teisi? Lõpuks elan m enda jaoks. Ning mul pole palju sõpru. Mul pole palju neid, kes mind meeles peavad, mind igatseks ja minust TÕELISELT hooliks. Mul on ainult palju vihkajaid ja neid ''vajajaid''. Ma tean, et kui lahkuksin, siis ajapikku unustavad kõik mu ära.
