Lõpuks jõudsime kohale. Peale pikka ja piinarikast teekonda, kus mina käisin käpuli umbes 5 korda. Seal sai söödud, joodud, puffitud, juttu räägitud ja muusikat kuulatud. Väga meeleolukas ja hea algus õhtule.
Liikusime siis lõpuks mingi taksoga linna, mille juht tundus vägagi ebakaine olevat. Noh, mõtlen nii nagu meie. Sest ta rääkis nii palju ja keel oli pehme jne. Naeris ka kuidagi veidralt.
Saime täpselt Taco juurde. Läksime Valli või Volli baari. Selle ees saime veel Kairi bändikaaslasega kokku ja siis läksime sisse. Nad sokutasid mulle millimallika shoti sisse. See oli küll kohutav! See nägi lahe välja, aga see kõrvetas seest pärast joomist veel 20 minutit. Kõrvetised tekkisid ja vastik kibe maitse oli. Isegi huuled olid kibedad. Pidin lausa maha istuma, sest kõhus hakkas mulisema.
Oligi juba kergelt pilvine ja vindine olla, aga hea tuju säilis endiselt.
Ootasime siis kambakesi Laura ära, kellega saime siis baari ees kokku. Koos liikusime Vabaduse väljakule, kus tundus olevat mitukümmend tuhat inimest. Päris tõsiselt. Isegi autoteel kõndisid inimesed.. Igal pool oli crowded as fuck.
Tegin siis minut peale 00:00-i šampa lahti, süütasime joindi ja vaatasime ilutulestikku. Natuke ebamugav oli küll, sest inimesed elasid mu seljas ja vihma sadas näkku ja ainuke asi, mis mul peakatteks oli, oli Kairi sall, siis selle puhus ka tuul mulle pidevaalt silme ette.
Mõne aja päras otsustasime Söögiplatsi juurde liikuda, kuna õde lubas mulle teised jalanõud tuua. Teel sinna poole kaotasingi Kairi ja Raitsi ära. Mõne ajapärast sain ta telefoniteel kätte ja tuli välja, et nemad on juba Söögiplatsi juures. Otsustasime, et mina sinan ronima ei hakka ja Kairi vaatab ise, kas õde jõudis kohale. Ootasime sisi 15 minutit ja õudselt külm oli juba. Siis õde helistab: ''a kuule, sorri, kõneaeg sai otsa, ma ei saand varem helistada, aga jah, ma ei tulegi linna.'' Pettumus missugune.
Noh, see selleks. Läksime Red Emperorisse. Laural jäätusid tee peal jalad ära ja mul oli lihtsalt vastik kõndida, niiet vahetasime jalatsid ära, et kiiremini kohale jõuda. Läksime alguses kahekesi sisse, lõpuks jõudsid teised ka.
Ma nägin nii palju tuttavaid seal! Täiesti lõpp. Ma pole kunagi vist ühe öö jooksul nii palju tuttavaid näinud. (No okei, Red Emperoris ma näen alati palju tuttavaid...) Ja vahepeal rääkisin nii lahedate võõrastega ka juttu. Seal olles tunnen ma end alati imehästi. Tore seltskond ja kõik. Hubane koht on.
Seal sai veel joodud, tantsitud ja ringi trallitud ja kell hakkas päris palju saama (või teisiti öeldes, vähe, sest hommik hakkas kätte jõudma) ja promillid tõusid laeni.
Hakkasime siis ära liikuma, aga siis oli koos juba vist 3 seltskonda, mille vahet mina siis hakkasin jooksma ja ei osanud otsustada, et kuhu ja kellega minna.
Kuna Karel plaanis koju minna ja Kairi samuti, aga koos oma kaaslasega, siis mõtlesin Laura & Co-ga (ehk siis tema seltskonnaga) ühineda.
Otsisime taksot. Sedasi jõudsime Hesburgerini välja. Mul tuli õudne pissihäda ja ma ei jõudnud enam teistele järgi. Käisin WC-s ära ja läksin välja tagasi. Saatsin Kareli ka ära.
Järsku hakkas mu telefon mõnusalt segast panema. Ühtegi kõne polnud kuuldaa vastu võttes. Ise ei sanud üldse helistada. Sõnumeid sain saata, aga mulle saadetud sõnumid ei jõudnudki kohale.
Noh pole hullu. Hull oli see, kui mul juhtus väikse õnnetus ja mulle kutsuti kiirabi. Sain seal oldud tükk aega. Siis mul oli juba nii halb olla ja nii halb tuju, et koju ei tahtnud minna ja rahadest ka nappis. Läksin Hessi tagasi, kus nägin siis oma tuttavat ja tema sõbratari. Ühinesin nendega. Olin omadega juba päris segi. Pole kindel kas sellest õnnetusest või olin liiga purjus. Läksime edasi Laborisse. Seal sai veel joodud, aga kuna lauas, kus istusime oli kolm paarikest tuvisid, siis nemad ainult miilustasid mu ees ja mul tekkis päris ebameeldiv olukord. Midagi teha ei osanud.
Kuna mu tuttav Sven on Laboris baarmen, siis läksin temaga natuke juttu ajama.
Kell jälle tiksus edasi ja hakkasime vaikselt ära minema. Mul oli marsani veel tunnike aega, aga kõik hakkasid koju minema ja ma ei tahtnud üksi jääda. Läksin siis kaasa takso peale ja lõpetasin Viimsis. Sõbra juures. Jäime vist kohe enam-vähem magama, aga mul hakkas mingi aeg nii halb, et sain külastada tualetti veel. Pärast seda jäin magama ja iga lühema aja tagant ärkasin üles, et kella vaadata. Pidin kell 11 ärkama. Aplaus mulle, sest mina lollakas ärkasin alles 13:07 üles. Läks õudselt kiireks ja ma valmistasn kõigile pettumust. Koju ma ei jõudnud ja ka mitte sinna, kuhu koos perega pidime minema.
Teised läksid ikka sinna ja mina sain alles viiepaiku vms minema. Mul läks nii kiireks, et ma jooksin paljajalu bussi peale. Kuigi oli märg ja külm ja kohati lumine ja porine. Siis hakkas mu süda sellist nalja tegema, et oleksin peaegu minestanud.
Õnneks Tom tuli poolele teele vastu. Piritale. Terve tee ma nutsin. Valus ei ole siis, kui keegi pettumust valmistab, vaid siis, kui ise pettumust valmistad. Mu vanaem tuli Soomest külla, et minuga aega veeta jne, aga ta tuli mulle heatahtlikult vastu, et mina saaks välja minna ja hoidis mu last. Kokkulepitud ajaks ma koju ei jõudnud ja olin veel pool päeva kadunud. Endast märku anda oli ka äärmiselt raske, sest mu telefon ei tahtnudki enam töödata ettenähtud eesmärgil.
Mõtlesin terve tee milline idioot olen. Et mõtlen ainult endale, tagajärgedest ei hooli ning igasuguseid otsuseid ja valikuid tehes lähtun hetkeemotsionidest. Ma ei teadnud mida öelda. Kõige hullem oli see, et mul polnud vabandust, miks ma nii käitusin. Teenisin korraliku keretäie peksa ära.
Lõpuks jõudsingi kohale. Läksin tuppa. Vanaema nägi mu punaseid nutuseid silmi ja naeratas sõbralikult ja küsis, kas mul on väga halb olla? Ma hakkasin kohe nutma ja jooksin tema juurde ning kallistasin teda. Ta hakkas ka kohe nutma ja küsis, et mis on, kas juhtus midagi?
Ma ei saanud isegi sõnu suust välja. ''Palun vabandust, et ma nii tegin,'' oli kõik, mis suutsin öelda. Ta kutsus mu teise tuppa ja istusime maha ja siis ma vabandasin, et nii kaua läks jne ja ütlesin, et nii halb on pettumust valmistada kellelegi. Tema ütles, et ''mis asja, mis pettumust, kõik on korras! Sa oled noor inimene, saad harvemini väljas käia ja su isa ütles ka, et aastavahetus on ainult kord aastas ja sellest pole midagi, et kauem läks.'' Ma veel vabandasin mitu korda, aga õnneks ta lohutas mind ja ütles, et tõesti on kõik korras.
Minu aasta just kõige paremini ei alanud, aga vanaaasta õhtu oli väga tore ja parimate inimestega võtsime uue vastu. Kõik läks uue hooga käima ja loodetavasti õpin tegema paremaid valikuid ja proovin mõelda kainelt teine kord sarnases olukorras.
Naljakas oli see, et läksin õhtul magama kell pool üheksa ja ärkasin kell 11 üles, aga kuna mu telefonis on AM/PM ajad, siis suurest unisusest läks mul see segamini ja arvasin, et kell on 11 hommikul. Mõtlesin tükk aega voodis, et miks kõik nii kaua magavad. Hakkasin kõiki üles ajama, et ''mis asja te magate nii kaua??'' Aga siis vanaema hakkas naerma ja ütles, et mine maga edasi, õhtu on alles ja me kõik just läksime magama.
Palju jäi kindlalt kirjutamata, aga osasid asju mäletan anult häguselt ja mu mälu on mõnest ajast üldse lünklik. Aga enam-vähem nii mööduski minu aastavahetus.
miks sa kiirabis käisid ? :)
ReplyDeleteJääkamakas kukkus pähe :)
ReplyDelete