Ma värisen. Mul on külm. Pisarad voolavad jugadena mööda põski alla, kukuvad tilkadena ja manduvad mu pluusil. Pilk on tühi.
Täpselt selline tunne on, nagu mu süda olnuks klaasist... Ja kinkisin selle kellegile... Ta hoidis seda hästi, pani selle särama... Aga *suddenly wild idea appears*, võttis julmalt kätte ja paiskas vastu maad kildudeks.
Ma ei usu enam armastusse. Usaldust ei eksisteeri. Austust - seda veel vähem.
Meil olid nii suured plaanid...
Näib, et pean oma teed üksinda jätkama. Nagu alati. Everything ends up the same way.
Siiski ta ei erinenud palju teistest.
No comments:
Post a Comment