Kätte on jõudnud õhtu. Olen oma vajalikud toimetused ära teinud ja homseks (esimeseks tööpäevaks) ettevalmistusedki korda saatnud. Leidsin aja ka oma mõtted jäädvustada. Panen siis mõned sõnad siia ka kirja.
Ma olen päris närvis tegelikult. Ma ei tea mida selga panna, ma ei tea mis kell üles ärgat, et hommikul suudaksin end õigeks ajaks valmis sättida, ma ei tea isegi kuidas käte värisemisest lahti saada. Ma tean, et homme kui kontoriuksest sisse vaatan ja mu ülemus oma meeldiva naeratusega mind vastu võtab ja tervitab, siis... ma olen jälle paanikas. Juba nüüd on see närvipinge päris suur.
Ah, mis ma ikka pablan. Olen oma ülesandeid läbi mõelnud ja harjutanud ja ma saan hakkama. Ja kui vigu teen, siis parem oleks, kui õpiks nendest.
Kollektiiv on ka niivõrd sümpaatne, et nad kindlasti toetavad mind ja juba see hoiab mul pea püsti.
I can do it!
Nüüd on aeg natukene rummi võtta.
Karina ja Mark külastavad mind taas. Oh what a serious converstation we are gonna have...
Järgmise korrani, mu armas blogi ja veel armsamad lugejad!
No comments:
Post a Comment