Millest kirjutada, millest mitte

Ma olen tagasi! 

Esmalt tahaksin öelda, et võimatu on kõike siia kirja panna, mida ma mõtlen, tunnen, teinud olen ja mis juhtunud on. Seda on liiga palju, et ühte blogipostitusesse pressida ja liiga palju, et üldse sõnadesse panna ja kuidagi väljendada! 

Ma tahaks nii paljust kirjutada, aga ma teen seda nüüd järk-järgult, ning Teie - kallitte lugejate ideede, soovide ja ettepanekute järgi. Selles mõttes on nüüd kõik Teie kätes. Millest te lugeda ja teada soovite? Andke JULGELT teada. Kirjutage mulle facebooki, siia kommentaaridesse, aski - kuhu iganes. Mulle see on väga tähtis, et ma tean, et te tahate veel minu blogi lugeda. Ja natuke tähtsam on see, et millest. 

Ma muidu ausalt ei tea, millest siia kirjutada. Ma tahaks ja mul oleks seda lihtsalt nii palju. 

Tundke huvi, küsige, KÄSKIGE! Ehk saate, mida soovite! Ometi on mult palju küsitud, et kas ja kuna ma oma blogimisega jätkan. 

Ma vahepeal mõtlesin teha ühe anonüümse blogi. Sellise, kus ma saan vabalt oma jutustused kirja panna. Ilma, et keegi judgeiks midagi ja ilma, et keegi end puudutatuna tunneb. Mul on nii palju anda lugejatele. Mul on nii palju neid lugusid, millest teab vähem inimesi, kui mida kahel käel lugeda annab. Mul on nii palju tundeid, mida ma tahan välja lasta endast. Äkki kirjutan ma kunagi ühe raamatu. Siia ma ei saa neid asju kirjutada. Aga äkki ma siis tõesti kunagi jagan kogu maailmaga neid asju.

Igal juhul - andke teada, mida te minu blogist tahate ja ootate, pakkuge teemasid millest kirjutada, küsige küsimusi... Ma kuulan teid ära!  

...

Ma olen segaduses. Ma ei tea mida ma tunnen ja mida ma tahan.

Ma sain aru, et mul on tohutult pikk tee selleni, et olla täiuslik ja küps hea ja korraliku mehe jaoks. Ja et mul pole vaja kaaslast. Mul on vaja aega ja pühendumist iseenda jaoks. Seda on mul lapse kõrvalt vähe ja seda ma ei saaks ühelegi mehele ilmselt pakkuda.

Ma jätsin suitsetamise maha, ma ei joo, ma ei tarvita muid aineid ka. Ma teen trenni.a toitun õigesti, minule koostatud kava järgi. Hoolitsen enda eest. Mul on ilusad pilad juuksed, ilus nägu, korralikud ja naiselikud riided, hoian küüsi korras. Reaalsuses ei ropenda ja käitun naiselikult.

AGA ma olen vaimselt täiesti katki. Ma olen kurb ja vihane. Nii meeleheitel. Ma ei tea täpselt miks, aga vanad asjad on pinnale kerkinud ja praegu on nii heartbroken tunne. Pean end vist iseseisvalt sirgeks triikima. Nii ikka ei saa. 

Ma pole valmis suhteks.

Ma ikkagi sooviks lähedust. Kohe nii väga. Tahaks kaisutada ja selliseid nunnusid asju teha, mida paarid teevad. Tahaks hellitamist ja tunda end armastatuna.

Ei oska kuidagi olla. Kurb.

Kallis Ema

Lõpuks võtan end kokku ja panen mõtted kirja.
Mu elus on paras segadus olnud. Pole olnud tuju kirjutada.

Aga ma tahan täna millestki heast kirjutada, sest kunagi hiljem võib mul olla hea seda lugeda ja meenutada.
Eelmine nädal oli mul vanematega tohutu tüli. See laabus, aga järgmine päev hakkasin jälle emaga vaidlema midagi. Me ütlesime teineteisele inetuid asju.
Ma arvan, et lõpuks oli meil mõlemal selline tunne, et you know what, ma ei taha tülitseda. Ema küsis, kas ta tohib mind kallistada. Alguses seisin seljaga tema poole. Jõle kohmetu oli olla. Aga ma tahtsin ka ära leppida. Ma kallistasin teda. Ma hakkasin nutma ja küsisin, et miks me ei või rohkem kallistada? Miks me ei või lähedasemad olla? Ta kallistas mind veel kõvemini ja ütles, et tal on nii kohutavalt kahju, et me pole lähedasemad olnud. Ta vabandas, et pole emana parimat tööd teinud. Ja ta ütles, et pole vist liiga hilja suhteid parandada. Pole liiga hilja olla lihtsalt mina ja tema, tütar ja ema. Minna koos kuskile, kvaliteetaega veeta, rohkem end teine-teisele avada ja asjadest vabalt rääkida. Ta ütles, et armastab mind nii väga, ma olen ta esimene tütar. Ja ma vatasin, et armastan teda, üle kõige ja vabandasin kõige paha pärast, mida elaeski korra olen saatnud. Nii me seisime ja kallistasime ja nutsime samal ajal. See on vist kõige hapram hetke olnud minul temaga. Ma teadsin, et sellest hetkest asjad muutuvad. Peale seda oleme iga päev kõigest vabalt rääkinud ja koguaeg naeratame teineteisele. Pole enam pingeid meid vahel.
Täna, just hetk tagasi, kui me head und soovisime, tuli ta mu juurde ja küsis kas ma kalli tahan? Ma kallistasin teda kohe. Ja soovisime head ööd ja kallistasime nagu seda viimast korda. Nii hea oli.
Mul puudub elus hetkel noormees ja ma ei saa eriti lähedust. Poleks me emaga leppinud, oleks ma ilmselt täna jälle meeleheitlikult end magama nutnud ja masetsenud oma elu üle, et kui kräpp see on, aga praegu ma tunnen end nii armastatuna ja seda kõige tähtsama ja kallima inimese poolt. Uskumatu, kuidas see mulle mõjub. Praegu ma ei tunne vajadust mingi kuti järele, keda kaisutada, vaid olen õnnelik selle headuse ja läheduse üle, mis emalt saan. Naljakas samas, aga nii hea.
Finally able to go to sleep with a smile on my face. Even tho everything ain't fine. I can feel loved.

Angry bird

Inimesed.
Päris palju mõtlen sellele, et mis vigastusega inimesed sünnivad, et nad sellised on? Või kas ongi inimesel loomusesolla selline ja ma pole varem seda märganud?
Ma räägin praegu just sellest, et milleks on vaja kedagi näiteks vihata? Just virtuaalelus. Isegi kui tegemist on võõraga. Miks on vaja olla kade ja teha näiteks õelaid kommentaare. Keegi läheb reisile, uude kooli, ülikooli, keegi saab uue auto... Mida iganes. Tal läheb hästi ja postitab vastaval teemal pildi või staatuse näiteks facebooki. Kohe peab keegi rõõmu rikkuma ja halvustava kommentaari tegema. Samuti see, et on vaja kohe midagi negatiivset pajatada sõ rale, selle inimese kohta. Või siis näiteks ask.fmis, kus kirjutatakse samuti halvustavaid tekste ja veel võõrastele ning veel anonüümselt. Minu meelest just kadedusest. Või mõnitamiseks. Milleks? Kui ma peaks kellelegi halvasti ütlema, ega mu enda elu sellest ju ei parane. Minul ei muutu midagi. Isegi meeleolu/tuju ei parane ega midagi. Ma ei tunne end siia võimsamana. Ma võin ka kade olla, kui kellelgi läheb mingis mõttes paremini, kui minul, aga ega ta pole siis selleks midagi teinud, et ma pean teda vihkama vms. Ega ta selle pärast halvem inimene pole. Võib-olla peaksin ise rohkem oma elus pingutama, et ka mina saaksin midagi head omale lubada või midagi erilist saavutada. Kellegi sõimamise ja halvustamisega ma küll elus kaugemale ei jõua.
Samuti ei mõista ma, milleks on vaja inimesi taga rääkida. Sama moodi idiootne.
Analoogseid olukordi on nii palju ja ma arvatavati ei hakka kunagi mõistma, miks tehakse nii. Ma mõistan, et mõnel ongi vajadus kedagi solvata, mõni ei suuda end kontrollida ja mõnel on nii suured probleemid, et elab teiste peal välja, kuid ma ei hakka ealeski mõistma, kas kellegi mõnitamine ja taga rääkimine on kunagi oma probleemidele lahenduseks.


Ma olen üpris confused praegu. Kunagi kui kainisin, et kolin ära, naerdi mind välja. Öeldi, et "kuhugi sa minema ei hakka, sa ei tule toimegi, sa ei suuda seda ette võttagi" ja nii edasi. Sõbrad ka seda eriti ei tahtnud uskuda, et lähen. Siis ma ikka jäin kauemaks sinna. Ajasin asju nagu ikka iga päevaselt, muutusi ei toimunudki.
Siis aga kerkis see mõte jälle ja juba vaikselt omaette tegin plaane jne. Siis mainisin omastele vaikselt, et plaanid on nüüd säärased. Keegi ei teinud välja eriti. Paar inimest ütlesid, et "oh väga hea, nii hakkab sul veel paremini minema..." Ja nii. Ja üks ütles, et ma keeran omal elu p*rse sedasi ja et see on sitt mõte jne. Mis tiegelikult ajas päris vihaseks. No las ta olla. Ma siis polnud otsustanud veel midagi kindlalt. Ühel hetkel sain lihtsalt aru, et tegelikult ma ju ei kaota mitte midagi. Mis sõbrad mul ikka on? Mul on siin enamasti ainult tuttavad ja sellised, kellega ma saan vahel kusagil chillida jne, aga kellega ma nii palju ei suhtle. Üks sõbranna oli ka, aga see sõprussuhe läks ka aiataha. Ja siis on mul parim sõbranna Kairi. Aga tema pärast ei põe. Ta on selline, kes rändaks või teisele poole maakera, et oma sõbrannaga kokku saada. Ja temaga me suhtleme alati edasi, no matter what. Samuti jäi maha perekond, aga üks kord pidin ju sealt "välja kasvama". Ei saa sinna jääda elu lõpuni.
Aga nüüd kus ma olen lõplikult ära kolinud, tänu millele mul läheb palju paremini ja mul on lõputult edukaid võimalusi, hakkavad kõik mind igale poole kutsuma, igatsema, pakuvad välja, et võiks tihemini suhelda ja näha jne. Nüüd kui ma olen juba läinud.
Kahju, et hakatakse hoolima alles kui hilja on. See on nende kaotus.

Love and other drugs

Siin ma olen taas. Vahepeal on nii palju asju juhtunud, ei teagi millest kirjutada. Võiksin ju alustada algusest, aga ma isegi ei mäleta, mis järjestuses kõik asjad aset on leidnud.

Küll vana uudis, aga kuna ma pole blogisse enam nii tihti sattunud, siis olen oma lapse isaga koos jälle. See on justkui pööre eelnevale paarile kuule. Asjad loleks nii, nagu nad praegu on, kui me poleks koos.

  Ma istun hetkel oma uues kodus, köögis ja joon teed. Mõtteis täielik torm. Ja mis uus kodu? Ma olen tagasi siin, kust ma tegelikult pärit olen. "Your home is where your story begins." Sellist silti märkasin ühes sisustuspoes, kui olin igasugust träni koju hankimas. Irooniline, kas pole?

Mu lapsepõlve kodu, ehk see, kus hetkel pesitsen, asub Soomes. Juba see on midagi veidrat minu jaoks. Umbes 9 aastat tagasi pidin harjuma eluga Eestis, mis oli veider ja kohati ebameeldiv. Aga harjusin. Eestist sai minu kodumaa. Ma armusin esmakordselt. Oma uude kodusse ja kodumaase. Aastate järel kohtusin ühe uskumatult kena eesti noormehega. Ma armusin temasse. Sel hetkel jumaldasin kõike, mis mind ümbritses. Minu uus imearmas kodumaa. Seda poissi. Kõike. See oli vist üks esimestest märkimisväärsetest peatükkidest minu elust. Sest juba siis juhtus esimene suur ime. Laps. Nagu muinasjuttudes. Printsess leiab imedemaal oma printsi. Nad armuvad ja viisakal ning traditsioonilisel kombel ehk abielluvad ja siis saavad lapse. Meil muidugi seda ühte olulist asja ei juhtunud. 

 Ühel hetkel tundus kõik nii fucked up olevat. Arvasin, et nagu ikka noored uljad seltsimehed, pistab ka minu mees till pihus punuma ja vaen tema vastu oli tohutu. Palju asju juhtuski, kuid seda mitte. Loomulikult tundub kõigile nii, aga ei.

Igal juhul. Kui meie vahel kõik selgeks sai, juhtusid taaskord suurejoonelised muutused. Suvi oli hoopis teistsugusem, kui arvasin.

Siin ma olen, Soomes. Varsti tulen Eesti, teen viimased olulised asjad ära, pakin suuremal määral asju kaasa ja tulen tagasi. Ja siis juba oma mehega, laps oma isaga. Pisiperena koos.

Hetkel lahutab meid süsteem, mille järgi me saame alles septembris oma muinasjuttu jätkata. Ja ma ei suuda enam oodata... See selleks.

Ma olen siin Põdramaal palju pabereid ajanud, dokumente teinud. Tööd teinud. Eile õhtul sain omavanuse sugulasega kokku. Ta korjas mind auto peale ja võttis mu linna kaasa oma sõpradega kohtuma. Ta tudvustas kõiki minule ja mind kõigile ja leidsin oma kaua kadunud olnud lapsepõlvesõbranna üles ja samuti sain palju palju uusi tuttavaid.

Pole enam nii raske siin olla. Vundament on all juba, saan hakata normaalset elu elama. Seljataha jäi ainult pere, üks kallis sõbranna, terve hunnik vaenlasi ja murtud südameid, kuid siis kui mainisin, et varsti mind pole enam siin, ma pole enam saadaval ja läheduses, ei hoolinud keegi. Nüüd alles tehakse seda nägu.

Igal juhul oli see samm praegu vajalik, et siia tulin. Siin saan ma kindlasti lapsele väärikat ja head lapsepõlve pakkuda. See on õige tähtsam.

Laps on number üks ja nii kaua kui saan tema elu paremaks muuta, lähen edasi just selles suunas.

Küllap kirjutan varsti jälle. 

Armastus eksisteerib

FML, ma ei teagi mida kirjutada. Tulin siia ja mul olid nii head mõtted, millest kirjutada, aga enam ma ei mäleta.
No eks ma siis seletan niisama midagi.

Mul on vahel nii kahju, et ma ei saa kõiki hetki pildistades jäädvustada jne. Kuid samas, see hetk ju jääb mälestusena mulle meelde. Kusjuures, ma naudin pea igat hetke elus. Noh, tead küll neid tumblr pilte mõnest hubasest toast, maalilisest metsast, maitsvast toidust, .. Millest iganes. Kõigest on seal pilte. Ja need kõik on ka justkui hetked mu elust, mida tegelikult tohutult naudin. Vahel on nii mõnus minna kusagile jalutama. Näiteks metsa või randa. Ja see hetk, kasvõi omaette ja vaikuses olles on nii mõnus. Mõlgutad ona mõtteid ja vaatad ennast ümbritsevat.
Selle pärast meeldib mulle väga palju omaette. Eile kui laps magas, tassisin kõlarid terassile, panin muusika käima, võtsin ühe suure klaasi sidruni vett ja süütasin sigareti ja istusin päikese käes. Nii hea oli lihtsalt olla, juua seda külma vett, ise vaikselt päikese käes küpsedes ja suitsetada ja muusikat ning ilma nautida. Lihtsalt istusin, olin, mõtlesin. Päris tihti meeldib mulle pigem üksi olla ja nautida mingit hetke, kui kellegagi koos.

Samuti oli üks väga perfect õhtu karjääri ääres. Sõitsime Kairiga männikule ja vastu kõndisid meile Reigo ja Karl, need on literally kolm parimat(est) inimest(est) mu elus. Läksime ühte megalahedasse spoti karjääri äärde. Suitsetasime jointi ja natuke jutustasime, nautisime ka muusikat. Siis Kairi otsustas vett katsuma minna. Tuli välja, et see on soe nagu supp. Loomulikult võttis ta end riidest lahti ja reipalt jooksis vette. Sama tegi Reigo. Vaatasime Karliga pealt, kuidas nad vees suplesid. Karl pole vist väga seda tüüpi, et lihtsalt niisama läheks ujuma, ilma varustuse ja ette planeerimata. No lõpuks läksin ise ka vette. Oli tõesti super mõnus. Aga kuna tuul oli parajalt jahe, palusime, et Karl lõket teeks, sest me ei tahtnud ennem veest välja tulla. Aga ta ei saanud sellega hakkama ja tundus, et puudub piisavalt põlevat materjali. No, me ujusime ja suplesime siis kolmekesi edasi. Karl mängis kitarri ja üldiselt see moment oli nii hea. Vesi oli nii soe, et auras. Mõnus kitarrimäng ja parimad inimesed.
Viimaks läksin ise veest välja ja aitasin Karlil lõket teha. Saimegi hakkama! Kogusime siis veel puid, oksi ja heina lõkke jaoks kui veel Kairi ja Reigo vees mõnulesid.
Hiljem tulid Kairi ja Reigo tagasi ja kõik istusime/seisime lõkke ümber ja soojendasime ja kuivatasime end. Juttu sai ka räägitud ja lausa kella kolmeni öösel.
Kuna Karl ja Reigo kuidagi muud moodi koju ei saanud, andsin enda ratta neile ja siis ise sõitsime Kairi rattaga koju tagasi. Mina vedasin teda loomulikult. Vähemalt 5 korda pidime seisma jääma, kuna see ratas oli selline vanakoolioma, mis väga raskelt sõidab, käike jne pole. Kopsud tahtsid üles ütelda, pea valutas ja külm oli. Aga jõudsime ikka koju. Kena trenn sai ära tehtud.
 No igal juhul, just sellised õhtud on mõnusad, kus ei pea jooma, vaid läheb vaja mõnusat kohta ja mõnusat seltskonda. Parim, mis tahta võib.

Oh aeg. 67 päeva veel, kuni kallim koju saab. Nii raske on tegelikult sedasi olla, et saan ainult kirja teel omakaaslasega suhelda või kui ta saab paar korda kuus mulle helistada. Samas on see ka romantiline. Mitut paari sa tead, kes teineteisega kirjateel suhtleb? Ja teine hea asi selle puhul on see ootus ja ärevus, enne kui kirja kätte saan. Ja iga kord kui kirja kätte saan ja seda lugema hakkan, siis tulevad pisarad vägisi silma. Nii habras ja õrn on olla, kui ma loen neid ilusaid sõnu paberilt, mida tema on mulle käsitsi kirjutanud. Ja see suur igatsus veel...
Aga kõige armsam on see, kui ta joonistab mulle asju. Joonistas näiteks roosi ja kirjutas, et kingiks päriseelt mulle lilli, kui saaks, aga kuna ei saa, siis joonistab. Nii armas.

Fuck you. Petturid.

Sünnipäev.

Hakkasin sünnipäevapidu paar nädalat ette planeerima. Sel aastal teadsin täpselt keda kutsuda.
Juba üsna alguses paar inimest ütlesid, et neil on see nv kinni, nemad ei saa tulla. Pole hullu. Ma olen tänulik, et nad palju aega ette ütlesid.
Broneerisin lõpuks baari lauda ja plaanis oli tellida ka söögi poolest midagi ja loomulikult jooke.
Palju inimesi hüppasid alt just päev enne pidu ja lõpuks pidi tulema 5 inimest, peale minu enda, mis on ka minuarus sobiv arv.. Loomulikult olin ma nukker, et pooled tulla ei saanud, aganoh...
Jõuab siis kätte 25. mai, laupäeva õhtu. Kokkulepitud aeg on juba möödas ja kohale on tulnud kaks minu parimat sõbrannat. Hakkasin siis helistama neile, kes tulla lubasid, ühel telefon väljas, teisel mingi loll vabandus jne. Kõik lihtsalt pöörasid selja mulle!
Seal me siis istusimegi neidudega kolmekesi nende kuramuse pitsade ja jookidega.
  Loomulikult olen tänulik nendele kahele, kes suvatsesid sel minule olulisel päeval kohale ilmuda ja seda ka no matter what. Mina tegin nii palju ettevalmistusi ja nägin nii palju vaeva, et kõik sujuks hästi. Ma arvestasin täpselt igaühega, et kõik saaks tulla ja kõigil oleks hea. Ma lasin vanematel last hoida ning vanaemalt sain raha selle peo korrraldamiseks. Arvake, kui häbi on mul neile öela, et põhimõtteliselt läks see raisku? Nemad tulid mulle vastu ja aitasid mind, et mina saaks ühe tõsiselt laheda ürituse korda saata oma armsaimate sõprade seltsis.
Ma olen nii pettunud. Eriti nendes, keda pidin ise enam-vähem taga ajama, et teada saada, aks nad tulevad või ei. Uskumatu, kui alandavalt ja häbematult mõni käituda saab. See murrab mu südame.
  Vähemalt saan arvestada ka edaspidi siis ainult oma kahe sõbrannaga ja neile lootma jääda.
Kahju ongi, et meil oleks kõvasti lõbusam olnud kodus oma väike istumine pidada. Vähem oleks kulutusi läinud. Ma poleks pidanud nii palju vaeva nägema.

Kõige rohkem haiget teeb see, et kui mul on väga kiire, lähen närvi kergelt ja kuna meil pidi olemaa stiilipidu, siis enne kodust lahkumist tahtis vanaema minust ja sõbrannast pilti teha, aga ma mögisesin päris kurjalt temaga ja kui me auto peale jooksime, et rutem bussile saada, hüüdis vanaema järgi, et: ''Gabriela, Gabriela!'' millele mina olin, et ''mida sa tahad?!'' ülimalt ülbelt ja siis tema kostis:''tahtsin head pidu soovida.''
Kuigi for fuck sake, mul polnud kusagile kiire sest keegi ei ilmunud kohale!

Täiesti haige. Ma jälle nutan selle pärast. Nende inimeste pärast. Selle kogu situatsiooni.